Kas normaalkeel ja fiktsioon või poeetikaväline tegelikkus ja fiktiivne keel?

AIJA SAKOVA

Marko Martinsoni kõht oli oluline tegelane Jandli tekstis ?Restaurant?. Ernst Jandli ?Stseene tegelikust elust? (kirjanduslik kolmapäev musta laega saalis 24. III)

poeg! poeg! / hüüab ema / kadunud poega // ema! ema! / hüüab ema / kadunud poeg // vend! vend! / hüüab õde / kadunud poega // õde! õde! / hüüab õde / kadunud poeg

Väljavõte luuletusest ?Kadunud poeg?

Mhmm. Mingil hetkel läks sassi, kes keda siis ikkagi hüüab: vend kadunud poega või kadunud poeg venda või oli hoopis kuidagi kolmandat moodi… No ja eks esitajatel läks ka sassi, õigem oleks öelda, et ajas muigama. Ühel hetkel jookseb ikka juhe kokku küll, kui oled nii sügaval Jandli tegeliku elu stseenide keskel. Aga eks see ju mõneti kogu asja mõte ongi.

Tegelikult tuleb öelda suur tänu ja kiitus nii Jandli luule tõlkijale Jaanus Vaiksoole kui ka luuleetenduse (nimetame seda tinglikult nii) lavastajale Eve Klemetsile. Kõige rohkem imetlen aga Ernst Jandli luule (tavapärases mõttes luuleks on seda muidugi palju või hoopis vähe nimetada) esitajaid Maria Sepperit, Kaarel Kressat ja Marko Martinsoni.

Minu arusaamise järgi oli tegu väga professionaalse ?suu avamise ja sulgemisega?, millest Jaanus Vaiksoo kirjutab oma artiklis (Vikerkaar 1999, nr. 5-6). Ja tõepoolest, sellise kõlaliselt mitte just lihtsa häälikutejada (selle väga positiivses mõttes) esitamine on omaette kunst. Seda on ka Jandl ise tõdenud.

24. märtsil Kirjanike Majas esitatud ?Stseene tegelikust elust? oli elamus. Mulle, kes ma Ernst Jandli loominguga juba varasemast veidi tuttav olen, pakkus see luuleetendus igatahes naudingu.

Ürituse pealkirja lugedes arvasin, et püütakse Jandli loomingut avada kuidagi sotsiaalses võtmes, esitades n.-ö. pildikesi reaalsest elust. Sellisele mõttele viis ehk ka kirjandusnädala pealkiri ? ?Sotsia?, mille raames etendus toimus. Ja ega selline lähenemine iseenesest väga valeks osutunudki, kui mõelda kodanlikule perekonnafotostseenile, kus kõik end otse hoidma peavad. Aga ka alguses tsiteeritud ?Kadunud poja? luuletusele, mis viitab sõjas kadunuks jäänud poegadele. Viimasega haakub mu peas ka luuletuses ?Schtzngrmm? (tuletatud ilmselt saksakeelsest sõnast Schützengraben, mis tähendab kaitsekraavi) kasutatud üsna agressiivse

?t-t-t-t-t-t-t-t-t-t?, mis kõlab justkui automaadivalang. Siiski ei taha ma minna kuidagi pessimistlikuks, kuna sellist meeleolu ma etenduselt kaasa ei viinud.

Kui tulla veel tagasi mõiste ?stseene tegelikust elust? juurde, siis lugesin hiljem Vaiksoo artiklist, et selle all mõtles Jandl eri tasandite ühendamist (vähemalt nii sain mina asjast aru). Ühelt poolt on meil tegelik elu ehk poeetikaväline reaalsus, mida püütakse edasi anda: ?poeg! poeg! hüüab isa kadunud poega? on üks selline täiesti arusaadav ning võimalik, et tegelikust elust võetud lause. Selle kõrval on meil aga fiktsioon ehk olukorrad, mida tegelikkuses esineda ei saa: mees nimetab, mitu last tal millise naisega on, ning kõige lõpus lisab, et on veel ?üks päris pisike minult eneselt? (?Seitse last?).

Poeetikavälise reaalsuse ja fiktsiooniga ühinevad ning segunevad normaalkeel (kasutatakse tavapäraseid sõnu, mille tähendust on võimalik sõnaraamatust järele vaadata ning mis omakorda ühinevad lauseteks) ja fiktiivne keel (näiteks seesama schtzngrmm, mis tegelikult ju ei ole sõna tavapärases mõistes).

Kogu selle segunemise ja eksperimenteerimise tulemusena tekib tekst või koguni häälikujada, mis iseenesest ei sisalda mingit mõtet. See aga omakorda tekitab kummastust ning võõristust. Paneb kuulaja kohati end tõeliselt rumalana tundma, kuna ta ei saa aru. Aga ei peagi. Tegelikult tuleb end lasta Jandlil ja ta häälikuluulel läbi loksutada ja siis endaga kaasa viia. Tundes naudingut sellest mõttetühjusest, sõna otseses mõttes mõttevabadusest, saab ise luua seoseid ja lasta assotsiatsioonidel lennata.

Ainult ühe luuletuse puhul ei suuda ma tagantjärele meenutada, millega oli tegu. Aga ju ma siis jälgisin pingsalt taskulambi vihu liikumist paljal mehekõhul.