Eetiline eurotsentrism

Paradoksaalselt lakkab Euroopa olemast just siis, kui hakatakse kapselduma, väitma, et sel on mingi vankumatu olemus.

MIKAEL RAIHHELGAUZ

Ahto Lobjaka väide „iga Pariisi moslem on rohkem eurooplane – k.a mõrvarid – kui nahavärvile või seedimata kristlusele toetuv poolharitlane Eestis“* tekitas omal ajal palju paksu verd. Vahetult 2015. aasta terrorirünnakute järel ilmunud skandaalne lause pani nii mõnegi Postimehe lugeja sõnade autorit hoobilt oma rahva vihkajaks ja Eesti riigi vaenlaseks tembeldama. Inimesi võib muidugi mõista: maailm näib iga päevaga järjest ohtlikumaks muutuvat, Euroopa südames tapavad usufanaatikud üle saja süütu prantslase, ent selle kõige juures teavitatakse sind, et oled tegelikult terroristidest suurem probleem.

Ilmselt süvenesid vähesed neist, kes kurikuulsa tsitaadiga kokku puutusid, hiljem ka Priit Pulleritsule antud intervjuusse, kus Lobjakas on oma šokeerivat sõnavalikut seletanud. Sealt selgub, et eurooplusest rääkides lähtus ajakirjanik Jacques Derrida antud definitsioonist, mille järgi tähendab Euroopa eelkõige „erinevust iseendaga“. Niisuguse määratluse valguses ei saa hägusalt piiritletud pärandile ja bioloogilistele eripäradele toetuvat valget rassisti eurooplaseks pidada, kuna too eirab positsioonide paljusust, vaadeldes oma identiteeti jäiga puuslikuna. Pariisis sündinud terrorist viibib aga alati radikaalse islami ja vaba ühiskonna tekitatud pingeväljas, sooritades selle sees teadliku valiku. Kogu kurjusele vaatamata annab just see valik õiguse pidada mõrvarit eurooplaseks.

Ilmselt pole keeruline leida argumente Derrida filosoofia vundamendile ehitatud Euroopa kontseptsiooni kritiseerimiseks, kuid Edmund Burke’i Seltsi raamatusarja neljandast teosest me neid ei leia. Ehkki seltsi on keeruline pidada Lobjaka mõttekaaslaste organisatsiooniks, esitab selle initsiatiivil eesti lugejani jõudnud Rémi Brague’i essee „Euroopa, rooma tee“ tema omaga väga sarnase arusaama eurooplusest. Vaatamata raamatu ilmumisajale – 20 aastat tagasi loodi euroala –, on see päevapoliitika arutamisest kaugel. Autori enda sõnul ei paku ta järjekordset „sisuinventuuri“ ega ole katsunud luua Euroopa pärandist uut lugu, mis võimaldaks „lihtsalt kõigele saavutatule veel kord rahuloleva pilgu heita“ (lk 162). Tema eesmärk pole olnud niivõrd kirjeldada Euroopa kultuuri sisu, kuivõrd selgitada välja, milline on eurooplaste suhe sellega.

Euroopa kaardistamine on esimene väljakutse, millega Brague oma analüüsi käigus silmitsi seisab. Geograafilistest piiridest on siin vähe abi: Lääne-Kasah­stani ja Provence’i ühisnimetaja otsimine on tänamatu töö, mille käigus jäävad Ameerika ja Austraalia põhjendamatult mängust välja. Religioosne jaotus ei võimalda samuti selgeid jooni tõmmata. Protestantlikud riigid on kindlasti sees, katoliiklikud Itaalia ja Prantsusmaa ka. Mida arvata aga Poolast ja Ungarist? Viimase aja poliitilisest retoorikast nähtub, et sealsed alalhoidlikud jõud on vana Euroopa maade eluviisi ning hoiakute suhtes skeptilised. Asjaolu, et nende rahvuslik autentsus vastandub vähemalt pealiskaudsel vaatlusel euroopalikkusele, viitab juba gradatsioonile katoliiklike maade vahel. Õigeusklike riikide puhul on kõik veelgi segasem …

