Musta munga moralism

JAANUS SOOVÄLI

Kaarin Raid oli otsustanud lavastada Viktor Rozovi dramatiseeringu teatavaist Aljoðat puudutavaist ?Vendade Karamazovite? peatükkidest, võtmata ette vaevarikast teekonda ise luua kas eelnimetatud romaan või kogu Dostojevskit puudutav valikuprintsiip. F. Dostojevski/Viktor Rozov, ?Vend Aljoða?. Lavastaja Kaarin Raid, kunstnik Mihkel Ehala, muusikaline kujundus Peeter Konovalov. Osades Ott Aardam, Leila Säälik, Kadri Lepp, Kalju Orro (Tallinna Linnateater), Tanel Ingi, Kata-Riina Luide, Anne Valge, Karol Kuntsel, Meelis Rämmeld, Tarvo Vridolin, Aarne Soro, Egle Sild. Esietendus Viljandi teatris Ugala 10. aprillil.

Alustuseks peaks vabandama kõigi näitlejate ees, sest kuigi neid polnud igav jälgida ? näitlejatevaheline vastastõmme sünnitas kena väikse harmoonilise mikromaailma, milles Iljuða (Tanel Ingi) isakest, staabikapten Snegirjovi kehastanu (Kalju Orro) kaugeltki mitte varjatuimaks ei jäänud ?, on neist igatahes igav kirjutada. Ja kui neist ülepea põhjalikumalt kirjutadagi, siis võib vahest tahtmatultki ikka alati juhtuda, et niiviisi lipsab sisse sõnu, mida lugedes näitleja/näitlejatari väljendusrikas, aga ka kaugeid õnnevõimalusi aimata lubav näoilme tundmatuseni pahurdub. Ent kas pahurdunud palgega näitleja(tar) enam üldse märkimisväärne on? Ja kui on, siis sellest hoolimata suundub pilk ja tema järel mõte mustale mungale, Ivan Karamazovi vennale Aljoðale (Ott Aardam) ning moralismile, mis hõljus tol õhtul (27. aprill) mitte üksnes Viljandi Ugala lavalaudadel, vaid ka pealtvaatajate hulgas, suitsuruumis, udutas tiigi kohal, mis teatrimaja ees konnadele kudemispaigaks.

Ja kui ma tuletan meelde Vaino Vahingut, kelle meelest kunstil pole mingit asja moraaliga, vaid mis on lõpuni esteetiline, ning meenutan veel ka üksikute pealtvaatajate olemuslikku tõsidust pärast lavastust, siis pole imekspandav mind vangistav ärevus. Pärides aga Heideggeri arvamust ? too arvab hukatuslikuks piirata kunst elamusesteetiliseks fenomeniks, kuna kunst olevat hoopis üks väheseid valdkondi, milles looduvat tõde keset oleva harjumuspärast suletust ?, siis muutuvad asjad selgemaks ning kõhklustest vabana heidame Vaino Vahingu arvamusavalduse katkutõbisena üle parda. Loomulikult ei tohi lasta moraalil kunsti piirata. Kuid läbimõelduna ? ja Dostojevski ambivalentne moralism on läbi mõeldud viimse piirini ? võib see olla käsitluse all samamoodi kui ükskõik mis muu. Karakteri huvitavus(tõesus) on tihtipeale sõltuv tema moraalsest subtiilsusest: mõeldagu kas või Camus? Caligulale.

Konkreetse lavastuse puhul tegi aga rahutuks asjaolu, et Kaarin Raid oli otsustanud lavastada Viktor Rozovi dramatiseeringu teatavaist Aljoðat puudutavaist ?Vendade Karamazovite? peatükkidest, võtmata ette vaevarikast teekonda ise luua kas eelnimetatud romaani või kogu Dostojevskit puudutav valikuprintsiip, mis tahes-tahtmata jätab mulje mõningasest kiirustamisest tingitud pealiskaudsusest. Kui aga oletada, et selle põhjust pole tarvis otsida kaugemalt kui tema kongeniaalsest suhtumisest Rozovi ?Vend Aljoðasse?, siis tuleb kärsitust tagasi hoides osutada lavastajale kui üksnes keskpärasele ilmameistrile, kelle loodud taeva ainult puhuti pikne lõhestas ja Rozovisse sisse lõi. Muide, Viktor Rozovi dramatiseering on pärit aastast 1972, aga üllatavalt ? kui mõelda veel dramatiseerija taustale ? pole otseselt karikeeritud Aljoðat kui munka, ei ilmu ka Kolja Krassotkini sotsialism liigseis monumentaalseis mõõtmeis. Tõesti-tõesti on Dostojevski korduvalt vaadelnud lapse psühholoogiat, mille struktuur kordab ennast tema teoste tsüklilisuses, ja mitmel pool suure kaasaelamisega kirjeldanud, kuidas trotslik ja kompromissitu väike olend end koonduvalt pühendunud kiskjalikkusega kaitstes, kõiki jõuvarusid ammendades võitleb ärritajaga viimse võimaluseni, kuni jõu raugedes (une peale tikkudes) rahuneb oma suurest õnnetusest tingitud pisarate merre. Ja just seda struktuuri oli Kaarin Raid rohkem ehk vähem arvestanud, mille tõi iseäranis reljeefsesse avatusse (mulle teadmata) largo beethovenlikus instrumentaalpalas, mis tasakaalustas tegevuse üleskruvitud pinget, maandades nõnda Iljuða vihkamist, lepitades ta enese ja maailmaga, vaatajat aga vaadeldava-tunnetatavaga.

Kui lisada veel lavakujunduse (Mihkel Ehala) allegro õhku läbistavad n.-ö. horisontaalsed tuuleveskid, mis maopilkudena vaatajat kui ohvrit valdasid, tõugates kas laval sündivale takka või maandades lavalt näkku löövat elektrit, mis rippuvana õhus võnkus, siis ongi ilmnenud see, mida ma nimetasin pikse sisselöömiseks Rozovisse. Muuseas, tänu tuuleveskite polüfunktsionaalsusele suutis lavastaja vältida lavakujunduse liigset koormavust; ja üksik kivi taga vasakul, mille kõrvale Iljuða end sängitada palub, abstraheerub, kui soovite, sümboolseks süüks, mis käib tihedalt kannul kõigil Dostojevski tegelastel. Ehk traagiliseks kogemuseks, mida selle valulisusest hoolimata kunagi ei hüljata, milles paradoksaalsel viisil loobub eneseületamine ja ülim nauding enesetraagikast. Pole juhuslik, et Aljoða peab selle kivi kõrval, Iljuða haual, koolipoistele oma pastorliku ilukõne, õpetades kafkalikult traagika puhastavust.

Eelnes aga ja järgnes rambe tuul, mis värskendust toomata üle lava uhus ja ei toonud loodetavasti vaatajale pähe mõtteid, mis tegelenuks rohkem naabrinaise õõtsuva astumise, kui sealsamas etenduva tragöödiaga.