Lugupeetud Marju Lepajõe!

Siim Lill

Kirjutan Sulle nüüd vist viimast korda. Võtsin ju ammugi hoogu, et hakata paberkirju saatma, oma kummalisel moel sai see plaan nüüd teoks. Istusin mõned päevad tagasi kohvikus ja lugesin raamatut, toda Sinul lõpuni lugemata jäänut: „The Viennese Café and Fin-de-Siècle Culture“. Võtsin kätte ka Sinu kingitud Rothid ja Brochi, mille plaanisid mulle neljapäeval tuua. (Sinu viimane märkmepabergi on minu käes: kirjad sellele ja tollele, kaks pakki suitsu, raamatud Siimule, etc.)

Nende austerlaste sajanditagused sõnad leevendavad kurbust ja meenutavad meie iganädalasi kohvikuskäike. Ainuke rahulik ja huvitav aeg viimase paarisaja aasta jooksul olid hetked enne ilmasõdu, täis potentsiaali, mis suubusid nagu ikka bürokraatiasse ja pommidesse. Säärane rahulik hetk on nüüd ka minu isiklikus ajas otsa saanud. Tunnen ennast ebakindlalt ja kardan, et ka XXI sajandi huvitavam osa on Sinu kujul möödas. Pisarad lõpetavad voolamise ja siis paitab armutu päike. Me kõik nutsime nagu Platon ja ta kaaslased, kui Sokrates suri. Ei saanud samamoodi pidama. Ainult kuke asemel pean ohverdamiseks leidma aseaine, sest nii pole vist praegusele ajale kohane. Minu dialoog Sinuga liigub nüüd paratamatult välisilmast sissepoole, sest vestlust ma lõpetada ei saa.

Oled juba päris palju järelehüüdeid saanud. Muist on reglemendipärased, on ka väga sümpaatseid ja neid, mille autorid nagu ikka kirjutavad kirjutamise pärast. Üks Sinu kolleeg märgib, et tema arvates ei töötanud Sa organiseeritult ja plaanipäraselt, olid passiooni ja juhuse meelevallas. Tunnen vajadust pealiskaudsust korrigeerida – olid ju selle kõige vastand. Ma ei tea passiooni kiuste organiseeritumat inimest kui Sina, kes Sa alati heatahtlikult muigasid, kui keegi ütles „ah, vaatame, kuidas tunne on“ või „ah, mis te nüüd, võite ju puusalt kõneleda“. Iga asi, mille ette võtsid, vajas süvenemist, seedimist, enesesse sulatamist. Ja need lõputud esinemiskutsed. See ei olnud lõbu, vaid koorem, sest iga säärane kutse vajas isiklikku vastust. Viisakaid sõnu, kuidas selgitada oma olemust. Kuidas hoida selgust ja värskust? Kuidas hoida traditsioon uuena? See ei olnud kerge. Ei teinud minagi seda lihtsamaks. Internetifoorumites või lõpututes enesekiidukõnedes võib millest tahes rääkida. Sulle olid olulised mõttetäpsus, läbitunnetamine, keeletaju. Paika pandud tegevuskava. Hämmastaval kombel suutsid Sa tuua korda ja eesmärgipärasust ka ümbritsevate inimeste ellu. Vaiksel moel, eeskujuga, vahel pelgalt üksiku lausega, mis andis tuge ja selgust.

Muuseas, tolle krahv Eric Stenbocki kogumik saabus. Suurepärase eessõna ja pildimaterjaliga. Kõdulembesel krahvil oli Kolga mõisas oivaline taksikoer. See pilt Sulle meeldiks. Selles, kuidas Sinagi ennast ümbritsevaid loomi hoidsid, oli midagi püha Franciscuse sarnast. Krahv, muide, eestlastest palju ei pidanud, arvas neid primitiivseks. Tartus käies ostis ta kokku kõik värvilised õhupallid (ingl balloons – aga mis materjalist nad tollal olid?) ja sidus igaühe külge neist oma luuletuse. Tekst, tekst, tekst! See, kuidas Sinust õhkus austust teksti ja raamatu kui füüsilise objekti vastu, on inspireeriv. Ja samal ajal ei sulgunud Sa nende keskele, vaid olid alati seltskondlik – sidusid kõige vastakamaid inimtüüpe ja -sfääre.

„Mõte kasutada mõttevahetuseks paberkirju võib osutuda viljakaks. Mina igal juhul pooldan seda, sest paberil on tavaliselt mõtetel ruumi ja huvitavat vabadust – mida arvutiekraanil ei ole, isegi kui mälumahtu on lõpmatult. Ei teagi täpselt, miks, aga arvuti ängistab, litsub mõtted kinni. [—] Praegu lõpetan, sest olin sunnitud üht raamatut päev otsa arvutist lugema, kuna köide ise on endiselt raamatukogu hoidlas pakitud. Mõtted ongi kinni jooksnud.“

Vaatasin oma viimast kirja Sulle, kus naljatades olin kirjeldanud hiljutist suurt religiooniuuringute konverentsi. Ütlesin, et tekkinud on ka küsimus, mis on religioon. Sinu vastus oli säärane: „Põnev on tõesti! Siiski ei saa kuulama tulla, sest tellisin raamatukokku mõni aeg tagasi 4-köitelise monograafia religiooni kui termini kohta ajalooliselt ja pole jõudnud seda veel läbi töötada. Alles pärast seda oleks kuulamisel mõtet. [—]“

Sinu iroonia oli alati täis tarkust. Sinu naer tuli südamest, ei otsinud audientsi ega heakskiitu. Sul oli jumalik võime näha asjade olemust. Coincidentia oppositorum – alkeemia saladused ei olnud Sulle võõrad. Printsiibid, mille valdamine andis võimaluse orienteeruda kõiges, kuhu end suunasid. Platon ei ole kunagi lihtsalt Platon, vaid jumalik. Samaselt oled Sina jumalik. Jumalast antud ja võetud. Aga Sinust jäi maha tuhandeid sädemeid, mis siin ja sääl helendavad. Ja need sädemed kaaluvad üles tühjuse, mis koos Sinu minekuga vaikselt peale hiilib. Vahest lööb mõni neist varsti vikerkaarena särama. Pole kedagi, kes suudaks üksinda seda tühimikku täita. Sinu puudutust tunda saanud on selleks kollektiivselt kohustatud. Koos suudame ehk need hiiglase jäljed hõredalt katta.

Ent vähemalt mina tunnen, et Sinuga lõppes üks ajastu. Ja nüüd, mil pole Sinu peenetundelisuse mahendavaid tiibu ja limukad iga kivi alt veelgi rohkem piiluma hakkavad, ei saa ma lubada, et ma ei löö, hammusta, sülita. Palun juba ette vabandust. Olen oma piiratuse pillutada.

Hääd soovides

Siim Lill

PS Aitäh, et sain olla Su sõber!