Lähemal vaatlusel selgub, et mis tahes lihtsustatud kriteeriumil põhineva jaotuse jaoks leidub mõni Euroopa-väline kontranäide. Probleemi teadvustades tunnistab autor, et „Euroopa on muutuv suurus. Saab olla vähem või rohkem eurooplane“ (lk 21). Seejuures rakendab ta Paul Valéry definitsiooni: Euroopa on kõikjal, kus „Moosese ja püha Pauluse, … Aristotelese, Platoni ja Eukleidese nimedel ühekorraga ja samaaegselt on autoriteet ja tähendus …“ (lk 29). See on ala, mille kodanikud näevad end korraga juudi ja vanakreeka kultuuri pärijaina. Nende omapära sünnib Ateena ja Jeruusalemma, s.t ilu-kuulekuse, mõistuse-usu, liberaalsete identiteediotsingute ning traditsiooni sünteesist.

Niisugune määratlus pole ent Brague’i silmis veel kuigi täielik. Samu asju võiks ju öelda ka islamimaailma kohta. Seos judaismi pärandiga on ilmne: koraan kinnitab Aabrahami, Moosese ja paljude teiste heebrea piibli tegelaste prohvetistaatust. Muhamedi sõnum ei teki vaakumis, vaid esitub kõigi eelnevate Jumala ilmutuste kulminatsioonina. Autor nimetab moslemeid ka antiigi täieõiguslikeks pärijateks. Juba varakeskajal tõlkisid nad tohutul hulgal vanakreeka loodusteaduslikke ja filosoofilisi tekste, millest suur osa on tänapäeval säilinud just tänu araabiakeelsetele versioonidele. Rikkalik islami mõtteteaduse traditsioon tegutseb suuresti Aristotelese ja Platoni loodud taustsüsteemis, nende mõtteid edasi arendades või nendele vastu vaieldes. Ometi näeb Brague keskaegse islamimaailma tõlkelembuses selle suurimat erinevust Euroopast. Araabia keelt peetakse jumalikuks ja, nagu ütleb polühistor Al-Biruni, on araabiakeelne tõlge originaalist kaunim ja täielikum, mistõttu kaob ka algteksti hoidmise vajadus.

Brague’i arvates on euroopalik suhtumine risti vastupidine. Siin tulebki mängu raamatu keskne roomluse mõiste. Nagu Rooma tunnistas kunagi oma barbaarsust vanakreeka ning hiljem kristlusesse pöördununa ka vanatestamentliku judaismi suhtes, tunnistab Euroopa oma olemuslikku teisesust. Öelda, et oled eurooplane, tähendab võtta omaks rooma identiteet ehk tunnistada, „et meie ei ole leiutanud ega mõelnud välja mitte kui midagi, kuid oleme see-eest osanud katkestamata edasi anda üht mineviku lätetest tulvavat voolu ning ka ise selle voolu osaliseks saada“ (lk 78). Keskaegse Euroopa tõlketraditsiooni vaesuses ja originaaltekstide säilitamiseks ette võetud pingutustes näeb Brague selle vaimsuse kinnitust. Just keeldumine omistada oma kultuurile lõpliku tõe staatus ning püüd omastada kõike kaunist autentsust kahjustamata loob Euroopast ainsa keskkonna, kus on võimalik renessanss ja reformatsioon – tagasipöördumine algallikate juurde ning nende radikaalne ümbermõtestamine.

Kohati on Brague oma kontseptsiooni lahtimõtestamisel üle pingutanud. Näiteks väidab ta möödaminnes, et „eurooplaste vallutusretked ammutasid indu salasoovist kompenseerida n-ö alamate rahvaste allaheitmisega iseenda alaväärsustunnet antiiktsivilisatsiooni suhtes“ (lk 40). Idee, et koloniaalpoliitika elluviijate otsuseid mõjutasid odava tooraine, tööjõu ja ekspordi sihtriikide otsingute kõrval ka humanistlike väärtuste leviku tõttu esile kerkinud kompleksid, tundub pehmelt öeldes kahtlane. Mõnikord ületab üldistuse tase mõistlikkuse piiri. Kui on kirjas, et katoliku kirik ei arva, „et tal võiks üldse olla midagi eriliselt omast, mingit omapära“ (lk 157), jääb mulje, et autor on tegelenud oma narratiivi kinnitamiseks mõistete väänamisega. Mõte, et püüd maailma kõnetada tühistab vahest kõige rangemalt reglementeeritud dogmaatika ja talituste pagasiga usuorganisatsiooni omapära, vajab seletust.

