Toodang versus kunst

Tarmo Teder

Eesti filmiaasta 2005  

Linnulennult tagasi vaadates võib nentida paradoksi, et tehti mitmeid, tuleviku suunas tähtsaid filmiotsuseid ja päevakajalisi filmitooteid, kuid vähe silmanähtavalt veenvat kunsti. Organisatoorsus toimib, kuid linateosed ei anna villa. Eesti Filmi Sihtasutus (EFS) paistab kui meie filmi aju ja tõukemootor, aga vähem süda(metunnistus). Ja polegi mõtet piiritleda eesti filmi ühtset südant, see on väga laiali, tuksub ja tunneb sadat moodi.

EFSi peadirektor Martin Aadamsoo andis aasta alguses siin samas Sirbis ja EFS Infos Eesti filmile kui sellisele programmilised ülesanded aastaks 2005: teha rohkem filme, sealhulgas ka lastefilm; panna telejaamad filme rahastama; luua Eestisse Balti filmikool; edendada filmilevi ja kinosid; viia rohkem meie oma filme koolidesse; viia Eesti kui filmimaa rahvusvahelisele kaardile. Need on sihtasutuseülesed suunised, kuna EFSi tegevuseesmärgid on konkreetsemad ja spetsiifilisemad. Kuid “ajuna” määrab EFS ka Eesti filmi ideoloogiat, kipub kallutama maitset ja formaate, millega filmitegijad paratamatult arvestama peavad.

Rõõmustav on see, et filme tõesti jälle tehti; et telefilmindusse deklareeriti uut hoogu; et Balti Filmi- ja Meediakool võtab üliõpilased vastu 2006. aasta septembris; et stuudiote käsi on Eurimages’i ja MEDIA Plusi kassas sees; et juuni alguses kirjutasid seitsme kodumaise filmiorganisatsiooni esindajad alla ühiste kavatsuste kokkuleppe programmi “Eesti film 100” teostamiseks aastatel 2005 – 2012.

Hea on pikalt ette plaanida ja varakult tegema hakata. Eesti film kui üldine ja hägune fenomen tahab vormikindlamaid vahekordi luua, integreeruda, end kultuuris väljapaistvalt kehtestada. See on mitmelaadsete ja -meelsete maaomanike ja aednike ühistöö. Anname aga minna!

 

Rahvusvaheline seasöök

 

Aga kuidas on lood õite ja viljadega? Kas see, kes maksab, tellib ka muusika? Pole kahtlust, et praeguse eesti filmikunsti suurim häda jookseb lõhena tootmise ja kunstitegemise vahel. Kahte loomult isekanti kappavat hobust on raske ohjata. Mitmed asjatundlikud välismaised vaatlejad on viidanud, et eesti film hakkab kaotama oma vana aeglast ja udust nägu, muutuma standardseks europudinguks, mida toodetakse Gibraltarist Nordkapini. Eriti kahju on sellest, et pärast iseseisvuse taastamist pole Eesti filmi nn nägu jõuliselt ja selgelt ette teha püütudki. Homogeenses vaimus püütakse nüüd matkida ja kloonida.

Juba üle kümne aasta on meil käinud igasuguseid pädevaid filmiõpetajaid, aga kõikide nende leviprofessorite, nišiteadlaste ja script doctor’ite juhiseid kramplikult filmi viies kipub lavastaja kui autori eriline loov säsi pudruks podisema ja koos sellega keevad rahvuslikud märgid internatsionaalseks seasöögiks.

Ka meie film on saavutusepõhiselt orienteeritud massile ja kassale, aga see film pole kunst, vaid toode, alkeemiliste direktiivide järgi disainitud ühe-õhtu-vaatamisväärsus, mis juba homme on ununenud meelejahutus. Filmitööstuse nõiaköökide retordid aga podisevad, mitme loominguvälise muutujaga võrrandeid lahendada punnitavad režissöörid kaotavad oma palge ja lähevad halliks. Lavastaja tõmbleb stuudio kui produtsendi ja rahastajate lõa otsas, autorifilmi tummad karjed sumbuvad uutesse ühenäolistesse pakendustesse.

Paistab, et tolku pole ka koostööfilmidest. Võtaks näiteks PÖFFi lõpetamiseks välja toodud Saksa-Eesti “Kõrini!”, kuigi eelesilinastuse põhjal pole viisakas ka mingile traageljampsile vastu hakata. (Vahele olgu öeldud, et minu asi pole halva mängu juures head nägu ette manada, vaid oma maitsest lähtudes kas või parimatki sõpra armutult kritiseerida ning teie asi paistab toota ja müüa.) Aga juba veebruaris see täispikk B-telejura “Kõrini!” meie ekraanidele tuleb ja vaevalt selles midagi enam muuta või ümber teha annab.

