Täidetud lünk teatriajaloos, mõnede lünkadega

LUDMILLA RASS

Järelmärkusi Rait Avestiku ülevaateteose ?Eesti lasteteatrid? kohta Rait Avestik, ?Eesti lasteateatrid?. Härmametsa talu kirjastus, 2003. 204 lk.

Esmakordselt ilmunud Eesti lasteteatrite ülevaade ja vajalik teatmeteos on äratanud tähelepanu. Avaldatud on intervjuu autoriga Postimehes (20. III 2003, Neeme Korv) ja Lea Tormise mõtteavaldus ajakirjas Teater. Muusika. Kino (nr. 3, 2004). Tormis nimetab raamatut sündmuseks ja alusuuringuks. Avestiku teost hindab ka Margot Visnap oma möödunud aasta teatriraamatute kokkuvõtvas ülevaates (Sirp 19. XII 2003), mainides, et ?Avestik on ära teinud mõneti hiigeltöö, kogunud raamatusse materjali 15 lasteteatri kohta, olles korraga ajaloolane, mõtestaja ja bibliograaf?. Avestik ise märgib, et ?raamat võiks täita ühe lünga eesti teatriajaloos, olla nii teoreetiliseks kui ka praktiliseks abimaterjaliks lasteteatrite tegijatele; olla informatsiooniallikaks tänasele lasteteatri vaatajale?. Autor ei pretendeeri lasteteatri ajaloo sügavamale käsitlusele, kuna põhjalik ülevaade nõuaks juba omaette uurimust. Nii et Avestik pole enesekeskne ja oskab objektiivselt hinnata oma töö osatähtsust.

Raamat annab ülevaate Eesti lähiminevikus tegutsenud ja praegu tegutsevatest lastele ja noortele mängivatest teatritest, lisaks on vaadeldud teoreetilisemalt teatritegemist lastele, refereeritud lasteteatreid uurinud kriitikute arvamusi ja seisukohti. Ta nimetab oma tööd ka Eesti lasteteatrite loomingu kriitikaks ? kuidas see on õnnestunud, on juba teine asi.

Kahtlemata on raamatu ilmumine märkimisväärne sündmus. Kuid ülal mainitud hindajatele lisaksin mõned omapoolsed kriitilised märkused, täpsustused ja seisukohad.

Kas meelelahutust pole siis lastele vaja?

Avestik leiab, et nii väike- kui ka riigiteatrite kunstiline tase on üsna keskpärane. Tema arvates on meie suurte teatrite lastetükid pigem meelelahutuslikud vaatemängud. Kas meelelahutust pole siis lastele vaja? On see halb? Autori meelest on väljapaistvad lastelavastused valminud peamiselt välislavastajate käe all. Kas ikka on absoluutselt nii? Kas meil häid lastelavastusi ja andekaid lavastajaid pole siis olnudki? Tegelikult on neid esinenud läbi aegade. Varasematest lavastustest võiks esile tõsta Ch. Perrault? ?Saabastega kassi? (lav. Oskar Põlla, 1947). Osatäitjana vaimustas publikut Salme Reek. 1956. aastal sai G. Landau ?Lumehelbekese kool? (lav. Raivo Kuremaa) üleliidulisel nukuteatrite festivalil Moskvas laureaadi tiitli; samas tõsteti meie nukuteater 1. kategooriasse, kuhu jõudis vaid viis N. Liidu nukuteatrit. 1959. aastal leiti R. Kiplingi ?Talumatu elevandipoeg? olevat väärt rahvusvahelisele UNIMA korraldatud festivalile saatmist (lav. Ferdinand Veike). 1960. aasta Bukaresti II nukuteatrite festivalil, millest võttis osa 49 nukuteatrit, andis þürii Eesti nukuteatrile võrdselt Poola teatriga 7.-8. koha. Hinnatud lavatükiks oli G. Kompanejetsi ?Hunt ja seitse kitsetalle? (lav. F. Veike). 1985. aastal saavutas edu Baltimaade nukuteatrite festivalil Riias W. Shakespeare?i ?Suveöö unenägu? (lav. Rein Agur).

