Papa, anna mulle andeks ehk Kuidas Pärnu poisid räpist luule tegid

Eesti räpptekstide vinüülplaat ei ole esteetilise kogemuse allikas ega imeline retk metsikute tekstide maailma, kuid väärt kogumikuga on tegu sellegipoolest.

JÜRGEN ROOSTE

1990ndail, kui uue sisuka räpi laine rullis üle maailma, jäi Eesti sellest justnagu puudutamata. Seda ei ilmunud otse me muusika ega lüürika suurde pilti. Küll aga oli noid, kes, kõrv kikkis, kuulasid ning selle tõttu sai nullindatel võimalikuks kibekiire tõus, räpplüürika võidukäik: see oli energia, see oli julgus ja mängulust, see oli eesti keele painutamine-koolutamine-venitamine-loomine uuel, igatahes elusal ja põneval moel.

Mingil hetkel oli mul lootus, et räpparite ja luuletajate vabalava, n-ö spoken word scene, saab üheks. See jäi ühel või teisel põhjusel siiski toimumata. Kas põhjuseks on loojate erinev kultuuriline taust? Kasvavad ju räpparid räpipidudel ja interneeduses oma rütme-riime jagades ning luuletajad raamatuid lugedes ja kohviku- või baariõhtutel teisi veidrikke kuulates. Või jäi ehk eri sündmuste vedajatel jõust või tahtejõust puudu, ka mul endal?

Igatahes olen ma veendunud, et räpp on luule. Milline luule – selle üle võib juba vaielda. Mu enda tekste on mõned räpparid täiesti otse mõjutanud, nagu ka rokiajaloo suured apokalüptilised ratsanikud. Kui Bob Dylan sai Nobeli preemia, ei jõudnud ära imestada, et leidus (ka meie meedias) arvamusi, et ta on rohkem ühe põlvkonna või nähtuse esindaja kui väga hea luuletaja. See on nagu öelda, et bardid-trubaduurid, et folklaulikud või rändjutuvestjad pole poeedid. Nad on protopoeedid! Kaugel ei ole aeg, mil tajume luule suulise-lavalise suuna tagasitulekut, võib-olla isegi ajutist domineerimist, täiesti loomulikuna.

Ajastudokument

Poeesia on omamoodi institutsioon: luuletaja olemine tundub kuidagi kummalisel kombel tähtis, kuigi võiks räpparitele ka mitte tunduda. Aga tundub – seda näitab nende soov oma loomingut luuletajatena, raamatukaante vahel ilmutada.

Esiteks annab raamat mingi teise tunde, tagab mingi veidra tõsiseltvõetavuse. Kahjuks tähendab see ka suure massi tehniliselt-sisuliselt väga nõrga luule ilmumist tänases Eestis, kuigi vahest see mass võimaldab ka tähtedel esile tõusta ja intelligentsel autoril teiste tekste jälgides areneda. Halb luule võib teinekord rohkemgi inspireerida kui väga hea. Teiseks: mänguruum on põnev! Olgu see siis väiksel moel mäng või täiesti tulitõsine tahtmine, aga omamoodi legitimeerimisaktina, luuleks saamise dokumendina (kuigi olemuslikult pole seda vaja!) on nüüd ilmunud juba teine „Eesti räpptekstide kogumik“. Esimene ilmutus 13 aastat tagasi, paberkandjal, ja mul oli sääl küüneotsakene saatesõnana sees.

Veavad seda asja kaks pärnakat, kaks Tommi. Tommyboy on me räppkultuuri üks põhimootor, eestvedaja ja organisaator, ise suurepärane esineja ja autor, aga samavõrra ämmaemand teistele. Toomas F. Aru on ka kultuurikorraldaja ja poeet, aga paras must maag või võsanõid, kellele meeldib katlas kokku vusserdada asju, mis panevad kriitiku või vaatleja hädaohtlikusse olukorda: kui tõelisel-tõsisel maastikul me liigume? Kus on mängu ja sõja piir?

