Subjektiivsete auhindade objektiivsed põhjused

RAIT AVESTIK

Ega see igasugune auhindade andmise-saamise kommenteerimine (või arvustamine) väga tänuväärne töö ikka ole. Peamise ehk draama?ürii otsuste üle arutlemine on ikkagi metakriitika ning Eestis ehk väikses paigas võib selline asi moodustada ebameeldivusi. Samas oleks nii sajaprotsendiline kaasakiitmine kui ka täielik mahategemine mõttetu, ebavajalik ning ebakonstruktiivnegi. Pealegi ? võitjate üle ei pidavat kohut mõistetama. Kuigi nii endised kui ka tulevased aastaauhindade andjad ? kes rohkem, kes vähem ? on vaieldamatult oma ala spetsialistid ning subjektiivsuse protsent on viidud võimalikult madalale, on tegemist ikkagi laiaulatusliku kokkuleppega. On kokku lepitud, et need 5 ? 7 inimest nimetavad riigi paremad ning meedia peab kokkuleppest kinni, kinnitades ja võimendades rahvale seda uudist. Ja just tänu rahvale, kelle tähelepanusse need pärjatud on seatud, saavad tunda seda, mida üks laureaat tundma peaks. Selle ebaolulise jutu mõte on selles, et tsivilisatsioon püsibki kokkulepetel. Siinkirjutajal ega ka kellelgi teisel ei peaks olema põhjust nuriseda 2003. aasta Eesti teatri aastaauhindade teemal. Teatris töötavate inimeste tunnustamine on lihtsalt nii loomulik, vajalik ja möödapääsmatu rituaal. Siiski on mõned ?agad?, mis ei sea kahtluste alla muidugi saajaid. Mõned repliigid tegude ja aja teemadel. Kommenteerimata jäävad aunimetused ja nimetatud, mille ja kelle kohta pole nagu midagi öelda või on rõõm jäägitult nõustuda ?ürii otsusega.

Esiteks ei saa märkimata jätta, et see vorm, kuidas televisioon aasta paremaid rahvale tutvustas, oli kergelt öeldes igav ja nõme. Kas otseülekanne Ugalast või selle ürituse montaa? poleks olnud värskem ja põnevam? Muidugi ka kallim. Kuna televisioon niikuinii üks konserv on, siis miks elavaid üritusi topelt ahistada?!

Kõige rohkem ?agasid? kutsus esile lavastajaauhinna saanu. Olen kahe käega poolt, et Lembit Peterson saab oma teatritegemise eest kõrgelt tunnustatud ? koos lavastamise, mängimise, Theatrumi ja kõige muuga. Kuna auhind anti ?Hamleti? eest, siis oleks nagu järelikult ka see aasta parim lavastus. (Kas aasta parim lavastaja peab tegema ka hea lavastuse?) Sellega ma aga paraku nõustuda ei saa ning arvan, et auhind anti Petersonile tema tegevuse eest, selle eest, ta õnneks vastandab ta ennast ja oma tegevust järjepidevalt kommertsteatrile ja sellele, miks ja kuidas selletaoline ?meelejahutus? või ?meelepiinamine? toimub. Miks aga anti see auhind nüüd, aga mitte varem?

Mees- ja naisnäitleja auhind Mait Malmstenile ja Kersti Kreismannile on muidugi õige. Nagu see oli ka 2001. aastal. Natuke igavaks muidugi läheb. Tähelepanuta ei saa jätta ka fakti, et kui mõelda tagasi TMK teatriankeedile 2002/2003, siis ka Malmsten paljudele meele järele oli (üldiselt vesise teatrihooaja taustal). Pisut imelik on muidugi see, et ka sel aastal arvestati Malmstenile tiitli andmisel ?Inishmore?i leitnanti?. Oli see lavastus ju märgitud juba eelmisel aastal Lauteri preemia saamisel.

Üsna loogiline ja ettearvatav käik oli ka Peeter Jalakasele, Sa?a Pepeljajevile ja kogu Von Krahlile auhinna andmine. Ei saa ju ?Luikede järvest? tõesti üle ega ümber. Aga miks mitte siis juba lavastajapreemia(d)?!

Hea meel on ka nõustuda teatriliidu juhatusega, kes tõstsid esile kriitiku Sven Karja. Avalik õnnesoov ka Eesti Teatrikriitikute Ühenduse poolt, mille tubli liige ta on! Mingi ?aga? on aga selles, et kas tõesti oli 2003. aastal kirjutatu nii silmatorkav tema 15 aastase! staa?i taustal või on tegemist siiski n.-ö. noore elu tööpreemiaga, mis märgib Karja kõrgperioodi algust.

?Põnev? on ka see, et kolmel viimasel aastal on Kristallkingakese rändauhinna saanud kuuest noorest näitlejast viis lavakunstikooli 20. lennust. Kas pime juhus, tõesti andekad või midagi muud?

No lõpuks ometi on ka Aivar Tommingat märgatud. Aga ikka mingi nurga alt. Muidugi tõstab Tommingas Salme Reegi nimelise auhinna toekust ja vastupidi loodetavasti ka (mingi muusikali asi oli ka, aga no see on õõnes huumor). Tegemist on tõesti sõna otseses mõttes lasteteatriauhinda vääriva näitlejaga. Aga ? arvan, et juba ammu oleks Tommingale pidanud auhindu kukkuma, praegu tundub aga nii, et tegemist on mingi rehabilitatsiooniga.

Ja Kütsar ja Murel said tõesti õigusega! Palju õnne kõigile! Vahest läheb nüüd meil kõigil paremini.