Kõrgel kunstilisel tasemel lavastustega on aegade jooksul veel tähelepanu äratanud Ingo Normet, Hendrik Toompere, Eero Spriit, Reeda Toots, Helle Laas ja Andres Dvinjaninov (riiklik nukuteater). Väiketeatritest väärivad esiletõstmist lavastajad Aare Vaher (Lepatriinu), Aare Toikka (VAT-teater), Heino Seljamaa (Teater Kohvris), Altmar Loorits (Viljandi nukuteater), Dajan Ahmet (Trumm) ja Lea Sibul-Poola (Kehra Nukk ja Kärdla nukuteater).

Avestiku arvates võiks väiketeatrites ?käsitleda tõsisemaid, intiimsemaid teemasid…?. Arusaadav, aga ka meelelahutuslikud ?ohtra muusika, tantsu ja kujundusega? lavastused võiksid ju lasteteatrites jääda. Näib, nagu autor neid ei soosiks. Tema arvates on selline meelelahutuslik lähenemine pärit nõukogudeaegsest pedagoogikast: ?Nõukogude lapse elu pidi olema lõbus ja laste (teatri) jaoks inimeseksolemise paratamatud ja igavikulised probleemid olid tabu?. Miks ei võiks aga ka tänase Eesti laste elu olla lõbus, miks peaks neid teatris pealetükkivalt vaevama tõsiste probleemidega, mis niigi igast infokanalist verbaalselt ja visuaalselt peale suruvad!

Olen autoriga päri, et algupäraste lastenäidendite (eriti nukunäidendite) nappuse tõttu on lasteteatrite repertuaaris põhiliselt muinasjutud. Lastekirjanikud võiksid teha teatritega rohkem koostööd (ja vastupidi), et rikastada lasteteatrite repertuaari. Avestiku väitel valitseb muinasjutunäidendite esitamisel ?vohav liig- ja paljusõnalisus?, lugusid valdavalt jutustatakse, mitte ei mängita ? nii nullitakse nukuteatri spetsiifika. See võib tõesti mõnel puhul nii olla, kuid minu arvates see ei domineeri.

Avestiku ettepanek draamaõpetuse sisseviimiseks koolide õppekavasse on hea mõte. Aga kas see ka teoks saab? Kes sellega tegelema peaks? Haridusministeerium? Kultuuriministeerium?

Kuidas asutati nukuteater

Pikemalt peatub Avestik Eesti Nukuteatri juures (asutati 1952). Teatri arengusuundi markeerib Avestik põgusalt, seoses iga uue lavastaja tulekuga, alates esialgu lastele mõeldud etendustest (3 ? 10aastased) kuni repertuaari laienemiseni kaasajal ka noortele.

Raamatust jääb kõlama seisukoht, nagu oleks nukuteater 1951. aastal tegevuse lõpetanud Lõuna-Eesti teatrilt üle võtnud rekvisiidid, vara ning näitlejad. See ei vasta tegelikkusele, sest uue iseseisva lasteteatri asutamine toimus Lõuna-Eesti teatri asemel vaid juriidiliselt (s.o. formaalselt). Selles teatris ei lavastatud kunagi nukunäidendeid ega olnud seal ka lavalisi lasteetenduste vahendeid, kanda jäi vaid rahaline võlg. Faktiliselt asutati iseseisev Nukuteater hoopis Tallinna Riikliku Draamateatri nukutrupi alusel, mis koosnes peale selle teatri näitlejate veel endise Riikliku Noorsooteatri, Töölisteatri (selle teatri maja põles sõja ajal maha) ja Estonia näitlejatest.

Väärib märkimist, et Noorsooteatris saatis nukulavastusi endise Töölisteatri orkester, dirigendiks Linda Saul. Elava muusika kasutamine jätkus ka Draamateatris. Ja laval olid üheaegselt nii näitlejad kui ka nende nukud (?Aladini imelamp?, ?Kassimaja? jt.).

