Piirid ja piiritus

Madli Pesti

Mitte teha poliitilist teatrit, vaid teha teatrit poliitiliselt. „Little red (play): herstory”, dokumentaal-muinasjutt, kus suure punase peaga Punamütsike-Pioneer-Temponaut teeb ajareisi utoopiasse.

23. – 27. aprillini toimus Poolas Krakówis 33. teatrifestival „Krakówskie Reminiscencje Teatralne”. Algselt alternatiivteatritele mõeldud festivalist on saanud väike rahvusvaheline teatrifestival, kus viie päeva jooksul näidati kahtteist lavastust. Festivali temaatiline pealkiri oli „Suhted/jutustused/piirid” – üsna laialivalguv, kuid konkreetsemalt jutustamisest ja narratiividest ning mitmes mõttes piiride kompamisest rääkisid kõik lavastused. Festivaliga samal ajal toimusid ka noorte teatrikriitikute õpitoad, kus vahetati hoogsalt oma riigi teatrikriitika kogemusi, arutati teoreetilisi küsimusi ning vaieldi ka nähtud etenduste üle. Kriitikuid oli kümnelt eri maalt, neid ohjas Sloveenia kriitik ja dramaturg Rok Vevar.

 

Ohtlik teater?

Festival algas päris erakordse piiripealse elamusega. Šveitsist Zürichist pärit teatrikooslus „mikeska:plus:blendwerk” esitas projekti pealkirjaga „Rashomon” (Akira Kurosawa samanimelise filmi järgi, lavastaja Bernhard Mikeska). „Rashomon” on teater ühele vaatajale (uus vaataja siseneb iga viieteistkümne minuti järel, etendus kestab umbes 45 minutit). Suurde saali on ehitatud päevinäinud hotellitoad, kus luuaksegi hotellis viibimise illusioon: keerad numbritoa ukse lahti, astud tühja tuppa, suled enda järel ukse…

Esimesse ruumi sisenedes märkad, et siin on palju uksi, neid (ja peegleid) on palju kõikides teisteski tubades. Vaatad videot, mis tutvustab ühte mõrvalugu. Meenutuseks: „Rashomon” esitab väidetava mõrvaloo kolme osapoole vaate samadele sündmustele. Naine, tapetud mees ja metsatööline räägivad kõik erinevat lugu ja kellegi lugu pole vähem usutav kui teistel. Järsku avaneb üks uks, sisse piilub Aktjor Aktjorovitš mõrvar-metsatöölisena. Ta pilgutab silma, et siseneksid teise ruumi – oled üksinda ekspressiivse näitleja meelevallas. Avaneb kolmas ruum – kuuled naise vägistamise loo. Avaneb neljas ruum – tapetud mees räägib enamasti peegli ees seistes justkui teistpoolsusest oma loo.

Kõik kolm näitlejat on väga erineva energiaga, üks puudutab sind ja hüppab ringi, teised on vaoshoitumad. Oled pisikeses ruumis näitlejaga kahekesi. Nad kordavad sama teksti iga 15 minuti järel, aga vaatajat enda ees ja järel sa ei näe, kuuled vaid, et ka kõrvaltoas räägitakse lugu. Viiendasse ruumi astudes saad aru, et oled astunud tegelikult esimesse – see on esimesega identne. Videoekraanil näidatakse sind ennast esimeses ruumis kušetil istudes videot jälgimas, ootusärev nägu peas. Aga ei! Uks avaneb ja sa väljud ruumikuubikutest – see ei olnudki esimene tuba, vaid siiski viies, kus sa varem ei olnud viibinud.

Kõik on sassis: sa ei saa aru, milline tubades räägitud lugudest on tõene, ja sa ei saa ka aru, kes ja kus sa ise oled. Vormi ja sisu ühtsus – etenduse vorm nõuab just sellist sisu ja vastupidi. Manipulatsiooniteater. Kogu aeg tunneb vaataja ennast ohustatuna ja kogu aeg on tunne, et ega see nii ei jää – Big Brother jälgib sind. Samas, neljas sein näitlejate ja vaataja vahel on täiesti olemas – sa ei pidanud midagi rääkima ega mingeid otsuseid vastu võtma või midagi arvama, aga see sein oli imeõhuke ja pidevas ohus. (Vrd 2004. aastal Von Krahli teatri Viru hotellis mängitud projekti „Showcase”).

Ontlik ja tagasihoidlik eestlane arvab, et sellisest etendusest on ohutum lugeda kui seda ise kogeda. Tuleb tunnistada, et ega seal õõvastavates ebaisikulistes hotellitubades just mõnus ei olnud, kuid enesereflekteerimise võimaluse nauding kaalus õõva kuhjaga üles. Kõige huvitavam etenduses oligi „mina ise”, mina reageerimas antud oludele.

 

Hõissa, me elame!

Saksa uue vaimuka trupi „andcompany&Co” lavastust „Little red (play): herstory” (lav Nicola Nord) võiks nimetada meelelahutuslikuks poliitiliseks teatriks. See on omamoodi dokumentaal-muinasjutt, kus suure punase peaga Punamütsike-Pioneer-Temponaut teeb ajareisi utoopiasse. Efektselt lage vana kooli spordisaal mõjub linnamaastikuna või ka kosmoselaevana – päästmatult anakronistlik ja üsna futuristlik ühekorraga. Lavapilt on kui tekstilinn, kus kõrguvad kirjatähetornid, mis heidavad plinkiva valgusega saali seinale suurlinlikke varje: USSR, BRDDR. Selles linnaruumis liiguvad suurte peadega tegelased: lisaks Punamütsikesele veel üks isik, kelle peaks on lõtvade seieritega kell, ning teine isik, kelle pea on Berliini teletorn.

