Massiülikoolides kaovad humboldtlikud ideaalid

SIGRID PARTS

Intervjuu prof. dr. Jürgen Mittelstrassiga 2004. aasta 14. jaanuaril  Konstanzis Prof. MittelstrassSündinud 1936. a. Saksamaal Düsseldorfis, õppinud Bonnis, Erlangenis, Hamburgis ja Oxfordis filosoofiat, germanistikat, evangeelset teoloogiat.1970. aastast on prof. Mittelstrass Konstanzi ülikooli filosoofia ja teadusteooria korraline professor, alates 1990 samas filosoofia ja teadusteooria keskuse direktor. Pittsburghi ülikooli (USA), Berliini Humboldti ülikooli (Saksamaa), Iasi ülikooli (Rumeenia) ning alates detsembrist 2003 Tartu ülikooli audoktor.

Prof. Mittelstrass, te olete teinud hiilgavat akadeemilist karjääri ning olete aktiivne mitmetes akadeemilistes ning teaduslikes organisatsioonides. Kõige seast, mida te teete ning kus osalete, torkab silma üks eriti tähelepanuväärne ja huvitav institutsioon: 2002. aastast olete Londonis asuva Academia Europaea president. Milles seisneb selle organisatsiooni tegevus ning millised on sealjuures teie ülesanded?

Akadeemia loodi aastal 1988 Euroopa teadusministrite ja Londonis asuva Royal Society poolt. Organisatsiooni sooviks on tuua kuuldavale euroopa teadlaste hääl, ka teaduspoliitilistes küsimustes. Praegu on akadeemial umbes 2000 liiget kõikidest Euroopa riikidest, osalt ka väljastpoolt Euroopat. Minu ülesanne on eelkõige akadeemia teadusliku ja teaduspoliitilise tegevuse arendamine, selleks vajalike rahaliste vahendite muretsemine, samuti akadeemia esindamine.

Esimesed saksakeelsed ülikoolid loodi Prahas 1348 Karl IV poolt, Viinis 1365. aastal ja vanima ülikoolina tänase Saksamaa pinnal Heidelbergi ülikool 1386. Praegu on Saksamaal kokku 359 kõrgkooli, ühtekokku 1 939 233 üliõpilasega, sealhulgas 99 ülikooli ühtekokku 1 370 436 üliõpilasega.

Konstanzi ülikool oli esimene moodne ja kompaktne campus?e tüüpi ülikool Lõuna-Saksamaal. 1965. aastal arendati välja reformülikooli kava, kus visandati uudsed õppe, õpetamise ning teadustöö vormid. Instituutide asemele rajati õppe- ja teadustöö üksustena valdkonnad, sisse seati tsentraliseeritud haldussüsteem, ühtsed tehnika-, arvuti- ja keeleõppekeskused, loodi uutmoodi omavalitsus. Uue mõtte väljendusena loodi ka kõikide teaduskondade jaoks mõeldud raamatukogu, kus kõik raamatud on avariiulitel. Algusest peale planeeriti ülikooli elu- ja töökeskkonnana, kus õppetöö ja teaduse uued vormid ka arhitektuuriliselt väljenduvad: minimaalsed vahemaad, väiksemate seminariruumide eelistamine suurtele loengusaalidele, õppe- ja puhkeruumide vaheldumine, julge kaasaegne arhitektuur nii interjööris kui ka eksterjööris, mis koondus nimetuse alla ?Kunst am Bau?.

 

Prof. Mittelstrass, olete peaaegu algusest peale töötanud reformülikoolina tuntud Konstanzi ülikoolis. Mis oli üldisemalt ülikoolireformi eesmärgiks Konstanzis?

