Keskturu keskklassistamine

MERLE KARRO-KALBERG

6. oktoobrini on avatud Tallinna keskturu arhitektuurivõistluse rahvahääletus. Valida saab kolme töö vahel. Kuigi rahvalemmiku hääletusega vihjatakse, et soovitakse leida rahva lemmikturu kavandit, on turu osa kogu kavandatud ruumist väike. Hääletuse veebilehel on küll eesmärgina sõnastatud, et arendaja soovib turule anda uue nüüdisaegse ilme, kuid targu jäetakse mainimata, et uus nüüdisaegne ilme tähendab seda, et turu asemele kavandatakse mahukat 12 hoone ja kuni 280 korteriga elamuala ning 1947. aastal asutatud turg kahaneb praegusega võrreldes mitu korda.

Seega kaob linnapildist viimane veel 1990. aastate hõngu ja kõigi võimaluste kuvandit kandnud paik. Ehk ei peakski selle pärast nukrutsema, liialt nostalgitsema ja kriminogeenset kohta taga nutma, kuid koos praeguse turu kadumisega tasalülitatakse osa kultuurilisest mitmekesisusest. Turu funktsioon kahaneb ja ilmselt saab sellest elamukvartali hillitsetud, esteetiliselt ja kultuuriliselt normitud kodupood.

Praegu on keskturg pea ainuke koht Tallinnas, kust jõulude ajal verivorstiteoks oma taarasse verd ja soolikaid saab osta. Sellised maalähedased seosed toidu ja toiduvalmistamisega pole ilmselt uue moodsa turu osa. Mainida tuleb ka seda, et hoolimata kavandatud linnaväljakust saab suurem osa praegusest turualast kinniseks korterelamute alaks – üks avalik paik suures osas suletakse.

Keskturu ala detailplaneering algatati 2016. aastal. Juba siis nähti ette kuni seitsmekorruseliste elamute ala. Toona kirjutas Juhkentali selts planeeringule vastuväite, milles mainitakse, et ei pea õigeks nii suuri ehitusmahte ning kindlasti pole põhjendatud monotoonsed pikad hoonefrondid. Praegu rahvahääletusele pandud arhitektuurivõistluse ilupiltidel on turu osa lahendatud ehk tõesti arhitektuuriliselt ilmekalt, kuid kui tähelepanu pöörata ümbritsevale hoonestusele, siis sealt vaheldusrikkust ja liigendatust ei paista. Kavandatavad kortermajad on monotoonse fassaadiga suured mahukad lahmakad, mis ka ümbritsevad nõukogudeaegsed paneelmajad varju jätavad.

Balti jaama turg ja keskturg on, nii kaua kuni minu mälu tagasi ulatub, olnud kaks paika, mis linlasi lihast petersellini värske toidukraamiga varustasid. Seega ei saa üle ega ümber nende kahe võrdlemisest. Balti Jaama Turu omanik Astri Grupp ostis Turukaubanduse Aktsiaseltsile kuuluva keskturu kinnistu 2019. aastal. Hoolimata sellest, et Balti jaama turg on turu uuendamise hea näide, ei ole põhjust kergendatult hingata. Praegune keskturu ala on suuruselt võrreldav Balti jaama turualaga: mõlema pindala on ümmarguselt 20 000 ruutmeetrit. Kui pärast renoveerimist säilitas Balti jaama turg oma mõõtmed, siis keskturul peavad kauplejad edaspidi ära mahtuma 8600 ruutmeetrile. See tähendab, et millestki tuleb loobuda. Lõpuks võtab arendaja krundist korterite müügiga ikkagi välja superkasumi ja turg tegutseb majade all moepärast nii kaua kuni ajastu vaim selleks soodne on.

Silma jääb ka kesklinna linnaosa alandlik tallalakkumine ja ettevõtmisele pealemaksmine. Kulme paneb kergitama see, et arhitektuurivõistluse kavandite rahvahääletuse võitjale on 1500 euro suuruse preemia välja pannud just linnaosavalitsus.

Rahvahääletusi on arhitektuurivõistluste osana korraldatud ennegi. Näiteks Tallinna kaubamaja uue hoone puhul, rahvas on saanud oma lemmiku tihti valida ka Tartu arhitektuurivõistlustel. Need kõik on aga olnud kas arendaja enda või kohaliku ajalehe tähelepanu püüdmise trikk. Selline rahvahääletus kvalifitseerub moodsaks osalusel põhinevaks PR-kampaaniaks, mille eesmärk on tuua arendajale kuulsust ja jätta mulje kaasamisest. Mis on linnaosavalitsuse huvi ärimeestele sellist kampaaniat teha, jääb selgusetuks.

Keskturu ala detailplaneeringut alles koostatakse, arhitektuurivõistluse võitja selgitamise järel menetletakse planeering ilmselt vastavalt tulemusele lõpuni. See aga tähendab, et veel on võimalus vastuväiteid esitada.