2003. aastal Frankfurdis loodud trupi liikmed on õppinud saksa teatriteadlase Hans-Thies Lehmanni juures ning viimase mõju on ka selgelt märgata. „Little red” on ideaalne postdramaatilise teatri näide, mis paneb teatriteaduse seminaristid õhinast toolil nahistama. „Little red’i” võib muidugi nimetada ka postmodernistlikuks kunstiteoseks, kus segatakse kokku muusika, kirjandus, filosoofia, teatriteadus, poliitika, kujutav kunst, popkultuur jne. Kõneldakse peaaegu ainult tsitaatidega. Käsitletakse poliitikat, ajalugu ja (pop)kultuuri neid omavahel põimides – ei mingit müüri langemist ilma biitliteta. Etenduse teksti (ehk kõiki elemente, mida vaataja lavalt kuuleb-näeb) lõigatakse, korratakse, varieeritakse, topeldatakse. Brecht, Heiner Müller ja vennad Grimmid ulatavad üksteisele käe.

Vaimukamaid stseene lavastuses on jututuba-kõneooper: neli osalejat istuvad igaüks eri laua taga ning vaimukuse loopimise hetkeks süttib lambike vastaval laual: „Let’s discuss the greatness and retardedness of John Lennon here – He’s ok, but I like Jesus better – I hate Lennon, he was a communist – He died like a thousand years ago, get over it buddy!” Kiires tempos välja öeldud vähem või rohkem jaburad laused kasvavad muusikaliseks rütmi tulevärgiks.

Üks  „andcompany” liikmeid, Alex Kar­sch­nia, deklareerib: „Mitte teha poliitilist teatrit, vaid teha teatrit poliitiliselt”. „andcompany” etendused esitavad küsimusi, uurivad utoopiaid ja seda, mis jääb järele pärast suuri narratiive. Aga kas etendusel on ka mingi oma seisukoht? Naeruvääristati totalitaarseid terrorirežiime ning näidati väikese hakkamasaamist suurte vahel („Little red” ehk Punamütsike kosmoses). Etendus on siinpool kunagist raudset eesriiet kindlasti tuttavlikum – märgisüsteemid, nimed ja hüüdlaused on üdini tuntud. Eks tule ka lõbusa vormi taga aimuv traagika siinpool selgemalt välja; läänlased võtavad Ida-Euroopa endisi kommunistlikke režiime ehk ikka huumorirohkemalt.

Igatahes tasub sellel värskel ja särtsakal trupil ka edaspidi silm peal hoida. Oma teemakäsitluselt ja esteetikalt meenutab „andcompany” suvel „Baltoscandalil” esinevat Austria-Prantsuse truppi Superamas. Huvitavat lisalugemist „andcompany” kohta: www.andco.de

 

Teater versus film

Sloveenia pealinnas Ljubljanas tegutsev Teatr Mladinsko tõi Krakówisse vaatamiseks lavastuse „Fragile” (lav  Matjaž Pograjc). Tehnoloogiliselt äärmiselt huvitav lavastus, mis on justkui saksa lavastaja Frank Castorfi esteetika edasiarendus tema ohtra live-kaamera kasutamise mõttes. Vormiliselt on lavastus vägagi intrigeeriv, kuid sisuks on üsna mõttetu melodraama Balkani immigrantide elust Londonis. Vorm mängib teatri, filmi ja video võtetega, illusiooni ja reaalsuse piiri ning selle purustamisega.

Erksinine lava on peaaegu tühi. Lava vasakul ääres asuvad platvormid erinevate tegevuspaikadega, nukuteatri moodi väikesed lavakesed majade fassaadide, baari ja immigratsioonibüroo sisustusega. Mõnes stseenis kasutatakse ka näitlejate moodi väikesi nukke. Iga stseen algab minimaailma filmimisega ja kasvab üle päris näitlejate filmimiseks sinisel taustal. Kogu tegevus filmitakse mitme kaameraga, minimaailma poodiumide ees sõidab väike rööbastel kaamera. Lava ja saali vahel ülaservas on suur ekraan, kus kogu pilt on kokku pandud: tervikpildi moodustavad hetkel laval olevad näitlejad ning minimaailmas filmitud taust (kõiki stseene filmivad näitlejad, kes parasjagu ise stseenis ei osale). Tehniliselt ülipõnev lahendus, kuid mitte alati perfektselt teostatud. Lavastuses kasutatakse teatri- ja videovõtteid võrdselt ning kui etenduse lõpustseeniks on klassikaline film, mõjub see oma üliloomulikkuses kui võõrkeha. Mida tähendab vahendatus? Mida tähendab loomulikkus? Toimub kahe esteetika kommunikatsioon – teater versus film/video.

Kripeldama jääb aga see, et ka lavastuse sisu oleks võinud vormiga mängida. Praegu töötas efektne vorm vaid klassikalise melodraama edasiandmiseks. Sellisesse vormi võiks aga panna teksti, mis ka kuidagi sisuliselt käsitleks illusiooni-reaalsuse teemat, mängiks filmi ja teatriga metatasandil.

 Krakówi festivali lõpetas Alvis Hermanise „Sonja”, millest on Eesti meedias juba juttu olnud. Festivalist jäi meelde nutikas raam: algus veidi õõvastava personaalelamusega „Rashomoni” näitel ning lõpp sõbralik-nostalgilise ühiskogemusega „Sonjast”.