Mida jälle teha Vanalinnastuudioga?

MARGOT VISNAP

Järjekordselt ootab üht teatrit ees juhtkondlik verevahetus ja Vanalinnastuudio tulevikuperspektiivid on veel ähmased. Kas tulevik toob teistsuguse teatri või ainult uue juhtkonna või kaob Vanalinnastuudio hoopiski teatrikaardilt? Kõik variandid on võimalikud. Läinud nädala algul plahvatas järjekordne sensatsioonipomm Eesti teatrielus. Vanalinnastuudio direktor Anne Veesaar andis lahkumisavalduse, sest teater on võlgades ja lahendusi keerulisest olukorrast väljumiseks teatri juhtkond enam ei näe. Kuuldavasti jõudis Veesaar ette kultuuriministrist, kes tõenäoliselt ka ise oleks kohe-kohe teatrijuhile lahkumisettepaneku teinud. Paradoksaalne küll, aga ajakirjanduses üles puhutud sensatsioonikärast hoolimata pole juhtumis kui sellises midagi üllatavat ja uut.

Mudel on tuttav juba varasemast ajast: teatrijuht teeb aasta-paari (vahel kauemgi) planeerimis- ja juhtimisvigu, võtab üle jõu käivaid riske, ei suuda kujundada tasakaalustatud repertuaari ning tulemuseks on võlad, millele järgneb kriisiolukord, juhi väljavahetamine ja riigi kohustus teatri võlad kinni maksta või siis vähemalt võlakohustust leevendada. Värskemad näited: läinudaastane Vanemuise kriis (teatril oli 1,9 miljonit võlgu ja Jaak Viller lahkus); 2002. aastal vahetati Vanalinnastuudio direktor Jüri Järvet välja Veesaare vastu (teatril oli finantsvahendeid puudu umbes 3 miljonit krooni). Varasemast ajast tasub meenutada Rakvere teatri, Ugala, Vene Draamateatri võlgu ja juhtkonnavahetusi. Ja alati on kahjukannataja riik (maksumaksja) ehk võlad maksab kinni või aitab neid leevendada kultuuriministeerium.

Juba eelmiste analoogiliste juhtumite puhul on ajakirjanduses arutatud ja küsitud, sealhulgas ka mina: ?Miks avastavad teater ja ministeerium ühtäkki koos, ühel ajal, viimasel minutil, et teatris on (olgu loominguline või majanduslik) kriis?? (vt. Sirp 29. VIII 2003, ?Millega mõõta Vanemuise kriisi? ?) Ehk teisisõnu: endiselt on üleval küsimus ? kes ja kuidas peaks teatrite loome-, aga eriti majandusarengul pidevalt silma peal hoidma, et õigel ajal riskid maandada ja miljonilised kahjumid ära hoida? On see kultuuriministeerium, selle raamatupidamisosakond, ministeeriumi juurde loodud teatrite rahastamiskomisjon, kes igal aastal teatritele rahaeraldusi tehes loomeasutuse majandusaruannetesse süveneks? Või hoopis eraldi selleks loodud ekspertnõukogu? Mõned aastad tagasi tellis kultuuriministeerium kriitikutelt kõikide teatrite kohta loomingulised eksperthinnangud (mille põhjal võiks kaude ka majandustegevust hinnata ? repertuaaririskid, külastatavus, piletitulu jne.). Ent tollane, aastaid kestnud praktika jooksis justkui liiva ? ministeeriumiametnikud ja teatrite juhtkonnad kuulasid eksperthinnangud küll ära, aga põhjapanevaid järeldusi (otsuseid) nende põhjal ei tehtud.

Aastaid on räägitud, et viga on ka ajast-arust teatrite rahastamissüsteemis. Ja juba mõnda aega on räägitud ka uuest, töös olevast (või juba välja töötatud?) rahastamisskeemist. Aga sellegi osas valitseb vähemalt täna veel kultuuriministeeriumi teatriosakonnas vaikus.

Üheks, tõenäoliselt tõhusaimaks kontrollimehhanismiks tõotab kujuneda teatrite muutmine sihtasutusteks, milleni Eesti Draamateater juba jõudnud ja kuuldavasti samas suunas liiguvad mõned teisedki teatrid. Kui teatri majandusasju juhib-kontrollib konkreetne sihtasutuse nõukogu, kelle iga liige teatri käekäigu eest 24 tundi ööpäevas materiaalselt vastutab, siis ei kipu vahest miljonilised võlad nii kergesti tekkima.

Aga Vanalinnastuudiost. Mida võtab ette seekord kultuuriministeerium, kes on juba kahel korral paraku suhteliselt kahtlasele riskile läinud (ja nüüd selle eest vastutama peab), palgates 2000. aastal teatri etteotsa tandemi Jüri Järvet ? Roman Baskin ja lubades 2002. aastal teatri etteotsa tandemi Anne Veesaar ? Mikk Purre (kaasandena erafirma Smithbridge Production). Millised variandid on nüüd, kevadel 2004, võimalikud? Esimene ja ilmselt üsna keeruline (kuigi loomulik) variant on säilitada Vanalinnastuudio komöödia- ja satiiriteatrina ning leida selle etteotsa sobiv loominguline juht. Paraku pole potentsiaalsete kandidaatide pink sugugi pikk. Teine variant: muuta teatri profiili ja luua Vanalinnastuudiost tõsisemat dramaturgiat viljelev teater (kandidaatide pink oleks pisut pikem). Ent kas me oleme ikka valmis loobuma komöödiateatrist? Kolmas, ebapopulaarne variant: teater kinni panna. Viimasele variandile oleks siis juba mõistlikumaks alternatiiviks paar aastat tagasi jutuks olnud idee Vanalinnastuudio ja Eesti Draamateatri ühendamisest, mille puhul jääks normaalsetes proportsioonides kestma nii väärtdramaturgia, kunstiliselt nõudlik repertuaar, eksperimentaalne suund kui ka kergekaalulisem teater. Ent see mõte laideti omal ajal Vanalinnastuudio kaotamise kartuses häälekalt maha. Loodetavasti suudab ministeerium seekord võtta mõistliku, kõiki rahuldava riski, kaasatagu lahenduse leidmiseks kasvõi laiapõhjalisem nn. ekspertnõukoda, selmet järjekordne otsus teha ära kabinetivaikuses.