Kommentaar – Tartu häbi

LINNAR PRIIMÄGI

Tartu kesklinna Küüni tänavale Keskpargi äärde paigaldati 2004. aastal Ülo Õuna pronkskuju „Isa ja poeg“ (1977): kaks ühte kasvu figuuri, aga üks mehe ja teine poisi kehaproportsioonidega (täiskasvanu keskmine kehapikkus võrdub kaheksa peapikkusega, imikul neljaga). Ideed kordas ameerika kujur Charles Ray, kes samamoodi paigutas isokefaalsesse rivvi isa, ema, poja ning tütre („Perekonnaidüll“, 1993). Aga mis siis! Kui palju leidub maailmas skulptuurseid Ristilööduid – mitte ühtegi neist ei tohi pidada plagiaadiks. Pealegi võib mõni idee, nii teaduses kui ka kunstis, sündida omaenese lihtsusest, nagu kord tabavalt märkis Madis Kõiv.

Eurooplane kui antiigi ja kristluse vaimne pärija peab kunsti üldse austusväärseks, isegi pühaks (sõna „inspiratsioon“ märgib püha kunstivaimu pealetulekut). Läänekristlusele lähimas ladina keeles tähendab sanctus (püha) „kaitsega ümbritsetud, tõkestatud (piiriga või mingi takistusega)“. Indoeuroopa vīha ja läänemeresoome ning saami püša (püha) on täpselt samuti kategooria, mis sisaldas kujutelmi sellest, mis jääb teisele poole piiri, asub kohatus ajas ja kohas, jõu asupaigas.

Eriline pühadus peaks ümbritsema inimkujutisi kunstis. Barbaarsus nende suhtes mõjub iseäranis võikalt. Rembrandti „Danaele“ (1636) viskas Ermitaažis hull leedu rahvuslane peale väävelhapet ja lõikus noaga, Tretjakovi galeriis tümitas purjus voronežlane Repini maali „Ivan Groznõi ja tema poeg Ivan 16. novembril 1581“ (1885). Tolle tsaaripildi kallal oli käidud varemgi, nagu selgub, usulistel ajedel.

Kui maha arvata pildipurustuse aastad, millele tegi lõpu Nikaia teine kirikukogu (787), siis kristlus oma puhastes (mitteprotestantlikes või sektantlikes) vormides soosib kunsti jätkuvalt ning järjekindlalt ega saa läbi ilma inimkujutisteta. Islam seevastu võttis juutidelt üle keelu jäädvustada elusolendeid (erandiks pärsia šiiitlikud illuminatsioonid) ning isegi kui uuemal ajal inimfiguur välja pannakse, välistab muhamedlaste sündsustunne pudenda.

Ülo Õun. Isa ja poeg. 1977, pronks. Ülo Õuna figuuridele pandi selga reklaam­särgid ja nende jalgu seoti reklaam­kuulutus. Seda ei saa nimetada millekski muuks kui väärteoks.

Merle Karro-Kalberg

2013. aastal lugesime uudist, et Kreeka eemaldas Kataris olümpiamängude näituselt kaks antiikskulptuuri, sest kujude alastiolek oli tekitanud riigis probleeme.

Katari näitusekorraldajad tahtsid kujude ihuliikmed musta riidega kinni katta. Parem siis ei pandudki neid välja, viidi Ateenasse tagasi. Õige tegu! Meie võõramaalaste kombeist ega kombekusest hoolima ei pea, kuni nad ei tule „meie õue peale kaklema“ ega taha oma kunstikaanonite ja -keeldude alusel minna meie kirikute, muuseumide ning üldse meie kunstitraditsiooni ja -praktika kallale. Kui asi niikaugele jõuab, siis … siis võime pillid-pildid-naised kotti panna ning end ümber lõigata lasta. Võitlus Euroopa kunstikultuuri pühaduse, puutumatuse eest on võitlus elu ja surma peale.

Ja nüüd siis uudis, et Ülo Õuna figuuridele pandi selga reklaamsärgid ja nende jalgu seoti reklaamkuulutus. Seda ei saa nimetada millekski muuks kui väärteoks. Surnuaial risti ümber­lükkaja saab trahvi, aga Tartus kõikide silma all kunstiteose rüvetuse eest ei tehta mitte midagi. Varsti tuleb nendesamade kujude kallale järgmine firma ning Ülo Õuna loomingust saab reklaamistend. Isegi kui sellele taiesele ei kehti autoriõiguslikke kasutus­piiranguid, siis ometi võiks maksta süüme seadus, kunstiteose pühaduse presumptsioon.

„Isale ja pojale“ osakssaanud vandalismiaktide otsa tegid naljatamisi lahti arvutifriigid, kes 2012. aastal panid kujudele pähe fooliummütsid naeruvääristamaks tollase peaministri Ansipi lolli nalja riigikogu kõnepuldist: et Euroopa uue kaubanduslepingu umbusaldajad „on seemneid söönud ja mitte neid seemneid, mida meie oma põldudele külvame. Tavaliselt niisugustel puhkudel, kui inimestel sellised kahtlused on, siis selle vastu aitab aeg-ajalt see, et pannakse foolium mütsi sisse.“

Ja nüüd siis samm edasi – reklaamsärgid ja plakatreklaam! Nüüd näeme, kuidas tartlased meie kunstipärandit mõnitavad. Et Emajõe Ateenas saaks toime säärane kultuuritus, niisugune mühaklus, selleks pidi ju keegi loa andma. Häbi, Urmas Klaas, „heade mõtete linna“ pea!