 

Vilistage omal viisil

 

Kahju, kui andekas, inimesetundlik ja kaasapüüdlik lavastaja peab mingisse tüütusse road movie’sse oma näo või käekirja kaotama. Aga lavastaja on sunnitud oma nägu kaotama, sest tal napib närvi närida ja treida oma visiooni aastate kaupa kuni autorifilmini, sest vahepeal on vaja teha mingit vähegi väärikat tööd. Aga oma nägu, olgu või vallasandi oma, on ikka parem kanda kui mingist pakutud papist euromaski.

Omaette tõmblemise märke näikse ka EFSi juures. Ühelt poolt kardetakse hirmsasti Toompeal tujutavaid poliitikuid, kes võivad äkist niigi väikest filmiühiskassat kärpida, kui keegi Eesti filmi kohta miskit paha pasundab. Olgem kuss, teeme head nägu, saame rohkem raha, lobistame aina positiivsust, küll siis ükskord ka tõeliselt suured filmid meie õues valmis saavad. Ja selles mentaliteedis võibki poliitikute ja kineastide vahelise pantvangina higistama jääda, kui pole julgust ja ülbust peksta rohtu, kus maod liikvele läheksid. Hea küll, tehke omale selgeks ja unustage siis need filmitootmise kuradi 1001 juhtnööri, vilistage omal viisil, küll siis oma nägu jälle ette tuleb!

Ei tahaks just väga väita, et EFS polegi kunstiasutis, vaid tootmisvalitsus, aga suuresti see nii paistab. Tegelikult ei peagi see kunstiline väljund mitte nii väga EFSi, vaid esmajoones ikka stuudio ja konkreetsete tegijate asi olema. EFS on innukalt koos mitme teise väiksema mõjulise filmiühendusega käivitanud mitmeid olulisi, tulevikku suunatud Eesti filmi mootoreid. Üldiselt paistab Eesti filmi organisatoorikas praegu kõik väga lootustandev ja seis hea, ainult – veenvat ja haaravat filmikunsti tehakse näpuotsaga. Milles asi, mina ei tea, kas eestlase arglikkuses, truualamlikkuses, andetuses, rahva ja raha vähesuses või minu rahuldamatus maitses?

 

2005 viljad ja õied

 

Kolmest pikast mängufilmist ainsana toob Peeter Urbla “Stiilipidu” õnneks kastanid tulest välja, muidu valitseks selles vallas täielik košmaar.

Dokumentaalfilmidest tuleb esile tõsta tabletineelamise sõltlust ja farmaatsia soolapuhumist lahkav Märt Sildvee “Parema elu nimel”,

René Vilbre traagilise militaartõsielu restauratsioon “Kuum külm sõda: Haukka grupp”, Rein Marani populaarteaduslikult vaatemänguline “Eesti kotkad” ja muidugi Hardi Volmeri isepäise veenvusega portreed kombineeriv “Mees animatsoonist”. Kui päästerõngaks poleks professionaalsust testivat “Eesti lugude” sarja, oleks seis ka dokumentaalfilminduses üpris nutuselt hõre. Üllatas Imbi Paju oma montaažitäpse “Tõrjutud mälestustega”, mis on selge, puust ja sini-must-valgelt näitav poliitilis-isiklik sõnum Põhjamaade ja Ida-Euroopa mõtlevamale televaatajale. 

Eesti filmi lipukandjaks on järjekindlalt animafilm. Mõttekaasluse ja talgute korras tehtud “Frank & Wendy” läheb kirja vana rasva pealt, aga PÖFFi “Animated Dreams’i” avataktidena verivärskelt linale toodud Priit Tenderi ilmaparanduslik joonisfilm “Sõnum naabritele” ja Rao Heidmetsa vormisärav nukufilm “Pärlimees” on meie animafilmi hiilgeaja jätkusuutlikud teosed. Mait Laasi segase looga evolutsioonilis-mesinduslik “Generatio” ja Riho Undi selge looga kunstiajalooliselt naerutav “Vennad karusüdamed” kindlustavad tagala.

Et tõusta üles ja lehvida avangardis, tuleb ka tootes esmajoones kunsti teha.