Reform algas juba ülikooli asutamisega. See tähendab, et ülikooli hakati rajama algusest peale sellisel viisil, mis oli ebaharilik ning kandis kogu ulatuses reformide ideed. Nii polnud Konstanzis algusest peale instituute: erialade koostöö edendamiseks loodi kohe alguses valdkonnastruktuur. See oli reformi väga õnnestunud osa. Edasi kuulub reformülikooli omapära hulka tugev ülikooli juhatus, kesksed komiteed, näiteks üks komitee õppetöö, teine teadustegevuse jaoks. Nõnda pole rahalised vahendid seotud mitte üksikute osakondadega, vaid on ülikoolisisese konkurentsi otsustada. Need kaks reformi said määravaks juba ülikooli algusaastail. Valdkonnastruktuur väldib liiga kitsast erialast institutsionaliseeritust ja loob suurema paindlikkuse. Lõppkokkuvõttes on ju oluline, et institutsioonid järgiksid teaduslikke arenguid ja mitte vastupidi. Nõnda võivad kujuneda pikaajalised interdistsiplinaarsed ainetevahelised rõhuasetused, ilma et selleks peaks muutma institutsioonide struktuuri. See oleks igale ülikoolile eeliseks.

 

Kui suurel määral viidi ülikoolireform läbi teistes Saksa ülikoolides?

Siin puudus ühtne joon. Paljud ülikoolid on ikka ja jälle tegelenud reformiküsimustega, eriti silmas pidades struktuurireforme. Tulemus on väga erinev, mitte ainult liidumaade, vaid ka ühe liidumaa ülikoolide vahel. Laiaulatuslikke üldisi reforme paljude üksikürituste kõrval olnud pole. Kõikjal, kus reformid toimusid, oli tulemus väga erinev. Tagajärg on, et kogu Saksa ülikoolisüsteem on muutunud mitteülevaatlikuks.

 

Ülikoolireformi oluline moment oli ka haldusreform, näit. Konstanzis loodi ka ülikooli nõukogu, midagi kuratooriumi-laadset. Mis on selle institutsiooni funktsioon?

See on reformi uuem areng. Kõigil Baden-Württembergi, aga ka teiste liidumaade ülikoolidel on nüüd nn. ülikooli nõukogu, millel on põhimõtteliselt kuratooriumi funktsioon. Kuratooriumi põhiülesanne on ülikoolide nõustamine arenguplaanide tegemisel, nt. eelarve koostamisel või personaliküsimustes (professorite kutsumine). Nõnda on ülikoolil uus partner, kellega tuleb oma plaanid ja ideed kooskõlastada. Konstanzis on siinjuures erinevalt teistest ülikoolidest oluliseks kriteeriumiks, et ülikooli nõukogu liikmed ei ole ise Konstanzi ülikoolist, vaid tulevad kõik väljastpoolt. Seeläbi on tagatud nõukogu sõltumatus.

 

Kui palju erineb Konstanzi ülikool teistest Saksamaa ülikoolidest?

Ta on väike, ülevaatlike ja paindlike struktuuridega, teadusele orienteeritud, olulisel määral reformidele suunatud ning seeläbi kasu saanud. See kõik kokku määrabki Konstanzi ülikooli erilisuse. Seda erilisust tõestavad ka paljud edetabelid.

 

Kas väide, et Saksa ülikoolide tase on suhteliselt ühtlane, vastab tõele?

See on traditsiooniliselt nõnda olnud. Erinevalt Ameerika või Prantsusmaa teadussüsteemist püütakse siin hoida kõiki ülikoole sama kõrgel tasemel. Üha kasvava konkurentsi tingimustes, mitte ainult Saksamaal, see siiski muutub, või on juba muutunud. Kuna ülikoolid kuuluvad Saksamaal liidumaade pädevusse, siis puudub ühtne ülikoolisüsteem. Liidumaad pööravad oma ülikoolidele väga erinevalt tähelepanu ning seetõttu kaob tasapisi algne homogeensus. Tulevikus on meil väga häid, suurepäraste saavutustega ülikoole, palju keskmisel tasemel ülikoole ja kindlasti ka palju neid ülikoole, mille tase on madal.

Saksamaa viis suuremat ülikooli on Kölni ülikool (63 000 üliõpilast), Ludwig-Maximiliani ülikool Münchenis (44 211), Westfaleni Wilhelmi ülikool Münsteris (44 000) ja Berliini vaba ülikool (42 700) ning Hamburgi ülikool (39 900). Need arvud iseloomustavad tendentsi, mida on märgata ka Eestis: nimelt ettekujutust, et kõrgharidus on üha tugevneva konkurentsi tingimustes tööturul läbilöömiseks möödapääsmatu. Kas sellistes tingimustes peaks ka Eestis tundma hirmu massiülikooli ees?

