Meelelahutustööstus eesti kultuuris

MARJE HANSAR, >?Õllesummeri? peakorraldaja, kultuurikorralduse magistrant

Riiki meelelahutustööstuse sotsiaalne ja majanduslik roll ei huvita Olen otsinud riigi kultuuripoliitilisi dokumente lugedes sõnu ?kultuuritööstus?, ?massikultuur?, ?popkultuur? või ?meelelahutus?, millega tähistatu meid igapäevases kultuurikeskkonnas kõige rohkem ümbritseb. Mida need märgivad ja milline on meie kultuurimaastiku struktuur, ma ühestki ametlikust kultuuripoliitilisest dokumendist selgelt aga ei leidnud. Massikultuur, kultuuritööstus, meelelahutus, kultuuritarbimine on valdkonnad ja mõisted, mis on eesti kultuurikeskkonnas tõrjutud seisundis. Nendest nagu ei taheta või julgeta meil hästi rääkida ja kui, siis pigem negatiivse alatooniga kui millestki väga labasest ja nürist. Möödunud suvel Kirjanike Majas toimunud ümarlaualt ?Kultuuripoliitika ja kultuuritööstus? võis eeldada, et kultuuritööstuse mõiste ka lahti mõtestatakse, kuid selgust selles vallas ei tulnud.

Vastuse küsimusele, kas Eestis on kultuuritööstust või mitte, annab aga Tartu ülikooli õigusteaduste magistri Anne Kalvi artikkel ?Kultuuritööstuse olemus ja selle osatähtsus rahvamajanduses?(Juridica 2003, nr. 10). Kalvi käsitleb teemat küll paljuski autoriõigusega seonduvalt, kuid defineerib kultuuritööstuse olemasolu olulise tingimuse ja selleks on tegevus, mis on vahetult või vahendatult seotud autorite loominguga või esituskunstnike tegevusega. Ehk siis igasugust tegevust, mida reguleerib autoriõiguse seadus, saab ja tuleb käsitleda kultuuritööstuse kontekstis. Sõltuvalt eesmärgist võib kultuuritööstust Kalvi definitsiooni kohaselt käsitleda kitsamalt, kus kultuuritööstuse alla kuuluvad vaid traditsioonilised autoriõigusega seotud majandustegevuse valdkonnad nagu kirjastamine, filmindus, muusikatööstus, raadio ja televisioon, või laiemalt, kui lisaks eelnimetatud tegevustele ja valdkondadele on hõlmatud muu hulgas ärieesmärgil asutatud spordiorganisatsioonide tegevus ning kõikvõimalik vaba aja ja meelelahutusega seotud tegevus.

Eraldi küsimus on, millist mõistet autoriõiguse seadusega reguleeritud tegevusvaldkonna kohta kasutada, sest riikides on kasutusel mitmeid mõisteid. Kalvi on jäänud kultuuritööstuse mõiste juurde, kuid mainib ka autoriõigustööstuse laialdast levikut. ?Cultural industries? ehk ?kultuuritööstus? on üldnimetusena kasutusel näiteks Saksamaal ja Hispaanias. Inglismaal, Austraalias, Uus-Meremaal räägitakse aga Ando Keskküla väitel creative industries?t ehk loovtööstusest (PM 22. I 2004). Soome kultuuripoliitikas on kasutusel põhiliselt kultuuritööstus, kuid kohtab ka väljendit ?meedia- ja kultuuritööstus?, kuna meediatööstus moodustab seal tööhõivelt kultuuritööstuse enamusosa. Kultuuritööstuse eraldi osadena on Soomes välja toodud nt. sporditööstus, teatri- ja kontserditööstus ja meelelahutustööstus. ?Meelelahutustööstust? (entertainment industries) kasutatakse kultuuritööstuse sünonüümina aga Angloameerika maades ja arvestades selle tööstusharu võimsust Ameerikas ja Ameerika meelelahutustööstuse mõju maailmas üldisemalt, ongi just meelelahutustööstuse mõiste kasutamine väga levinud. Olen veendunud, et pole kahtlust kultuuritööstuse ja meelelahutustööstuse olemasolus Eestis. Küsimus on, kas Eesti kontekstis on sobiv rääkida lausa ?tööstustest? või kasutada meie väikest turgu arvestades väljendit ?ettevõtlus?. Kuid kuna üldlevinult on kasutusel sõna ?industries? ja seda ka väikeriikides, ei ole meilgi põhjust siin liigset tagasihoidlikkust demonstreerida.