Seega ei ole päris täpne Avestiku väide, et alles viimastel aastatel on maad võtmas tendents (mis eriti märgatav nukuteatris) tulla sirmi tagant välja. Näitlejate sirmi ette tulekut harrastati juba Draamateatris 1937. aastast (?Miki hiir merehädas?). Ja 60ndatel tehti seda ka F. Veike lavastuses, kuigi seda ei soosinud tolleaegsed kultuurijuhid. Rõhutada tuleks hoopis fakti, et nüüd harrastatakse nukunäitlejate publiku ette tulemist rohkem ja julgemalt kui varasematel aegadel.

Käsitledes Nukuteatrit lähiminevikus ja tänapäeval, refereerib Avestik uurijate seisukohti teatri arengust (E. Värk, K. Roos, M. Visnap, H. Aadma). Näitejuhte on olnud teatris seitse, neist kõige kauem on seda ametit pidanud Ferdinand Veike (1952?1981) 28 aastat ja Rein Agur (1981?1992) 11 aastat. Ülejäänud ? Ülo Vihma, Eero Spriit, Allan Kress, Evald Hermaküla on töötanud 1 ? 4 aastat. 2000. aastast on uusi tuuli teatri ellu toonud peanäitejuht Andres Dvinjaninov, laiendades repertuaari mudilastest ja nooremast koolieast noorte vaatajateni. Siin võiks mainida 2001. aastal lavastatud noortemuusikali ?Risk?, millest tundsid rõõmu ka 8 ? 12aastased lapsed. Tänavu mängiti üliedukalt muusikali ?Grease? (viimane ei mahu küll 2003. aastal ilmunud Avestiku raamatusse). Dvinjaninov on ideerikaste loominguliste kavatsustega teatriliider (Tartu Suveteatri vabaõhulavastused), kes on jõudnud süveneda ka nukuteatri spetsiifikasse.

Ferdinand Veike kui nukuteatri isa on jäetud sirmi taha varju

Kõige kauem on Nukuteatri peanäitejuht olnud Ferdinand Veike ? kui nukulavastaja, -näitleja ja -pedagoog. Tema kui Nukuteatri asutaja juures pean vajalikuks pikemalt peatuda, et analüüsida, kuivõrd tõetruult on raamatu autor kajastanud Veike rolli Eesti nukuteatri(te) arenguloos.

Pärast teatrikooli lõpetamist suunati Veike õppima lavastamist Leningradi Riikliku Teatriinstituudi reþiikursustele (1950 ? 1951), et ette valmistada iseseisva professionaalse Nukuteatri asutamist. Tema rolli, panust ja töömahtu Eesti nukuteatri(te) ajaloos pole raamatus vääriliselt ja objektiivselt hinnatud. Veike on lavastanud teatris üle 60 näidendi; kui lisada ka väljaspool oma teatrit lavastatu, siis 105. Avestik on jätnud ?nukuteatri isa? sirmi taha varju, samuti tema lahutamatu kaaslase Buratino, kel ometigi pikk nina, mis peaks raamatu ridade vahelt välja paistma. Ja kes on siiani populaarsuselt ainulaadne nähtus Eesti Nukuteatri ajaloos. 1954. aastal sündinud esimene nukk ETV avapäeval ja tänavu 50seks saav puust mehike on vanameistri hitt ja mõneti ka Nukuteatri logo. Ta elab ja tuleb veel praegugi täies mehejõus vahetevahel lasteperedele külla ning laulab neile, isadele-emadele ning teda hästi mäletavatele vanavanematele tuntud laulukest: ?Mul Buratino nimeks…?

Autor pole isegi Ferdinand Veiket raamatu koostamise käigus intervjueerinud, mis oleks kahtlemata vajalik olnud. Küll aga on ta põhjalikult küsitlenud Rein Agurit 2001. aasta 19. juulil Tallinnas (lk. 202). Näib, et analüüs ja hinnang Nukuteatri tegevuse kohta aastatel 1952 ? 1981 ja 1981 ? 1992 on saadud Rein Aguri suulise vestluse kaudu. Kas see on objektiivne lähenemine või võib seda hoopis tendentslikuks pidada? Ütleb ju ladinakeelne mõttetarkus: ?Audiatur et altera pars!? Avestik pidanuks kahe kauaaegsema peanäitejuhi meenutuste järgi oma erapooletu arvamuse välja peilima.

