Teatrist koduteel

MIHKEL MUTT

 Madis Kõiv, ?Finis nihili? (lav. Priit Pedajas). Professor ? Ain Lutsepp,  Anselm Apostata ? Sulev Teppart. TEET MALSROOS Rudolf: Oh, issand, miks mind küll kunstiga piinatakse!

Irma: Mina olen küll rahul. Üle pika aja nägi tõelist kunsti. Mis, sa tahad paljaid vampiire või?

Rudolf: Ei. Aga ma olen vanamoodne inimene ja oleksin tahtnud kandvamat lugu kogu selle segasuse keskel. Mitte et kõik peaks ludinal jooksma. Sa ju tead, mu lemmikud on T?ehhov ja Beckett. Aga sellega võrreldes, mis me praegu nägime, on ?Kolm õde? ja ?Godot? lausa thrillerid. Lugu ei viinud edasi, vaid käias ühe koha peal, talle muudkui lisati variatsioone ja harusid. Ei töödeldud, vaid kuhjati peale.

Irma: Minu tunnetusele see küll vastas. Kui ajastu on muutnud, siis muutub ka kunst. Ja-jaa! See on post. Ma tean, see sõna on ära leierdatud, mis siis? Nii nagu pole enam absoluutseid tõdesid, nii pole üht ja õiget varianti. Kõivu näidendi kompa on deleuze?lik risoom.

Rudolf: Kuule, Kõiv nüüd küll sellepärast nii ei kirjuta, et midagi on maailmas muutunud. Kui keegi üldse Eestis maailma muutumisest ja moest ei hooli, siis on see Kõiv. Tema on? eneseküllane. Mina ei usu sinu risoomi. Ja ma ei häbene tsiteerida Majakovskit, kes oli siiski suur luuletaja. Ta ütles umbes nii, et ?tuhat tonni tuleb töödelda läbi toorsõna maaki, enne kui ainsama sõna sealt saad!? Ja Heiti Talvik ütles, et poeedi ülesanne on ?püüda saledasse stroofi elementide pime raev?.

Irma: Sa oled nii literaturotsentristlik. Kuidas sa oma tarkust näiteks performansile rakendaksid?

Rudolf: Vahet pole. Kunstnik peab vaeva nägema ja oskama loobuda tuhandetest variantidest ja seostest, mis talle pähe tulevad. ?Tõmba maha!?, see oli minu Moskva-õppejõu põhiline soovitus meile.

Irma: Aga need stseenid on ju suurepärased! Milline absurdifiiling!

Rudolf: Jah, just! Kõiv oskab stseeni piires luua erakordselt tabavat? mimesis?t, Aga mina räägin tervikust. Kompositsioonivaim on tal kas nõrk või on ta läbematu või pohhuist ega hooli publikust või kõike kokku. Igatahes juba teise vaatuse keskel ma tundsin, et püüa, kuidas tahes, järg kaob käest. No ei fokuseeri enam. Ma rõhutan, asi ei ole pikkuses. Võta ?Arkaadia? või ?Rosencranz ja Guildenstern?. Pikad, filosoofilised, aga kui huvitavad jälgida. Aga pole mõtet paisata saali Kanti jumalatõestust ja loota, et sellest jõutakse kõnetempos aru saada.

Irma: See oli märgi tähendusega.

Rudolf: No-noo? Minu jaoks oli see tunnetuseteemaline näidend, sellest, kuidas gnoseoloogia läheb üle ontoloogiaks ja vastupidi ning kuidas mõlemad koos lõimuvad eksistentsiaalsusega. See on egogeniaalne filosoofia ja selle koht ei ole laval!

Irma: Ma küll ei näinud, et saalis haigutati.

Rudolf: Esietenduse publik. Mis juhtub kümnendal etendusel? Ja nägid all, ka täna läks rahvast poole pealt minema. Ja publik naeris südamest vaid paaril korral, näiteks siis, kui Malmsten pani käe Avdju?ko pepule. See oli ikka see päris eesti nali! ?Valdur ja Maie? pole palitud, mida saab garderoobi jätta.

Irma: Sinusuguse kultuurikandja suust küll üsna imelik kuulda, et muretsed elitaarkultuuri üldarusaamatuse pärast. Kas sa tõesti ei leia, et meie praeguses manduvas ühiskonnas on selline etendus kuldaväärt asi?

Rudolf: Nõus. Ma ei muretseks üldse, kui ma ei näeks siin osalt kaotatud võimalust ühendada elitaarne kunst laiema publiku poolehoiuga. Sest Kõivu eluline absurditunnetus ja selle suurepärane esitus näitlejate poolt tekitab publikus ka äratundmisrõõmu ja lustigi.

Irma: Jah, näitlejad olid võimsad. Paistis, et tegid himuga.

