Martin Napa kirjanduslik reinkarnatsioon

TOOMAS KUTER

Martin Napa, Loomine. Tuul ja Nool, 2003. Viimaste aastakümnete eesti kirjandus ei hiilga eriti sügavamõtteliste, filosoofiliste ning maailmatasemel arvestatavate nn. ajatute teostega. Silma hakkab küll proportsionaalselt suur ja kirev hulk erinevaid autoreid, kelle tööd paraku aga meelelahutuse, ajaviite ja veel millegi, millele siiani kirjandusmaastikul nime anda pole suudetud, hulka kuuluvad.

Selles kirjus ning tihtipeale kirjandusekauges seltskonnas moodustas arvestatava erandi Martin Napa 1998. aastal ilmunud ajatu ning ruumitu teos ?Läkitus Egiptusesse?. Selle romaani-novelli üllitas 2001. aastal Venemaa Regioonidevaheline Kirjanike Liit ning ka Venemaa kirjandusringkondades leidis teos väärilise vastuvõtu ning Martin Napa nimi jäi kõlama.

Napa järjekordne teos, milleks on filosoofiline mõtisklus ?Loomine?, ületab autori esimese teose mitmekordselt, üllatades nii kujundite, lähenemise, sisu, tiheduse, aga ka keelekasutuse poolest. Napa keel on lihtne, samuti tema stiil ning lauseehitus tervikuna. Seda enam pälvib tunnustust autori oskus lihtsa keele abil edasi anda keerulisi vorme ja kujundeid. Autor paneb end lugema, kuulama, ette kujutama ja läbi ettekujutuse isegi nägema. See aga on saavutus.

?Loomine? kuulub nende raamatute hulka, mis loetakse läbi ühe hingetõmbega. Mõtted, emotsioonid ja küsimused, mis teos tekitab, jäävad aga püsima palju kauemaks.

Kuigi puänt iseenesest on lihtne. Autor tõestab veenvalt, oskuslikult ja kindlalt, et inimene kui vaimolend moodustab osa Loojast enesest, kuuludes nõnda juba sünnijärgse õigusega Ülima Looja seisusesse, ning et iga mõte, mis Ülimale Loojale pähe tuleb, visualiseerub. Kaas-

ajal üpriski teada-tuntud elufilosoofia. Midagi erilist selles nagu polekski. Ometi muudab Napa selle kummaliseks retkeks läbi aja ja ruumi, läbi olemise ja olematuse, andes lihtsale teesile, mida ta veelgi lihtsamalt tõestab (mida tegelikult aga polegi vaja tõestada) uue dimensiooni. Siin peitub Napa ?Loomise? üks eripärasid ning ka osa selle teose kirjanduslikust rikkusest.

Viimase poole sajandi jooksul pole Eestis kirjutatud ühtegi teost, mis elu ja olemise algtalasid sedavõrd siiralt, puhtalt ning uskuma panevalt kajastaks. Olmekirjanikel tasuks Napa ?Loomine? kümmekond korda läbi lugeda, et tajuda, milles peitub too tera, mis tõstab just selle raamatu tõsiseltvõetavate kirjandusteoste hulka.

Omaette huvitava episoodi moodustab kõnelus iseendaga ja tagasipöördumine iseenda juurde. Samuti on raamatus hulgaliselt õnnestunud, mõningas mõttes harjumuspäratuid kujundeid, näiteks ??Vaikusesse tekkis aegamisi ruum. Pime ruum.? (lk. 68); ??Unenäod on sillad uinumiste ja ärkamiste vahel?? (lk. 111); ??Mina ei lõpe kunagi.? (lk. 125); ??Vaid piiridega asju saab loetleda. Loetledes jõuab välja aga piirideni.? (lk. 152);??Heategevus muutub ohtral tarvitamisel, samas ka pealesurumisel, pöördvõrdeliseks jõuks.? (lk. 22); ??Ärge otsige teisi, otsige ennast.? (lk. 25) jne. Suurepärased ja lihtsad elutõed, mida peitub hulgaliselt terves raamatus.

?anriliselt on Napa ?Loomist? raske lahterdada. Raamatu võib paigutada jutustuste ja novellide hulka, ent pigem on tegu unenäolise ja poeetilise rännakuga läbi aja ja ruumi elumüsteeriumi põhitõdede ja põhiväärtuste juurde. Niisugune lahter kirjanduses ametlikult küll puudub, kuid paljud maailmakirjanduse tipud on oma loomingu just niisuguse liigituse alla kuuluvaks tunnistanud.