Nii ongi tunda raamatu autori alltekstis mingit looritatud väärhinnangut Veike kui peanäitejuhi tegevuse kohta. Märkides kiretult ja tagasihoidlikult selle ajajärgu saavutusi, püüab Avestik silmanähtavalt paisutada tema arvates negatiivseid külgi, rõhutades eriti Veike lavastuste traditsioonilist sirmiteatri laadi. Ka mainib ta, et ?dramaturgias oldi veel jäänud primitiivseks, didaktiliseks, poeesiakaugeks ja mõttevaeseks?. Avestik on lähenenud minevikunähtustele tänapäeva vaatevinklist, mis on paljude kriitikute ja ajaloouurijate metodoloogiline viga. Nii kiputakse sageli uurimistuhinas möödaniku saavutusi üle parda heitma.

Okasroosikesel lubati magada vaid viisaastaku

On ju teada, et nõukogudeaegsed kultuurijuhid ja kurikuulus GLAVLIT esitasid repertuaarile rangeid ettekirjutusi mis viisid mõnikord absurdsuseni. Aeg oli selline… Me ei saa sellest mööda vaadata. Raamatu autor ise ütleb selle ajajärgu kohta: ?Lavastused pidid rangelt silmas pidama esteetilise kasvatuse printsiipe, tihti paljastus neis ka poliitiline propaganda.? Kas ei lähe Avestik kriitikat tehes iseendaga vastuollu? Ta ju rõhutab nõukogudeaegseid repertuaarinõudeid, samas aga heidab peanäitejuhile varjatult ette dramaturgia valiku piiratust ja infantiilsust. Lausa anekdoodina kõlab asjaosalistelt kuuldud fakt, et tolleaegse kultuuriministri A. Ansbergi korraldusel (1955) nõudis Reet Reiljan, et Okasroosike ei tohi magada sada aastat ? aitab ühest viisaastakust! Samuti ei lubatud nukuteatri näitlejaid sirmi tagant välja tuua. Ometi tõi Veike näitlejad publiku ette: J. Kangilaski ?Suur Tõll? (1956), ?Kalevipoja sõit maailma otsa? (1962) jt. Ka lavastati tema tööajal maailmaklassika teoseid nagu R. Kiplingi ?Talumatu elevandipoeg? (1959), H. Chr. Anderseni ?Prints-seakarjus? (1961), O. Wilde?i ?Tähepoiss? (1974). Avestik aga mainib, et alles 1981. aastast alates ?pöörduti repertuaari koostamisel maailmaklassika poole, milleks oli Rein Aguri lavastatud W. Shakespeare?i ?Romeo ja Julia?. Kus on siis tõde?

Märkimata on jäänud ka Ferdinand Veike, ?kes on Eesti näitekunsti üht haru tutvustanud poolele maailmale? (Inna Taarna, ?Tallinna Teatrikool?, 2003, lk. 127), välisreisid.

Millegipärast on toodud fotosid Nukuteatri lavastuste kohta ainult aastatest 1996 ? 2002. Miks pole neid varasemast perioodist (1952 ? 1995)? Lugejale oleksid need kindlasti huvi pakkunud.

Tunnustus Ferdinand Veikele tuleb hoopis mujalt, mitte erialases teatmeteoses, kus see peaks olema. Enn Eesmaa nimetab vanameistrit tema sünnipäeval ilmunud artiklis ?Eesti professionaalse nukuteatri suurimaks legendiks? (Postimees 13. XI 2001).