Episoodiliselt on Brague kaldunud raamatu põhiteemast kõrvale, et puistata südant talle valusatel teemadel. Üsna ootamatult lülitub ta Euroopa universaalsuse idee arutamiselt California tudengitele, kes nõuavad mitmekesisemat kirjanduskava. Arusaamatutel põhjustel võrdleb autor taotlusi pöörata rohkem tähelepanu naissoost ja mittevalgete kirjanike loomingule teatud akadeemikute hoiakuga, et antiik­pärandi uurimine peab jääma lääne eesõiguseks. Hõivates justkui tsentristliku positsiooni nende kunstlikult tekitatud äärmuste vahel, möönab Brague, et „[k]üsimus ei tohiks olla selles, kas üks või teine autor … on meiega samast soost või „rassist““ (lk 118), vaid „ainus otsustav kriteerium on ikkagi sisemine huvi“ (lk 117). Seejuures ei häiri teda asjaolu, et Euroopa ja Ameerika ülikoolides uurimisväärseks peetud kirjanike hulgas on valgeid mehi jätkuvalt ebaproportsionaalselt palju.

Öelda, et oled eurooplane, tähendab võtta omaks rooma identiteet ehk tunnistada, et meie ei ole leiutanud ega mõelnud välja mitte kui midagi, kuid oleme see-eest osanud katkestamata edasi anda üht mineviku lätetest tulvavat voolu ning ka ise selle voolu osaliseks saada.

Wikimedia Commons

Rääkides Euroopa möödaniku suhetest muu maailmaga, tunnistab Brague maailmajao hõivaja ja vallutaja rolli, kiites teadlasi, kes suudavad ebaõiglusjuhtumitele valgust heita ning omaenese ajalugu kritiseerida. Miskipärast peab autor aga vajalikuks eurooplasi ka „halvava süütunde“ (lk 114) eest hoiatada, kartes, et see võib kuritegude heastamist kuidagi takistada. Kahjuks ei täpsusta ta, mismoodi süütunne korvamist takistab.

Mõistan, kui need tähelepanekud tunduvad liigse norimisena. Tuleb tunnistada, et problemaatilisi kohti on Brague’i raamatus vähe ja ükski neist ei anna läbimõeldud teesi mõõtu välja. Pigem torkavad niisugused uitmõtted silma just ülejäänud teksti intelligentsuse ja veenvuse tõttu. Rémi Brague on oma püüdlustes olnud äärmiselt alandlik. Tunnistades intellektuaalsete vastaste olemasolu, ei ole ta näinud vaeva nende materdamisega ega püüdnud pakkuda välja programmi „õige“ Euroopa idee taaselustamiseks. Katsumata luua jäika raamistikku ajaloo mõtestamiseks, räägib ta uudishimulikust ja avatud roomalikust eurooplusest, refereerides antiigi ning keskaja suurkujude mõttekäike haruldase kergusega.

Brague rebib välja „autentse euroopalikkuse“ otsingu nurikatsete jadast, välistades libamüütidele tugineva natsionalismi. Tema eurotsentrism on läbinisti eetiline: Euroopa pole tsentris mitte sellepärast, et ta oleks teistest tähtsam või parem, vaid sellepärast, et peab iseend pidevalt kõrvalt vaatlema. Ta on keskel just selle tõttu, et ei saa olla muust maailmast eraldatud: tema eksistents nõuab pidevat avatust ning välisega suhestumist. Paradoksaalselt lakkab Euroopa olemast just siis, kui hakatakse kapselduma, väitma, et sel on mingi vankumatu olemus. Brague kutsub meid üles säärased olemuslikud otsingud kõrvale heitma, antiiktekste üle lugema ning tundma uhkust selle üle, et ehkki me pole midagi loonud, oleme see-eest suutnud meisterlikult hinnalisi aardeid edasi kanda.

* https://arvamus.postimees.ee/3400019/ahto-lobjakas-pariis-eesti