Räpptekstide teise osa ilmumise vinüülil tingis ühtpidi kulka otsus uut raamatut mitte toetada, teisalt vanade luuleplaatide mõju. Nii et siis vinüül, ilma biitideta luuleplaat praeguse eesti räpi olulisemate nimedega, omamoodi ajastudokument ja teadvustamine: räpp on igas mõttes ka luule!

Rahutu suvalisus

Iseasi, kuidas see kõik välja on tulnud. Saan aru, et koostamisprintsiip on anarhiline: igale autorile paar minutit aega, kerge plussi-miinusega. Koostajad ei kontrollinud, ei tsenseerinud, ei rakendanud esteetilise valiku printsiipe. Sellest on natuke kahju, sest pole võimalik aru saada, millest vinüülplaat siis ülevaate annab.

Võimalik, et räpplüürika kui olemuslikult suuline luulevorm sobibki vinüülile paremini. Mõnedki luuletekstid on mõeldud kõrvaga kuulamiseks, suur osa luulest kaotab paberil midagi. Aga ka vastupidi: juba lugemisnauding, oma aeg, on midagi muud kui kõrvaga, teise tempos „lugemine“. Paljutki märkab alles autori esituses ja Eestis on palju autoreid, kes oma esitusega tolle vajaliku elama panevad. Teiselt poolt on räppluule meetrika, mida meil eraldi mu teada uuritud ei ole, siiski midagi muud kui klassikaline luulemeetrum või vemmalvärsside rütmistik.

Esituseks on iga luulesepp siin valinud oma viisi: kes jääb räpiliistude juurde, kes loeb nagu korralik nunnulüürik küünlavalgusõhtul, kes katsetab midagi vahepäälset … Chalice (Jarek Kasar) on vaieldamatult plaadi paremaid luuletajaid. Aga kas nood viis lühikest teravat poeesi on räpptekstid? Võivad muidugi olla („leivast lusikas“ sisaldab näiteks riimi: „Nobeli preemia – sita ajas keema“), neid annab räppivamaks keerata, aga pigem on Kasar valinud teravad väikesed, hetkiti jaanpehklikud aforismid, lühiluuletused.

Genka, kes on räppar mis räppar, suudab tihedate viidetega intelligentse „Ihtüanderi“ lugeda peaaegu ukumasinguks (väga sümpaatne retk!) ja vastab sellele popkultuurimängu täis pilapoeesiga „Nagu Jörpa Estrit“. Okymi „Veerev kivi“ ja „Puhkeolekus hiigeljõud“ on ühed tugevamad tekstid, mis on ka ilmselgelt luuleks loetud, nagu ka Tommyboy enda sissejuhatus vinüüli B-poolele. Eesti lavaluule suuremaks sirgunud imelaps EIK, keda vahel mõttes antibeebilõustaks nimetan, esitab „Tuttava“ ülepoetiseerivalt-romantiseerivalt, teadlikult põrpivluulelikult … Võib-olla see pole lihtsalt tema parimaid tekste.

Ebaühtlus, rahutu suvalisus on selle plaadi nõrkus. Võib-olla ka võlu: kui uuesti kuulata, hakkab mõni esimesel korral naiivse või tobedana mõjunud tükk paremini tööle või toob vähemasti naeratuse suule.

Plaat algab veidi nõrgemalt, kui lootsin. J.O.C. on räpis üks mu lemmikautoreid ja -esinejaid, aga plaadi sissejuhatavatest tekstidest on esimesed kaks tal nõrgemad. Tekstis „12 tolli“ lubab ta, et „me ei mängi lolli, vaid toome parimad riimid sinuni“. Kogu plaadi kohta see ei kehti: on palju lihtsat riimipõmmutamist, mis veel kinni koolipoisi (või -tüdruku – aga naishääli me plaadil ei kuule) märkmikus. Ingmar Gailiti „Need õiged“ on selles mõttes hea halb näide. Ohtlikumad nõrkadest riimidest (mis popmuusikas on vahel ju peaaegu et oma kohal) on aga keelevääratused à la: „sest see / pole enam saladus, millest ma teile vestlen“. Need küll luulet ja räppi ei teeni. Gailiti päästab räpparlik enesekindlus ja „Kroonijuveeli“ räpiratta veeretamine kergesse budismi.

