Postjomkini saladused ja neomelanhoolia

MARCO LAIMRE

Jana Päeva ja Lennart Männi näitus ?Kõrb?Tallinna Kunstihoone galeriis 4. ? 30. V.

Ku galeriis on igasuguseid asju. Kaste, karpe, vitriine ja vigureid, eesriideid, uhket tapeeti, tahvleid, kangarulle, monitore ja kaameraid, plaane, prinditud kontseptsioone, jooniseid ja skeeme, valvur, …stopp. Valvur ei ole ju ometi asi. Või on ehk siiski? nagu tavatseme öelda, et auto sõidab, kuigi on täiesti ilmne, et nimetatud sõitja on siiski auto juht.

Selles asi ongi, et galeriis nagu oleks asju ja nagu ei ole ka. Ehk oskarlutsulikult väljendudes: galerii on maast laeni kraami täis ja nagu pole sugugi, on näitus ja ei ole ometi. Justkui valvatakse millegi järele, kuid lähemal uurimisel selgub, et see, mida valvatakse, ei olegi nagu midagi… Mis asju seal siis aetakse. Käimas on nahakunstnike Jana Päeva ja Lennart Männi ühine näituseprojekt ?Kõrb?. Kuid ärgem laskem end sellest häirida, nahakunstiga on üritusel väga kaudne side.

Torkab silma, et kunstnikud on näituseruumi jaotanud kaheks. Esimene on fassaadi pool, suunaga tänavale, mida kunstnikud ise nimetavad estjomkiniks ja tagaruum, mida võiks kutsuda siis vastavalt postjomkiniks. Arvatavasti on tuletatud mõisted arenenud välja teada-tuntud potjomkinlusest. Sestap ehk ei olegi see alustuseks välja öeldud ambivalentne kõõlumine asja ja mitteasja vahel ehk niisama, jutu jätkuks.

Et estjomkinlus võiks olla mingi (eesti?) asja esitamine sugestiivsete tunnuste abil. Väärtuste simulatsioon, mis tegelikku ökonoomiasse suhtub ainult esitlusviisi sarnasuse kaudu (ütleme otse: kassikuld). Siis postjomkinlus peaks olema miski, mis järgneb, äkiline arusaam kulisside konstruktsioonist. Arusaamine, et see ongi SEE. Et kasside kullal ei olegi kullakatet ? et kõrb on jääv. See oleks samas ka väide, et kulisse pole olemas ja veel enamgi, et neid pole kunagi olnudki.

Mida kunstnikud Jana Päeva ja Lennart Mänd meile härra Hegeli abiga silme ette heegeldavad, on miraaþ. Veenev, kuid petlik. Vale, kuid armas. Jah, muidugi, me teame ju küll, et naha all on soolikad, veri, lihased ja kondid, kuid me käitume, kui neid polekski. Ehk tuntud multifilmitegelase mr. Cartmani (?South Park?) sõnadega: ?… ma tean küll, et need on külmad spagetid, mida mul lõbustuspargi õuduste majas lastakse sisikonna pähe katsuda, kuid ikkagi on fun.? Võib-olla on tähendusrikas, et antud episoodis tuli mr. Cartmanil siiski ?päris? eesli sisikonda tagantpoolt kompida. Aga see selleks.

Tegelikult meenutab näituse esimene pool pankrotti läinud kellapoe luksusvitriine. Mahajäetusest ning unustusest jutustavat nukrat vaadet. Ilma aktiivse suunata kohalolu. Melanhoolseid impeeriumide tuhavälju. Kõrbe.

Olgu öeldud, et seda jälgitakse valvekaamerate abil tagaruumis asuvatest rohesilmsetest monitoridest saalivalvuri näol. Tagaruum meenutabki isesorti laoruumi. Erinevaid potentsiaalsete labürintide projekte, näilisi ehitusmaterjalide kuhje ja nn. ?kõrbe? struktureerimiseks tarvilike infokandjate kaste tuubil arsenal näib otsekui kindlustatud valmisolek ründamaks silmapiirile liipavat optimismi. Need on teostamata jäänud kunstiideed. Õigemini on nad valmis just oma mitteteostatud olekus. Nende projektide pealkirjad on: ?Võitjate Põlvkond?, ?Labürint?, ?Lihalikkuse Pühamu?, ?Maskide Maskid?, ?Maailmavalu Memoriaal?. Juurde pandud joonised ning tegutsemisjuhised lubaksid neid võtta kui kunagisi Ed Kienholzi installatsioonide parafraase. Mäletate, installatsioonide müügistrateegia vastavalt võimalustele. Pealkirjast kuni valmis objektini. Kõik vastavalt ostja rahakotile. Küll aga antud objektide puhul rahast ei räägita. Ainult ?Lihalikkuse Pühamu? projekti on sisse kirjutatud õhuvärskendaja koguhind ja kordse vajutuse lunastav maksumus. Mis on siis vastavalt 15 ja 5 Eesti krooni. Küll aga on täpsemalt visandatud eksponeerimistingimused, kasutatavad materjalid, töö mõõdud ja selgitav tekst. Näiteks ?Maskide Maski? puhul: ?…kui erinevate sarnasus on see, et nad on erinevad, ja erinevus see, et nad on erinevad, kui näiv on reaalne ja reaalsus näiv, on iga sügavus mõnel tasandil pind ehk mask.? Millest on jutt?

Jah, muidugi on siin tegemist naha definitsiooniga. Nagu kogu ?Kõrbe? projekt (see sõna sobib ideaalselt näituse asemele) on teatav kriitiline mäng naha (skin) ja pinna (surface) teppivale iseloomule. Katse hierarhiseerida nahaaluse ja pinna suhet.

Filmis ?Mask?, Jim Carrie?ga peaosas, on kirjeldatud olukorda, kus võrdlemisi häbelik ja saamatu nohik, kuid põhimõtteliselt ?hea? kutt omandab koera poolt koju tassitud maski ette pannes üleloomulikud, ?pahad? võimed. Mask otsekui kleepub tema näo külge, ärkab ellu ja toodab kvalitatiivselt uue identiteedi. Nii röövib ta näiteks panka, kus nn. päevasel maskita ajal pisiametnikuna töötab. Muidugi selgub, et ?pahad? on hoopis pangajuhid ja kerib lahti muu selline halva ja veel halvema omavaheline eetiline probleemistik, mis Hollywoodi toodangu puhul tundub kohustuslik. Kuid oluline on, et just mask võimaldab erakordsust.

Siit jätkates tundub, et kunstnikud on näitusele meelega sisse kirjutanud teatava lühise. Võimatuse ja loobumise, keeldumise konkreetseks positsioneerimiseks. Mis kahtlemata on samuti positsioon. Kuid see on mõtlik, melanhoolne ja ajatu unelemine labürintidest ning surmast. Saladusest. Eeldialektiline kassikangas. Puhhi järgi on nii, et mee söömisest on veel parem üks lühikene HETK enne seda, kui ta hakkab mett sööma. Eelteadmine ja võimalus sellest naudingust. Säärast positsiooni võiks ka neomelanhoolseks nimetada.