Rudolf: Miks ka mitte? Kui õhtust õhtusse tambid naerukaid, kahemõõtmelisi õõnesfiguure, siis säärane tõlgendusvõimaluste paljusus, salapära ja tagamaad on näitlejale südame sünnipäev, kui ta just päris panetunud pole. Ainult: ega nüüd keegi end lausa ei ületanud ka. Lutsepp oli suurepärane. Aga ta on ju alati olnud.

Irma: Mõni oli minu jaoks küll päris uus. Küll see Mait on ikka andekas igasuguseid kujusid tegema. Milline tehnika!

Rudolf: Tõnu Oja tegi täitsa teistsugust tüüpi. Muide, väga hästi tabas. Tõnu Aava oleks pidanud rohkem näitama. Aga Tepparti roll oli mu meelest kõige raskem. Sest kui teised said pendeldada elu ja vaimu vahet ja üht teise kaudu tugevdada, siis enne kakelust Lutsepaga on tema ainult vaim. Oli uhke kuju ja huvitav, ta tõi mulle meelde Jeanne D?Arci ja Thomas Becketti. Kahjuks kippus muu melu teda varjutama. Katsun vist käsikirja hankida ja loen. Praegu ei saanud pihta. Muide, osa näitlejaid mängis ju erinevas võtmes. Lutsepp, Teppart, Lill, Kreismann ja veel mõned nii, nagu Pedajase Kõivu-lavastustes on ikka mängitud. See on läbielamine ruudus. Ses mõttes, et elatakse läbi mitte tavalise psühhologismi mõttes, vaid elatakse läbi psühhologismi ennast! Näe, ma olen juba Kõivu paradoksitamisest nakatunud.

Irma: Tahad öelda, et Avdju?ko ja Ulfsak tegid estraadi?

Rudolf: Avdju?ko tegi rohkem. Ma ei ütle, et halvasti. Ja Ulfsak mängis ikka väga teraselt ühte tüüpi. Sihukesed sinises kitlis töömehed, targad hobusenäod ees, olid minugi ajal ülikoolis liikvel. Aga jah, see oli teises võtmes.

Irma: See ei ole tänapäeval probleem. Iseäranis Kõivu puhul mitte. Temal tekib tervik kõrgemal tasemel. Küsimus on selles, kuidas lavastaja seda ohjab. Priit on sellest ikka täitsa vorminud.

Rudolf: Mina arvan ka, et lavastaja on seda äärmiselt rasket tööd kunstimeeleliselt talitanud ja kõigele vaatamata on midagi tervikutaolist ka sündinud. Ainult: ta oleks pidanud algmaterjali kallal veel rohkem kirvetööd tegema. Sest lõppeks on siin ka üks läbiv lugu ju olemas.

Irma: Sa mõtled, et keskne liin on see, kui tulevad naised, ja lõpuks on see kunagise armukese kingitud ülikonnariie Lutsepa süles?

Rudolf: Vist jah. Ehkki professori mentaliteedikonkurents juudi teadlase ja nihilistiga on mulle huvitavam. Guido Kangur tabas tänase tippteadlase olemust naelapea pihta. Sellise kuju prototüüp on minu jaoks too kirurg Christian Barnard. Aga moraal on siiski, et elu on kõige võimsam asi. Kõik teie teadused ei kustuta mälestusi nooruse tundeist. Seepärast oleks tulnud säilitada need liinid, mis seonduvad sellega vahetult, mitte alles teises astmes. Võtame või Ulfsaki liini. See oli efektne, aga mis oleks terviku seisukohalt muutunud, kui seda üldse poleks olnud?

Irma: Minu meelest lasti jämedate häältega poisikesi ja prinke tüdrukukesi liiga palju ringi lipata. Ja noorteadurite koor pole ka väga kõnekas.

Rudolf: Pedajas oli lavastanud nagu mingit suurt poeemi või sümfooniat, kus episoodid on, jah, sageli märgi tähendusega, võtan oma sõnad osalt tagasi. Ja muidugi need tuisu ja viljajahvatamise stseenid on ikka võimsad küll. Mu meelest oleks võinud paaris kohas veelgi midagi niisugust metafoorset olla. Oleks paar keerdu peale keeranud.

Irma: Ilusad ruumid on neil nüüd. Esialgu ei saa arugi, et midagi on muutunud. Aga siis taipad, kuidas kõik on kenamaks saanud. Nagu naisega, kui ta on ilusti meigitud. Oleks nagu seesama naine, ainult et ilusam.

Rudolf: Jah, Maril on hea värvitunnetus. Peened toonide vahekorrad ja üleminekud, mis tema maalidel mulle alati on meeldinud, on siingi tunda. (Sammuvad vaikides.)

Irma: Ei, ma olen su?ga tegelikult nõus, oleks võinud kolme tunniga hakkama saada.

Rudolf: Ei-ei, hoopis mina… Näe, pole tundigi möödas ja juba on mu arvamus paranenud. Väga ebatäiuslik, ent siiski suur etendus. Jääb meelde.