Eesti ei satu tõenäoliselt kunagi situatsiooni, milles meie parasjagu oleme. Münsteri, Müncheni või Kölni ülikool oma umbes 50 000 üliõpilasega on tõesti massiülikoolid, mis pole aga kindlasti tuleviku ülikoolivormi väljendus. Siinkohal oleks soovitav selliste mammutinstitutsioonide jagamine eraldi osadeks, nagu juhtus Pariisis: Sorbonne jaotati mitmeks eraldi kõrgkooliks, et oma struktuure sel teel taas ülevaatlikuks muuta. Kriitiline piir algab umbes suurusjärgust 30 000 ja 40 000 üliõpilast. 10 000 ? 20 000 üliõpilasega ülikooli ma veel kaasaegses mõttes massiülikooliks ei nimetaks.

Loomulikult sõltub kõik ka distsiplinaarsest spektrist. Kui see on kitsas ja koolitatakse näiteks ainult majandusteadlasi või juriste, siis tekib massiefekt erialasel tasemel. Kui ülikool on aga väga diferentseeritud ning esindatud on loodusteadused, humanitaarteadused, sotsiaalteadused, meditsiin ja ehk ka veel tehnilised teadusharud, siis massiefekti, umbes 3000 kuni 4000 üliõpilasega ühe üksuse kohta ei teki.

 

Millised on massiülikoolides saadud hariduse suurimad puudused?

Praeguse ülikoolihariduse eeliseks on olnud, et see haridus oli, vastavalt vanale humboldtlikule ideaalile, teadus- ja uurimislähedane, koos vastava tiheda kontaktiga õpetajate ja õppijate vahel. Massiülikoolides pole see enam loomulikult võimalik. Massiülikoolides muutub stuudium esiteks koolilikuks ja teiseks kaob ära vahetu side teadustööga. Need on kaks väga olulist puudust.

 

Seoses pidevalt kasvava üliõpilaste arvuga räägitakse üha enam ka sellega kaasnevast järeleandmisest ülikoolihariduse kvaliteedile ning vajadusest nimetada mõned ülikoolid ümber rakenduslikeks kõrgkoolideks.

Saksa oludes võib öelda, et juba praegu on ülikoole, mis peaksid end pigem rakenduslike kõrgkoolidena tähistama. Eeliseks on siinjuures, et Saksamaal on ülikoolide kõrval juba olemas hästi toimivad rakenduslikud kõrgkoolid. Vaid nõnda on võimalik suurele arvule üliõpilastele vajalikul tasemel haridust anda. Eesti-sugusel maal, kus ülikoolide ja rakenduslike kõrgkoolide eristamist sellises vormis veel ei ole, ei olegi ehk aga vastava süsteemi loomine soovitav. Oletatavasti rahuldaksid kaks kuni kolm suuremat ülikooli kogu maa kõrgkoolitasemel hariduse andmise vajaduse. Ja nende puhul tuleb siis püüelda ? vähemalt varustatuse osas ? samatasemelise arengu poole. Siiski tuleb ka siin jätta mänguruumi erinevateks arenguteedeks saamaks Euroopa tasemel kaaluga ülikoolideks.

 

Kuidas sobib rahvusülikool, nagu Tartu ülikooli meelsasti nimetatakse, ühinenud Euroopa konteksti?

Vastus küsimusele, kui rahvuslik saab olla veel üks maa Euroopas või kui euroopalikuks see muutuma peab, sõltub sellest, millised on Euroopa üldised arengusuunad. Ka juhul, kui järgitakse soovitud arengusuunda, see tähendab, et suundume tõesti ühtsesse Euroopasse, jääb rahvuslik ikkagi oluliseks elemendiks, kuivõrd see on regionaalne, nii-öelda osa Euroopast, milles nähakse end oma ajaloo taustal kodumaaga seotuna. See tähendab, et meil saavad ka edaspidi ühinenud Euroopas olema iseseisvad, identifitseeritavad riigid ja regioonid ning see saab olema aluseks rahvuslikkuse või/ja regionaalsuse ja rahvusvahelisuse küsimuse määratlemisel Euroopa piirides. Tekib teatud dialektika, mis seisneb selles, et ennast nähakse ühelt poolt eurooplasena ja teisalt eestlasena. See kehtib aga ka kõigi teiste eurooplaste kohta.