Teadlikult on autor vastukaaluks unenäolisele ja nn. ebareaalsele teksti paisanud peategelase René ja tema sõbra Markuse suust kostvat XXI sajandi slängi, mis moodustab vastandi kõigele muule. Vastandamise võte on tuntud ja mõjub alati. Ometi võinuks siinkohal ka selleta hakkama saada. Maailm meie ümber on piisavalt slängi täis ning ?Loomise? erilisus torkab lugejale niigi silma. Võib-olla võitnuks teos veelgi, kui autor seda ei utreerinuks. Ent selles kontekstis on tegu maitseküsimusega ning raamatu kirjanduslik väärtus asetseb vaieldamatult väljaspool subjektiivset maitset.

?Loomise? peategelase René hingerännakud on tuttavad või vähemasti aimatavad paljudele. Ometi jõuavad vähesed välja sinna, kuhu jõuab René jutustuse lõppedes. Iseenda poolt loodud reaalsusesse, kus peitub tema enese kui Ülima Looja suurus. Müstiline ja meeliülendav lõpp.

Võiks öelda, et Martin Napa ?Loomine? on kiidulaul inimesele ja inimkonnale. See on omamoodi inimmaailma ja inimmõtte ülistamine, samuti usk inimese tegelikku ning lõpmatusse headusesse, vaatamata kõigele, mis nn. reaalses elus ja reaalses maailmas meie ümber toimub. Vaatamata sõdadele, terrorismile, kurjusele ja kaosele. Ka see on looming, kusjuures selle loomingu peremeheks pole keegi muu kui inimene ise. Lõpmatu ning murdmatu usk inimese kui vaimolendi, inimese kui looja ja inimese kui kunstniku hingelisse võitu, teeb teose üdini positiivseks, mis on samuti harv asi. Väliselt nukrakoeline ja mõtlema panev unenägu kujutab enesest teeviita valgusesse. Mingis plaanis on tegu uksega, millest läbi astudes võib jõuda teise dimensiooni ja seal valitseva valguse, helenduse ning puhtuse juurde. Kusjuures uks selja taga ei sulgu, vaid jääb avatuks, lubades nõnda valguse, helenduse ja puhtuse meiegi dimensiooni kaasa võtta. Seda Napa oma ?Loomisega? teebki. Võtab raamatusse kaasa teise dimensiooni valguse, helenduse ja puhtuse.

Tegu on teosega, mis asetab põhirõhu minakesksusele ning minakesksuse erilisusele, andes mõista, et just minakesksuse kaudu on võimalik kõige kergemini objektiivse tegelikkuse juurde tagasi jõuda. Selle juurde jõuavad ühel hetkel nii autor, peategelane René kui ka raamatu lugeja. Tekib kummaline, lausa metafüüsiline tunne, sest lugeja pole enam üksi, vaid tunneb end olevat samastunud autori ja peategelase Renéga. See on saavutus, mis hulga omasem filmikunstile, mitte aga kirjandusele. Lugege ?Loomist? ja pange tähele, mis teiega toimub.

Kohati leidub raamatus varjatud kujul kiidulaulu matriarhaadile, kuid seegi on loomulik. Enamik iidsetest religioonidest on matriarhaalse kallakuga ning retk iidsete juurte ning olemuse alglätte juurde moodustabki ju põhilise jutustusest.

Võimsaimaks kriteeriumiks Napa jutustuses on aga aeg, mis on autori jaoks jäävalt muutuv suurus ning tõeline reaalsus, mis eksisteerib samaaegselt kõikidel oma tasanditel ning kõikides oma vormides. Aeg on lõppematu ja piiritlematu, tema eksistents igavikuline ning võidujooksul temaga mõtet. Aeg on taastatav ja pööratav, selles võib liikuda mis tahes suunas ja mis tahes kujul. Ta on samaaegne oma olemuses. Just seda Napa lugejatele tõestab. Ning ta paneb nad sellesse uskuma ? aja samaaegsusesse ning pöördelisse vormi. Siin tekib aga küsimus. Ja üpris valus. Kas XXI sajandi reaalsuse ja normidega harjunud inimene suudab sellise ajamõiste omaks võtta või on tema jaoks see kõik fantastika ja kuulub ulmelisuse maailma? Napa usub, et suudab. Ta usub veel, et selleks inimene loodud ongi. See aga on inimlikult ilus ja võimas usk, mida Martin Napa proovib süstida ka teistesse, antud juhul lugejatesse. Ning kõigile, kes vähegi sensitiivsemad, jõuab see kohale, andes jõudu ja lootust. Jõudu ja lootust oma Ülima Mina ja Ülima Looja taasavastamisel ja taasleidmisel.

Võiks öelda, et Martin Napa loodud ?Loomine? on kirjanduslik reinkarnatsioon. Nii lihtne see ongi ja rohkemat polegi vaja.