Mitme teise autori puhul on räpiliku esituse juurde jäämine jällegi hea valik. Näiteks Ain Nufini „Mõista-mõista“ mõistatusvorm, paradoksid-oksüümoronid segamini realistlikumate pea peale pööramistega, töötab just nii esitatuna. Pokil ehk Mart Roosaarel on ka palju paremaid tekste-esitusi olnud, kui on plaadil leiduvad „Elule“ ja „Lego“, aga põnev on see, kuidas ta räpile eriomaselt rõhke ja silbikvantiteete väänab, kuigi see on muus luules sageli tüütu või lausa viga („ta tahaab mu kümpaat / laif miiks saa mind alaa-tii lüpsaad“). Ka Grinks esindab pooleldi laulvate kohtade ning väga makaroonilise keelega hääs mõttes räpast räppimist („Häid pühi!“, „Sim­salabim“).

Pohhuistlik ätitjuud

Põhjamaade Hirm on alati põnev olnud, siingi tihe, samamoodi „värdjalike rõhkudega“, eriomase „räpiaktsendiga“, mis rõhutab selle kultuurinuka suulisust ja ehk ka teistsugust päritolu ta tekstide „Hoka Hey“ ja „Vastik“ puhul. Viimases loos on, muide, ökosõnumit pritsitud. Kuigi paaril juba mainitud räpipoeedil oli veel üht-teist olulist-sisulist-elulist öelda, ei selgu selle albumiga, mis on me räpil üldiselt ja üleüldse praegu sõnumiks. Oleksin mingis mõttes ideoloogilisemat suunda tegelikult kaifinud.

Mõned tekstid keerasid pungiks ära: võib-olla selle pohhuistliku ätitjuudi tõttu, võib-olla hoopis mingi tehnilise nõrkuse tõttu, mida punkarid meelega võttena kasutaksid. Näiteks nublu väga pildiline, poolfilmilik „Kloogarannas“ tuletab meelde pungiluuleõhtuid, kus punklauluna äge tekst on ettelugemisel äkki mõnes kohas nagu alasti, kaitseta. Lõpetamatus või laiskus paistab veidi välja ja on korraga ikkagi punk, aga pisut ka piinlik – mis võibki olla olnud eesmärk. Kuigi nublu tekstitab hästi, on tehnilised rohmakused paista.

Pungimat poolt esindavad veel ROM – „Mis maa see on?“ kõlab, nagu peaks hipsterräpi anarhist-patsifist taburetilt kõnet – ning Karl Kivastiku tugevad pildid, joodikuluule selles käegaheitmise ja päevavarguse mõttes, hää kraam.

Kehra juurtega värsisepa Hädapäda „Nagu see lugu Tommyboyl“ viited („papa, anna mulle andeks“) ja mängud räpistereotüüpidega on väga sümpaatne kummardus.

Beebilõusta, õigupoolest Andrus Elbingu „Outro“ (luuletus sisaldab ka kuriteoteadet, et Elbing on tapnud Beebilõusta) kohta pole mul midagi öelda. Kuulan Beebilõusta kuidagi teises aegruumis, olen tast kirjutanud Sirbigi veergudel. Beebilõust on igas mõttes luuletaja, oma hääle ja näoga mütoloogiline tegelaskuju. Sugugi mitte ainus siin plaadil, muidugi, aga jõud, millega peab arvestama, ja teadlikult ankru­meheks jäetud.

Ei, see on väärt plaat ja läheb kuulamisega põnevamaks. See paljastab huvitavaid vastuolusid teksti loomises ja esitamises, näitab mingis mõttes räppluule erisust teravamalt just tänu teatud kõverpeeglile, väärastumusele või nihkele. Aga see ei paku suurepärast esteetilist kogemust, mis lööb jalad alt või võtab tummaks, nagu seda teeb retk imeliste ja metsikute tekstide maailma. Pigem saab servast serva kogemuse. Inspiratsiooniallikas on see just selles mõttes.