 

Erinevalt Eestist torkab Saksamaal silma, et doktorikraad on väga paljudel inimestel, kes on tegevad mitteakadeemilistel aladel, näiteks päevalehtede toimetajad, koolidirektorid, gümnaasiumide õpetajad, kõrgemad riigiametnikud. (2002. a. oli Saksamaal 2302 habilitatsiooni, kaitsti 23 838 doktorikraadi.) Eestis püüeldakse doktorikraadi poole enamasti vaid siis, kui soovitakse teha teaduslikku karjääri. Muudes valdkondades eelistatakse pigem praktilist laadi enesetäiendust.

On kindlasti hea, kui võimalikult paljudel inimestel on kõrgtasemel, antud juhul siis akadeemiline haridus. Vastab tõele, et meil on pigem liiga vähe kõrgelt kvalifitseeritud akadeemilise haridusega inimesi kui liiga palju. Kas selle hariduse juurde peab tingimata kuuluma ka doktorikraad, on omaette küsimus. Mitte mingil juhul ei tohiks olla kergelt saadud, ?odavat? doktorikraadi; sellega ruineeriks süsteemi. Kui on olemas palju üliõpilasi, kes on võimelised kirjutama doktoritööd kvalitatiivselt kõrgel tasemel, siis tuleks seda ka soodustada. Mida kõrgem on kvalifikatsioon, seda parem üliõpilastele endile, kuid seda parem ka ühiskonnale, mida rohkem eeskujulikult koolitatud inimesi seal on.

Üldiselt kujutab doktoriõpe endast tõesti esimest sammu teaduslikus elus. Kes tahab jääda ülikoolisüsteemi, näeb niisiis oma tulevikku teaduses ja seega kõrgkoolis, sellele on see kvalifikatsiooniaste ja doktorikraad tingimata vajalik. Olgu veel täiendavalt lisatud, et ka väljaspool ülikooli on töö- ja elukutsealasid, mille puhul on kvalitatiivselt kõrgetasemeline haridus tähtis ning mille juures oleks doktorikraadi omandamine kasulik. Hädavajalik tingimus erialase edu saavutamiseks see aga pole.

 

Kui otsustatakse teadusliku karjääri kasuks, ei tähenda see kaugeltki seda, et ühiskonnale midagi öelda ei oleks. Kas ja millisel viisil peaksid teadlased väljaspool teaduslikke institutsioone tegevad olema? Milline laiem tähendus ja roll on teadlastel, sh. filosoofidel ühiskonnas üldiselt?

Kõik sõltub sellest, kui palju kõrgelt või maksimaaltasemel kvalifitseeritud inimesi ühiskonnas vaja on. Veel kord: praegu näib valitsevat üksmeel selles, et kõrgtasemel haritud inimesi on pigem liiga vähe kui liiga palju. Kaasaegne ühiskond tähistab end meelsasti teadmisteühiskonnana, niisiis ühiskonnana, kes näeb oma tulevikku teadmistes ja teaduslikult toetatud oskustes. Kui me tõepoolest juba sellises ühiskonnas elama peaksime ? ühiskonnas, kus teadmised on olulisim ressurss ? siis on vaja tõsiselt selle eest hoolt kanda, et meil suur hulk antud ressurssi olemas oleks. Kui suur hulk ? seda peab iga maa ise otsustama.

Üldiselt pean ma oluliseks, et teadlased poleks vaid teadlased selle sõna kitsamas tähenduses. Nad peaksid seda, mida nad teavad, ja seda, mida nad oskavad, jagama ka valdkondadega, mis ehk pole nende isiklikes teaduslikes huvides kitsamas mõistes. Ma arvan, et ühiskonnal on õigus saada osa teadlaste teadmistest ja oskustest, nende haridust ja tööd ühiskond ju ka rahastab.

 

Millised võimalused oleksid selleks osasaamiseks kõige sobivamad?

