Kriisis pöördu Kivisildniku poole

KIVISILDNIK

Kõne, peetud 9. VI 2004 Kirjanike Majas raamatu ?Valitud teosed? esitlusel Eesti Televisioonis on riietajad, kes sind aitavad. Juba pärast viiekümnendat saadet sai mulle selgeks, et ma ei suuda ise enam tõmblukkegi kinni tõmmata.

Kui te mulle külla tulete, siis peale lahtise püksiaugu hakkab järgmisena silma elutoa päikesekollane toon, taamal terashall magamistuba. Kogu maja värviküllus on Toomas Volkmani välja mõeldud. Kui tulime lagedale ideega, et magamistoa seinad võiksid olla terashallid, hoidsid kõik kahe käega pead kinni.

Nüüd on magamistoa metallikhallidele seintele kontrastiks erkroheline voodikate ja tindisinised padjad. Elutoa kollasesse pidid tulema helesinine sohva ja tugitool. Kuna see idee tundus algselt liiga võõras olevat, tellisin siiski valge. Nüüd on aeg valge kate helesinise vastu välja vahetada.

Minu raamatukogu kannab Adolf Hitleri nime, seda ma häbenen ja siin kohal ei peatu temal pikemalt.

Ja üldse, ma ei ole Kivisildniku-fänn, ei oska olla ega saagi ? teadlikku vastuhakku siin loomulikult ei peitu. Samas, kui ma tõesti tahan rõhutatult mitte olla fänn, tõmbab mind üha Kivisildniku poole.

Eelkõige ja esmalt tahan ma teda näha, tema nägu, mõnd pilti, kaadrit, väljalõiget. Kujutlegem pilgupingutusi tema kunagiste ülesvõtetega silmitsi: 1997 ja rustikaalne glam a la ?Loomade peal katsetatud inimene?, 2003 ja camp-paatosest sädelev ?Rahvuseepos?, 2004 ja kunstiliselt-kunstlikult cool repressiivmodernism…

See kõik pole tegelikult muidugi nõnda lihtne: Kivisildnikku pole kerge karistamatult pealt vaadata, Kivisildnik pole ikoon, tema pilt vaatab vastu, üle, kõrvale.

 

Hoolimata Kivisildniku loomingu suhtes püsivatest kahtlustest, levivad tema teosed nii kiiresti, et kirjandusekspertide hinnangul on tarbijatel nendest hoidumine muutunud peaaegu võimatuks.

Kivisildniku raamatud jõuavad ka kõige ootamatumatesse paikadesse ? riikidesse, kus need on keelustatud, kuid kus on arenenud must turg, kodudesse, kus neid välditakse, nagu näiteks tartlaste omad, ja isegi teaduslikesse raamatukogudesse.

Kivisildniku ohutuse väljaselgitamiseks on vaja läbi viia pikemaajalisi uuringuid ja seda peavad kindlasti tegema sõltumatud institutsioonid. Uuringud peaksid kestma vähemalt kahe inimpõlvkonna vältel, sest ainult nii on võimalik selgitada välja, kas puudub mõju ka järgnevale põlvkonnale.

Kokkuvõtteks ütlen seda, et Eesti Vabariigis ei lasta mul raamatuid kirjutada. Viimase üheksa kuu jooksul on mul ilmunud ainult üheksa raamatut, mitu nädalat olen olnud töötu. Minu teele veeretatakse järjest takistusi. Nõutakse, et ma peaks raamatute vahel mitmekuulisi pause.

Suveks kihutati ka televisioonist tänavale. Viimases hädas olen hakanud kirjutama näidendeid ja üldlaulupeo vahetekste ning pidama kõnesid Eesti majandusruumi muutmisest ja muutumisest.

Ühesõnaga, kui teil on samuti kriis, pöörduge minu poole, siis ei ole me oma murega enam üksi.