Ekspert ? meie vedur, pidur ja hingehoidja

EVI ARUJÄRV

Esimesed sõnad, mida ajutine põllumajandusministri kandidaat meedias oma tulevase töö kohta ütles, olid midagi ?arendamise jätkamisest? või ?täiendamise arendamisest?. Kohe oli näha, et inimene valdab riigiametnikule sobilikku kõnepruuki, üldpoliitilist kantseliiti, milles tähtsaim on hingehoidlik, turvatunnet sisendav sõnum. Hea riigiametnik kõneleb seda ka une pealt. Amet annab keele. Vanasti nimetati keele ülevõimu inimese üle professionaalkretinismiks. Üldiselt vajab selline keele sisse minek harjumist ja harjutamist. Noorele inimesele hakkab sageli kõik lausa ise külge. Hulk tänaseid noori ? koolilapsed ja üliõpilased, muulased ja eestlased ? vuristab (publitsistikasaadetes, koolikirjandites) sorinal integratsioonist, turumajanduse ja tarbimise hüvedest. Punapõsksed euroaktivistid, kes õhinal päheõpitud loosungeid üles ütlesid, jäid info andmisega tihti kimpu. Aga häda ei midagi: teadmiste puudumist kompenseerivad usk ja lojaalsus. Mitte et noor inimene lootusetu ja vingus peaks olema. Imetlust äratab, kui jutus vähimgi mõtestamise alge puudub. Trendikas sõnavara muidugi hoiab vee peal, kannab inimest turvaliselt elulainetes. Aga ime ikkagi, kui hõlpsasti on võimalik mingi nüri poliitsõnavara abil ka (mässulist, kriitilist?) noorsugu programmeerida. Professionaalkretinism on tegelikult väga kole nimetus, parem oleks ekspertlusest kõnelda. Nagu teada, tähendab see, et keegi kipub kõike ümbritsevat kakskümmend neli tundi ööpäevas hingelähedase ameti- või erialase mõistemaailma abil tõlgendama. Enamasti käis see vanasti teadlaste kohta, aga tarvitatakse veel tänagi ka muud sorti ekspertide (näiteks kriitikute) puhul. Klassikaline professionaalkretinism üritab inimeste elu uurides sügavale nähtuste sisusse tungida. Sel eesmärgil määratletakse objekt, defineeritakse keerukas mõisteaparatuur, jagatakse probleem hulgaks alaprobleemideks jne., lõpuks aga öeldakse tagasihoidlikult, et tegemist oli vaid esialgse mudeli või hüpoteesiga, mis vajaks edasist tööd. Jääbki asi vinduma. Aga kogu toimingu saladuslikkus tagab autoriteedi.

Võiks arvata, et lihtsaid inimesi ahistavat professionaalkretinismi tänapäeval ei esinegi. On ju sund suhelda avalikkusega avalikult ja võimalikult mõistetavas ning lihtsas keeles mõjutanud pea kõiki elualasid. Aga võta näpust! Akadeemilise taustaga avalikku teadmist esindavate ekspertide kõrvale või asemele on tekkinud terve hulk ka eriti salajast teadmist esindavaid eksperte, kes valvavad paljudes nõukogudes ja komisjonides ja kellest me eriti midagi ei tea. Vähemasti kuni midagi väga suurt ära ei virutata.

Tekkinud on ka terve armee eriti avalikke uue aja eksperte: stilistid ja floristid, kaalujälgimise- ja vesivõimlemise, joogi-, söögi- ja müügigurud, raha- ja reklaamispetsid. Uue aja ekspertide sõnavara ja suhtlemisstiil ei ole enamasti kaugeltki nii esoteeriline nagu vana aja akadeemilise taustaga ekspertide puhul, kuid see-eest märksa agressiivsem. Rääkimise asemel nad pigem näitavad. Stilist lehvitab avalik-õiguslikul teleekraanil jubedaid roosasid ja salatirohelisi hilpe, klantsivaid kotikesi ning vannub, just see teeb sind käesoleval hooajal inimeseks. Florist soovitab soojalt hiiglaslikke, kalleid ja koledaid kunstlillede puntraid. Investeerimisspetsialist tõlgendab kogu sinu maist eksistentsi ilma mingi kõhkluseta üksnes rahandusterminites. Ülim ekspert on ka poliitilist kantseliiti viljelev riigiametnik või poliitik. Arengust kõneldes püüab too lihtsate sõnadega üldinimlikku konsensust saavutada. Tekkiv positiivne foon annab tegijale võimaluse asju ühiskonnas omasoodu toimetada. Igati viljakas on siin ka vana tüüpi ekspertlusele viitamine (spetsialistide valitsus, välisekspertide otsus, teaduspõhine Eesti), mille puhul teatud esoteeriline aura tuleb lausa kasuks.

Ametliku kantseliidi puhul on info lihtne ja konsensust taotlev. Enamasti väldib see mis tahes probleemi nägemist, lahendamisest rääkimata. Akadeemiline ekspert näeb küll probleeme, kuid sõnastab need keerukalt ja uurib lõputult. Seegi lükkab lahendust lõputult edasi või delegeerib selle valitud seltskonnale. Ilmne, et suhtlust ja tegutsemist pärsivad mõlemad ? nii hingehoidlik (poliitiline) kantseliit kui ka nähtuste olemusse pürgivad ekspertkeeled. Tõesti vaevarikas on surelikule määratud tõmblemine mõtlemise ja tegutsemise vahel. Nii ongi, et mõned ainult mõtlevad ja mõned ainult tegutsevad. Ametnikud-poliitikud, kes suudavad ühtaegu nii analüüsida, inimkeeles suhelda kui ka arukaid-inimlikke otsuseid vastu võtta ja ellu viia, väärivad lausa lugupidamist. Neid paistab olevat, mitmes erinevas parteis. Õnnetus ongi, et erinevates: võimekad miskipärast ei mahu üksteise kõrvale, vajavad liig palju personaalset ruumi…