Objektiivsemalt kui Avestik hindab Veike tegevust 2003. aasta teatripreemia värske laureaat, tunnustatud teatripedagoog ja mitmete teatriloo raamatute autor Inna Taarna: ?28-aastasena sai F. Veikest Nukuteatri peanäitejuht. Eestisse iseseisva Nukuteatri loomist peab F. Veike oma elutööks. Viie aastaga tõusis Eesti Nukuteater NSV Liidu nukuteatrite esiritta. Teatrit juhtis F. Veike kakskümmend kaheksa aastat. Üle kümne aasta oli F. Veike UNIMA NSV Liidu sektsiooni aseesimees. Milles aga pole F. Veikele võrdset meie näitlejate hulgas, on tema välisesinemised. Moskva, Leningrad, Baikali-tagune, Uurali linnad, Siberimaa, Kesk-Aasia vabariigid, Taga-Kaukaasia, Ukraina, Valgevene, Läti, Leedu. Mitmel korral paljud Soome linnad, Saksamaa, Inglismaa, Prantsusmaa, Poola, Ungari, Tðehhoslovakkia, Rootsi, USA. Ja temale endale kõige huvitavamad gastrollid ? Norra ja Jaapan. Norras aitas F. Veike peale enda esinemiste kaasa näitlejate kaadri koolitamisel uue nukuteatri avamiseks. Jaapani-reisi ettevalmistus kestis viis kuud. Seal esines F. Veike seitsmeteistkümnes linnas neljakümne nukuga poolteist kuud… Jaapani keeles?. (I. Taarna, ?Tallinna Teatrikool?. 2003, lk. 91 ? 92).

Tunnustus Ferdinand Veikele tuleb ka kodukandist Virumaalt. Raamatus ?Viru vägevad? (2000) on ära toodud XX sajandil Virumaa palet kujundanud viiekümne kaheksa inimese elulugu, nende hulgas on ka F. Veike oma (lk. 108 ? 109).

Andkem tegijatele aega!

Avestiku arvates jääb ?Eesti Riiklik Nukuteater veel kunstilistelt saavutustelt alla oma paljude võimalustega teatrimajale ja edukale majandustegevusele?. Ta loodab, et arenemistahteline ja -võimeline trupp korvab selle vajakajäämise loodetavasti peatselt. Täiustama peaks ka nukuteatri tehnika valdamist.

Arvan, et Nukuteatri noor ja energiline juhtkond eesotsas direktor Meelis Paiga ja kunstilise juhi Andres Dvinjaninoviga on pungil värskeid ideid. Nad on seadnud teatri ette sihikindla ja läbimõeldud arenguplaani muuta Nukuteater tõeliseks laste- ja noorsooteatriks. Kusjuures säilitatakse pool sajandit tegutsenud nukuteatri traditsioonid ja peetakse lugu alusepanijaist. Mõne aastaga (alustati ju alles 2000. aastal!) on tunda aktiivselt tuikavat arengusuunda. Lõpetatud on teatrimaja ulatuslikud renoveerimistööd, ellu kutsutud rahvusvaheline nukuteatrite festival ?Noor sajand?, mida peetakse Tallinnas iga kahe aasta tagant. Noore teatritrupi nukunäitlejate professionaalse arendamise huvides alustasid mitmed nukukunsti magistriõpinguid EMA kõrgemas lavakunstikoolis. Teatri arengusuunad on silmanähtavalt edasi viivad ? pole kahtlust, et need vilja kannavad. Andke ainult aega atra seada!

Puudu on lasteteatritega seotud isikute minileksikon

Raamatu ?Eesti lasteteatrid? lõpus on esitatud vajalik teatmeaparaat: lasteateatrite festivalid, ASSITEJ lasteteatrite päevad, ?Banaanikala?, ?Teater kohvris?, kasutatud kirjandus jms. Miks aga pole jälle toodud isikuindeksit (nimede alfabeetilist registrit), mis on viimastel aastatel ilmunud teatriloo raamatute puudujääk; oma retsensioonides olen sellele vajadusele vihjanud, kuid tulemusteta. Kas seda äärmiselt hädavajalikku abimaterjali on nii raske koostada? Minu lugemislaualt äsja kõrvale pandud Jaan Krossi ?Kallid kaasteelised? (2003) lõpus on trükitud väga põhjalik isikuregister (16 lehekülge!), mis annab ülevaate autori kokkupuudetest ja kontaktidest erinevate inimestega. Jaan Kross pidas oma mälestusteraamatus selle koostamist põhjendatult vajalikuks, sest see on nagu tema elu isikkontaktide minileksikon. Rait Avestiku raamatus andnuks isikuregister ülevaate lasteteatritega kontaktis olnud isikutest, see on teoreetikutest, ajaloouurijatest, kriitikutest, lavastajatest, näitlejatest, kunstnikest jt. See olnuks lasteteatritega seotud isikute minileksikon.