Nagu öeldud, riiklikul tasandil Eestis kultuuritööstuse mõisteid lahatud ei ole, pole ka selle tööstusharu majandusliku ja kultuuripoliitilise olemuse sisulist analüüsi. Riigil puuduvad strateegilised eesmärgid meelelahutusvaldkonna osas. Ent kui põhiseaduses on seatud prioriteediks eesti kultuuri säilimine, siis võime selle ka laiendada meelelahutusele kui kultuuri osale. Kui valitsusliidu koalitsioonilepingus on mainitud tingimuste loomine kultuuritööstusele selle jätkusuutlikkuse tagamiseks, siis võiks loota ka tingimuste loomist meelelahutustööstusele kui kultuuritööstuse ühele harule. Kui seadusandluse poolelt vaadata, siis on olemas üks seadus, mis meelelahutuse valdkonda üsna põhjalikult korraldab ja reguleerib. See on autoriõiguse seadus. Seaduse üks eesmärke on ju ka autorite loomingu kasutamise korra sätestamine ja selle seaduse kontekstis on meelelahutustööstus teiste kultuurivaldkondadega samal positsioonil või isegi kehvemal. Nagu ka ühe teise seaduse, käibemaksuseaduse osas. Käibemaksuseadus reguleerib tugevalt konkurentsi kultuurimaastikul ja eriti meelelahutustööstuses, kuna sätestab erinevad maksumäärad etenduste või kontsertide korraldamise käibele (piletimüügile). Käibemaksuseadus maksustab 18% asemel 5%-ga etenduse või kontserdi korraldamise sellise etendusasutuse poolt, mille aasta eelarvetulust moodustavad vähemalt 10% riigi, linna või valla eelarve või Kultuurkapitali vahendid. Seaduseklausel ei lähtu seega mitte esitatava kultuurilisest väärtusest, vaid asutuse kuuluvusest. Kas siis näiteks kammerkontsert korraldatuna eraõigusliku äriühingu poolt, kes riigilt raha ei saa, on vähem kultuur, kui täpselt sama kontsert korraldatuna riigile kuuluva või riigilt raha saava asutuse poolt? Tõmmates paralleeli muusikakriitik Tõnis Kahu väitega, et ega muusika ole sellepärast veel elitaarne või tõsine, kui seda mängib sümfooniaorkester (Kultuur ja Elu 2003, nr. 1), võib öelda, et ega see pole alati kultuur, mida teevad meie riiklikud või munitsipaalsed etendusasutused.

Eestis ei ole loodud ega välja kujunenud ka meelelahutustööstusega seotud tugistruktuure. On vaid mõned valdkonnaga seotud, kuid kitsaste tegevuseesmärkidega piiritletud alaliidud nagu Eesti Muusika- ja Fonogrammitootjate Liit ja Eesti Esitajate Liit. Seega on meelelahutustööstuses omamoodi vastuoluline olukord, kus ühelt poolt puuduvad meelelahutusettevõtjatel oma väljakujunenud struktuur ja alaliidud, mis nende huve esindaksid ja kaitseksid, kuid teiselt poolt on vajalike organisatsioonide tekkimist kindlasti pärssinud muu kultuurikeskkonna tõrjuv suhtumine meelelahutustööstusesse. See, et puuduvad meelelahutusvaldkonna tugistruktuurid ja riiklikud arengukavad, ei tähenda aga, et meelelahutustööstust meil ei eksisteeri. Puudub ainult selgus selle majandusliku ja sotsiaalse tähtsuse osas. Kultuuriministeerium korraldas küll 2003. aastal elanikkonna kultuuritarbimise uuringu, kuid selle tulemused ei andnud adekvaatset pilti tegelikkusest, vaid näitasid pigem uuringu küsimuste ebaõnnestunud koostamist või Kultuuriministeeriumi teadlikku tulemuste mõjutamise soovi. Tulemuslik uuring peaks sotsiaalsest aspektist andma vastuse küsimusele, millised on need valdkonnad, mis tooksid inimesi kultuuriga tegelema. Veel olulisem olnuks teada saada, mida nad tahavad tarbida ehk millist kultuuriteenust või toodet peavad inimesed kõige tähtsamaks oma vaba aja sisustamisel ja iseenda n.-ö. taastootmisel igapäevaelus paremaks toimetulemiseks. Ka meelelahutustööstuse tähtsuse kohta Eesti majanduselus ei ole mingit riiklikku uurimust.

Anne Kalvi hinnangul näitab kultuuritööstuse osatähtsus enamikus riikides aga pidevat kasvutendentsi, muutudes aina olulisemaks nii majanduslikus kui sotsiaalses mõttes. 1990ndatest on väärtushinnangud ühiskonnas muutunud aina hedonistlikumaks, see aga on kasvatanud nõudlust informatsiooni ja meelelahutuse järele. Selge on, et meelelahutustööstusel on enamiku riikide majanduses suur või väga suur osa ja paljud maad on seda sektorit ka statistiliselt hinnanud ja analüüsinud, arvestades selliseid näitajaid nagu panust rahvamajanduse kogutoodangusse või tööstusharu osa tööhõives.