Kindlasti tavapärased nõustamisülesanded. Nende täitmise juurde kuulub ka teatav ühiskondlik üksikisiku, teadlase algatus, nimelt ka ise jälgida, kas see, mida ta teab, ja see, mida ta oskab, ka väljaspool ülikooli või uurimisasutust kasulik on ning siis ka kasulikuks saada võiks. Samas tuleks tõsta ka ühiskonna, ühiskonna institutsioonide teadlikkust, kuidas teadlaste teadmistest ja oskustest tõesti kasu saada.

Kas võiksite tuua mõned konkreetsed näited, milliseid nõustamisülesandeid saksa teadlased kõige sagedamini täidavad? Millised on sealjuures nende eelised praktikute kõrval?

Enamik silmas peetud nõustamisülesannetest on institutsionaliseeritud, s.t. nõustamine toimub selleks loodud asutuste kaudu. Näiteks on olemas teadusnõukogu (üle terve Saksamaa nii liidu kui liidumaade kasutuses olev vahend, ka teaduse enda jaoks), rahvuslik eetikanõukogu (Saksa liiduvalitsuse poolt tellitud), liidumaade kõrgkoolide struktuurikomisjonid, varem ka liidukantsleri juures asunud uurimis-, tehnoloogia ja innovatsiooninõukogu. Selle kõrval on veel arvukalt komisjone nii kogu liitvabariigi kui liidumaade tasandil. Nõustamine üksiku tasandil on harv, vähemalt institutsionaalses mõttes.

Teadlase, s.o. teoreetiku nõuannete eelis peitub selles, et neil on võimalik jagada väga diferentseeritud teaduslikku teavet, mis on tänapäeval moodsa ühiskonna tuleviku seisukohalt möödapääsmatu.

 

Huvitav teema on kindlasti ka teadmiste ja võimu suhe, teadlaste suhe poliitikaga. Kuidas peaksid teadlased suhtuma poliitilistesse küsimustesse?

Sellele küsimusele on raske vastata. Parimaks märksõnaks on siingi poliitika nõustamine. Teadus peaks poliitikat nõustama, aga seda peaks tegema nii, et säilitataks oma sõltumatus. Nõustamine ise ei tohiks kindlasti huvidest lähtuda ? välja arvatud üldine huvi tõe vastu. Ma räägiksin siin pigem ühiskonna kui poliitika nõustamisest. Kogu ühiskonnal, mitte ainult poliitikal on õigus saada teaduselt, s.o. siis teadlastelt, eelarvamusvaba ja huvidest sõltumatut, selles mõttes siis objektiivset nõustamist. Teaduslik nõustamine on vaid siis tõesti väärtuslik, kui see pole seotud oma, s.t. teaduslike huvidega. See peab, rõhutan veel kord, olema sõltumatu nõuanne.

Teisalt peab ka poliitika omalt poolt silmas pidama, et säiliks see distants, s.t. mitte püüdma nõustamissuhetes kaasata teadust oma huvisfääridesse. See on muide alati poliitika juures tendentsiks olnud, avaldudes ka selles, et nõustajateks valitakse need teadlased, kes sobivad, s.t. kes asuvad vastaval poliitilisel joonel. Kus distantsi silmas ei peeta, on tagajärjed kõikidele kahjulikud: nõustaja kaotab oma sõltumatu positsiooni ja nõusaaja ei saa tõeliselt sõltumatut ja selles mõttes objektiivset nõu. Suurimat ohtu näen ma antud juhul selles, et tekib poliitika ja teaduse huvide segunemine, mis kummalegi poolele kasu ei too. Teadlaste ainus huvi peaks olema see, et suudetaks ka nõustavas funktsioonis ? luban endale väljenduda veel kord empaatiliselt ? tõe lähedale hoida.

 

Nõnda jõuamegi eetikaküsimusteni. Eetikast näib hetkel olevat saanud moesõna, sel teemal kõneletakse üha rohkem, samuti luuakse eetikakeskusi. Kas usute, et nõnda on võimalik mõjutada ühiskondlikke arenguid?

