Türgi ja Euroopa Liidu tulevane maailmamissoon

MIHKEL MUTT

Argumendid Türgi ELi astumise kohta on laias laastus kahesugused. Esiteks samad, mis teistegi riikide puhul, st. majanduslik-poliitilised, teiseks spetsiifilised, n.-ö. põhimõttelised. Esimestest tehakse üldiselt vähem juttu, sestap alustame neist. Türgi oleks praegu kaugelt kõige vaesem ELi riik. Türgi kodaniku aastasissetulek on 2500 eurot ehk natuke üle poole 10 äsja liitunu keskmisest ja vähem kui kümnendik 15 vana olija keskmisest. Ja kuna ühinemishetkel oleks Türgi suurima rahvaarvuga riik ELis, siis kuluks sinna regionaalfondidest hiigelsummasid ? ehk 14 miljardit eurot aastas.

14% Türgi SKPst tuleb agraarsektorist (kus on tegev 46% rahvastikust), põllumajandus on aga niigi ELi peamisi valupunkte. Mitmes majandusharus (naftakeemia, energiatootmine, tubaka- ja joogitööstus, pangandus ja telekommunikatsioon) domineerivad ebarentaablid riigiettevõtted. Koos riigivõla ülikõrgete protsentidega johtub sellest suur (kuni 10%) eelarvedefitsiit. Välisvõlg küünib 2 aasta ekspordituluni ja laenu teenindamiseks kulub 60% ühe aasta eksporditulust. Türgi on jätkuvalt sõltuv rahvusvaheliste rahafondide toetusest ja ka Ameerika soosingust. Türgi kui investeerimiskliima reiting on madalavõitu.

Skeptikud väidavad, et kuigi Türgi on viinud oma seadusandluse kooskõlla nn. Kopenhaageni kriteeriumidega, polevat seadused veel ellu rakendunud ning vahe demokraatiaga Lääne-Euroopas tuntav. Jätkuvalt olevat õhus kurdiküsimus. Jne.

See kõik võib nii olla, ometi on võimatu mitte tunnustada Türgi hämmastavaid edusamme paradigmavahetuses, millest enamat on lähiajaloos suutnud vist üksnes Jaapan. Ja võimaliku vastuvõtmise ajaks jõuab Türgis ka mainitud valdkonnis kindlasti palju muutuda.

Nüüd põhimõttelised vastuargumendid. EL koosneb kahest sõnast. Kas peaksime esimese ära jätma? 95% Türgi elanikest ei ela Euroopas, ka Ankara asub Aasias. Euroopa ei saavat laieneda sinna, kus on teine taust, niihästi usuline, hingeline, tavandiline kui kitsamalt kultuuriline. Ja kuigi Euroopas elab juba 3,5 miljonit türklast, on ikka vahe, kui neid saab 20 korda rohkem. Tulevikus saadaks Türgi europarlamenti suurima esinduse.

Euroopas räägitakse ka ajaloolisest mälust, hirmust, mis pärineb ajast, mil türgid oleksid äärepealt Viini ära võtnud. Ei oska selle kohta arvata. Sinna on ikkagi ligi nelisada aastat. Kas Moskvas peljatakse veel ikka mongoleid?

Türgile on pakutud ?assotsieerunud liikme? staatust, mis kaine mõistuse seisukohalt olevat optimaalne viis siduda Türgi Euroopa külge (Angela Merkel). Aga Türgi saadik ELi juures Oguz Demiralp ütles varakevadel kindlalt, et Türgit ei rahulda teise sordi suhe.

Mis on Türgi mõttekäigud ja trumbid? Seoses sellega on oluline peaminister Recep Tayyip Erdogani ülemöödunud kolmapäevane intervjuu The Wall Street Journalis. Erdogan väidab, et EL ei peaks olema kristlik klubi ega geograafilis-kultuuriline projekt, vaid rajanema poliitilistele ja majanduslikele ühisväärtustele. (Sellega seoses meenutagem, et ka meil kõneldi mõni aeg tagasi aktiivselt, et Euroopa on projekt, mis põhineb ühistel väärtustel. Tõsi küll, selle all peetigi silmas ühisest minevikupärandist ja kultuuritaustast tulenenud taglastust.)

Erdogan väidab, et Türgi võib olla poliitiliseks ja majanduslikuks sillaks, mis tõestaks, et moslemi riigid võivad jagada Euroopa demokraatlikke väärtusi. See tähendaks märguannet maailma 1,2 miljardile moslemile, et Euroopa ei taha tõmmata piiri enda ja nende vahele, neid ?välja sulgeda? heaolumaailma peateelt. Ja kui ta seda teeb, siis on tegemist vastupidise signaaliga. See on õige ja väga tähtis, ainult? ma ei saa parata, aga natuke nagu kõlaks siit mingit ähvardust: ?Kui teie ei, siis vaadake, mis juhtuda võib!? Kui jätta kõrvale üldhumanistlikud kaalutlused, siis miks peaks just Euroopa islamimaailmalt kramplikult plusspunkte rebima? ?Valge mees? on kõikjal tule ja mõõgaga käinud, ent seda on teinud ju ka teised, ning ei saa öelda, et ajalooline ülekohus islamimaailma vastu puutuks praegu väga asjasse. Minu meelest oleks praeguses globaalses situatsioonis väga kaunis see, kui hoopis islamimaailm saadaks rohkem signaale, et nad tahaksid Läänega sõpruses elada. (Aga see olgu öeldud muu seas.)