PricewaterhouseCoopersi Entertainment and Media raporti järgi ületas 2003. aastal maailma meelelahutus- ja meediatööstuses tarbimine 1,1 triljonit dollarit, saavutades aastaks 2007 käibeks juba 1,4 triljonit dollarit. Samas raportis ennustatakse aastaseks käibe kasvuks meelelahutustööstuses globaalselt 4,8%, Euroopa turul aga keskmiselt 4,3% kasvu aastas.

Kui suur on meelelahutustööstuse tarbimismaht Eestis, pole teada. Arvestades majanduse kiiret arengut Eestis viimase kümne aasta jooksul, on kindel, et tööstusharu osatähtsus on Eesti majanduselus märkimisväärne, kuid milline, see vajab uurimist ja analüüsi. Meelelahutusvaldkonna analüüsimine oleks aga kõige tähtsam kogu Eesti kultuurimaastiku tundmaõppimise aspektist, et kujundada riigis adekvaatset kultuuripoliitikat. Tänasel päeval midagi mõistlikku meie kultuuripoliitikas ega kultuurivaldkondade rahastamisel ei näe. Kõik sõltub juhuslikest teguritest, näiteks sellest, kes on kultuuriminister, millist valdkonda tema eelistab, kes oskab jõulisemalt lobitööd teha jne.

Kultuurisfääris ei saa tegutseda nii kaootiliselt ja nagu Tõnis Kahu ning Rein Pakk oma ühes intervjuus toonitavad, ei saa olla nii, et osa kultuuri võetakse kui mingit toetamist vajavat kõrgkultuuri ja teist osa kui end ise ära toitvat, madalat kultuuri. Kui midagi toetatakse ja kuhugi raha antakse, peab ka riiklik kultuuripoliitika nägema, kust see raha tagasi tuleb ja kuidas kinnimaksmise asemel hoopis toetada nii, et kultuuritootjad suudaksid jätkuvalt ka iseseisvalt toota (Kultuur ja Elu 2003, nr. 1).

Meelelahutustööstuse regulatsiooni jätmine ainult meie piiratud turu meelevalda, kus isegi väga atraktiivsetele toodetele ei jätku tarbijaid, loob olukorra, kus, olles samasugune majandusvaldkond nagu mis tahes teine, tuleb siingi vaadata, kuidas toota võimalikult madalate kuludega ? ja seda saab teha ainult kvaliteedi arvelt. Eesti oma meelelahutustööstus, nagu enamik kultuurivaldkondi, ei saa praegu ega tulevikus turumajanduse reeglite kohaselt meil end ise ära majandada. Juba tänaseks on Eestis suur osa traditsioonilisest meelelahutusturust nagu meedia, kino jt. välismaise meelelahutustööstuse kontrolli all ja meie omamaiste ettevõtjate osalemine selles perspektiivikas ja tähtsas majandusharus tühine. Euroopa Liidus, kus puuduvad aga üldse ühtne kultuuripoliitika ja kultuuritoetused liikmesmaadele, võib meid ilma selgete prioriteetideta ees oodata kaos.

Meelelahutustööstus on jäänud Eesti niigi lonkavas kultuuripoliitikas täiesti tähelepanu alt välja. Puudub ettekujutus meelelahutustööstuse kui kultuurivaldkonna olemusest ja arengust ning pigem on riigi suhtumine isegi tõrjuv. Meelelahutustööstuse arendamine on jäetud peamiselt eraettevõtluse kanda ning pole isegi võrdseid võimalusi riigi poolt toetatavate ettevõtetega (suurem käibemaks). Meelelahutustööstuse laiast levikust hoolimata ei nähta selles hooba kultuuri üldisema arengu ning sotsiaalpoliitika elluviimiseks. Valitsusel oleks viimane aeg lisaks sõna ?kultuuritööstus? mainimisele seda ka mõtestada ning uurida ja tundma õppida meie oma, Eesti meelelahutustööstust, seda analüüsida ja turu-uuringute abil kaardistada, hinnata selle võimalusi ja panust majandusse. Selleks, et üles ehitada edukas ja riigi majandusele tulus majandusharu kultuuritööstus, on riigil vaja selget pilti selle tööstusharu olemusest, hetkesituatsioonist ja arenguperspektiividest. Kultuuripoliitika ei peaks seisnema ainult nn. kõrgkultuuri monopoolses eelisarendamises, see peaks olema tasakaalustatud poliitika, mis hõlmaks kõiki kultuurivaldkondi.