Üldiselt kehtib arusaam, et moodne ühiskond on sattunud situatsiooni, kus ühelt poolt muutuvad vanad moraalinormid, väärtussüsteemid üha nõrgemaks ja teisalt tõstatab teaduse ja tehnika areng üha uusi eetilisi küsimusi. Kuna teaduse ja tehnika tagajärjed võivad olla eetilise tähtsusega, tuleb sellest teadlik olla ja arendada eetikat praktilise eetika vormis.

Millises institutsionaalses vormis ? keskustena või kuidagi teisiti ? ja millisel hulgal, on taas raske öelda. Peaasi on kindlasti, et ühiskond tervikuna saab teadlikuks sellest, et eetiline nõustamine on vajalik ning seetõttu on vaja ka vastavaid teadmisi, neile kindla institutsiooni vormi andmist. Sama tendentsi on märgata ka Saksamaal. Ka seal, kus moodustatakse komisjone, mis tegelevad eetikaküsimustega, on näha, et eetikaalased teadmised kitsamas mõistes on siiski veel suhteliselt nõrgad ja ka mitte eriti välja arendatud.

Seetõttu ongi nõnda tähtis, et ülikoolides õpetataks eetikat professionaalsel tasemel ning vastav haridus oleks seotud ka teiste distsipliinidega peale filosoofia, mille osa eetika on. Oleks halb, kui me suurt vajadust eetika järgi küll tunnetame, kuid seda vajadust diletantlikult rahuldame. Niisiis on vaja edendada eetikat kui teaduslikku distsipliini, kui filosoofia haru professionaalsel tasemel.

 

Kas on olemas distsipliine või alasid, mille puhul on eetilistele küsimustele tähelepanu pööramine eriti oluline?

Eelkõige on need alad, millel on oma rakenduse kaudu oluline mõju ühiskonnas ja ühiskonnale. Siia kuuluvad loodusteaduslikud alad, majandusteaduslikult relevantsed alad; niisiis distsipliinid, mis puudutavad kas teadustegevuses või rakenduslikuna otse või kaudselt ühiskonda, muudavad seda, määravad selle arengut. Siin on eetiline haridus muu hulgas möödapääsmatu.

 

Kui relevantne on eetika küsimus meditsiinis?

Siin on see erakordselt tähtis ja sellisena seda ka tunnustatakse. Saksamaal on see näiteks viinud eetikakomisjonide rajamiseni suurte kliinikute juures, nii regionaalselt kui regioonidevaheliselt.

 

Milline roll või positsioon peaks olema eetikaga tegelevatel institutsioonidel avalikkuses?

Oleks vale, kui neid mõistetaks vaid akadeemiliste asutustena, kes vaid omaette uurivad ja mõtlevad. Sealjuures on professionaalsuse põhimõttest lähtuvalt oluline, et eetika poleks midagi, mida tehakse muude asjade kõrval, vaid ala, millega tegeletakse väga tõsiselt ja professionaalsel tasemel. Kui see toimub ülikooli seinte vahel, peaks vastava asutuse mõju ühelt poolt olema maksma pandud ülikoolis, teiselt poolt aga ülikoolist väljaspool, ühiskonnas ? kõikjal seal, kus ühiskonnal eetikaalast nõu vaja on. Kindlasti on see nõnda poliitika puhul, aga ka majanduses. Siin peaks mõjujõudu võitma sellised institutsioonid nagu Tartu ülikooli eetikakeskus. Neid tuleb tunnustada, teadvustada, kaasata, ka poliitilisse mõtlemisse. Samas tuleks ka ise valgustamise eesmärgil sellise mõju saavutamist püüelda.

 

Kui suur on oht, et selline eetikakeskus võib sattuda huvide konflikti?

Kõik sõltub sellest, kas selline eetikakeskus mõtestab end viisil, et toimib eetilistes küsimustes sõltumatult ja püüab jagada võimalikult objektiivset nõu. Tähtis on valmidus astuda kriitiliselt vastu ühiskonnagruppidele, kes arvavad, et nemad on juba tänu intuitsioonile, jõule või päritolule see eetiline teadmine. Sest veel kord: eetika on osa filosoofiast ja esitab sellega põhjendatusele kõrgeid nõudmisi. Seda peab ta ka ise täitma. See ei lähe ilma professionaalse teadmise ja oskusteta.