Tõsi on, et mida globaalsemast vaatepunktist, seda rohkem on argumente Türgi täisliikmelisuse kasuks. Muidugi võib iga klubi vastu võtta, keda ise tahab. Aga praegu on tegemist klubiga, mille põhialustes sisaldub ka klubi missioon muu maailma suhtes. EL peab tulevikus transtsendeeruma ? igas mõttes. See on ainult aja küsimus. Pean silmas seda, et nii nagu poole tuhande aasta eest hakkasid ühelt Euraasia mandri idakülje poolsaarelt ulatuma mõttelised niidid üle kogu maailma, nii võiks nüüd siit lähtuda maailma järkjärguline haaramine ühisprojekti. Järk-järgult, ikka kodumandrilt kaugemale. Türgi võtmine ELi oleks kena algus, ühtaegu kummutaks see müüti tsivilisatsioonide kokkupõrkest ja pakuks eeskuju sallivusest kogu maailmale.

Millised on Türgi perspektiivid?

Esmapilgul tundub, et mida lõdvemat liitu üks või teine riik näha soovib, seda meelsamini on ta nõus Türgi osalusega ? näiteks Inglismaa. Saksamaa on pikuti pooleks, kristlikud demokraadid on vastu, sotsiaaldemokraadid poolt, aga Saksamaal on ju kogu laienemisse ajaloolistel põhjustel oma erisuhe. Seevastu näiteks Prantsusmaa on Chiraci põiklevalt heatahtlikele viisakusväljenditele vaatamata ikkagi skeptiline. Mis ka mõistetav, sest mida tihedamat liitu tahetakse, seda homogeensemad peavad olema algosised.

Ameerika pole kitsi Türgi kiitmisega, neile oleks tolle liikmelisus oluline strateegilistel kaalutlustel.

Kolm korda (1963, 1989 ja 1999) on Türgi tunnistatud ?valitavaks?, aga läbirääkimiskõnelusteni pole jõutud. Nüüd räägitakse detsembrist. Erdogan mainis intervjuus, et enamik riike on saatnud julgustava signaali, ka ?Balti riikide liidrite suhtumine on positiivne?. Kui palju kuluks aega täisliikmesuseni? Günter Verheugen andis Die Weltis mõista, osutades vastavale ajavahemikule Poola puhul, et tõenäoselt jõuaks Saksamaal enne kaks valitsust vahetuda.

Eesti suhted Türgiga on südamlikult neutraalsed, sest me paikneme teineteisest nii kaugel. Meie rahvaluules pole vist jälge türgihirmust, mis kummitab kesk- ja lõunaeurooplasi. Ka ei tea me veel õieti, mis tähendab Elis elada, meid ei ole puudutanud aafriklaste jt. uusasukate probleem. Meile on esialgu veel õnn, et oleme kodus peremehed (kuigi see on juba suurel määral näiline) ja et venekeelsed hoiavad suhteliselt madalat profiili. Ausalt, meil puuduvad tundlad Türgi küsimuse tarvis, meie suhtumine saabki olla esialgu teoreetilis-spekulatiivne. Türgi ei ole prioriteet. Ometi, tihedamad sidemed mõnede Aasia demokraatlike riikidega, lisaks Türgile kindlasti Indiaga, tuleksid Eestile kindlasti kasuks.

P. S. Kui teistsugused need türgid enam on? Tehnika kapriiside tõttu tuleb mulle mitmendat aastat telekasse ka Türgi kanal. Ausalt öeldes ei tee ekraani järgi vahet, kes on Balkani, kes Kreeka, kes Türgi poliitik. Nende äri- ja muud mehed on oma maskuliinses murelikkuses samamoodi natuke naeruväärsed nagu Ameerika ja Euroopa kolleegid ja nende tudengineiud kõkutavad sama elurõõmsalt kui Tartus.

Ajakirjanikel on komme, et oma kohalike olude uurimistöö suurepärase viljana esitatakse seda, mida kuuldi taksojuhilt lennujaamast hotelli sõites. Mina kuulsin mõned aastad tagasi Rhodosel mitme maa turisti käest, et Vanas maailmas on kord käest ära, teenindajad on ülbed ja laisad. Ja et kui tahad tõepoolest head teenindust, siis tuleb minna Türgisse, mis kenasti silmapiiril paistis. Sel puhul meenub ühe reklaamifirma toodetud klassikaline lause: ?Meie peame kõvemini pingutama, meie oleme kõigest number kaks.?