Autorihüvitusmäärusest

Autorihüvitusmääruse esimesed tulemused on netis kättesaadavad. Üks paistab olevat selge. Oma peasihti, st. turgutada eesti kirjanikke ja väärtteoste tõlkijaid, ei ole see veel täiel määral täitnud. Kõige suuremaid hüvitusi on teeninud levitõlkijad ja kujundajad. ?Ülemises liigas?, üle kümne tuhande krooni saanute hulgas, on 13 tõlkijat, 5 kujundajat ja ainult 5 algupärandite autorit. Kui kujundajad on enamasti tipptegijad (Valter, Tammsaar jt.), siis tõlkijate seas on ülekaalus need, keda kultuuriavalikkus ei tunne. Samas on mõnituhat krooni saanud ka paljud head eesti kirjanikud ja tõlkijad ning vastupidiselt vahel kohatavale arvamusele on see paljude jaoks raha. Küsimus ongi selles, kumb kaalub kumma üles: kas see, et paljud halturtðikud on saanud lisaraha, või see, et toetatud on ka meie kirjandusaia harijaid.

Sirp kaldub arvama viimast. Täiuslikku süsteemi on niisuguses valdkonnas peaaegu võimatu leiutada. Halva ja hea (tõlke)kirjanduse vahele piiri tõmbamine on alati subjektiivne. Kes hakkaks teoseid indekseerima? Ja näiteks ka kõrgtasemega tõlk võib vahel ajaviiteks mõne krimka eestindada.

Need raskused ei tähenda kummatigi, nagu ei võiks mõelda praeguse süsteemi korrigeerimisele. Tagantjäreletarkusega võib öelda, et mõningaid disproportsioone oleks saanud ette näha. Ka hea kujundaja teeb kuus ühe kujunduse ikka, kui vaid tööjärge on. Ja kuigi Kivisildnik avaldab ka iga kuu uue raamatu, siis sureliku kirjaniku keskmine on üks teos aastas. Ja kuigi kujundaja saab raamatu laenutumisest üldjuhul ainult 20 protsenti kirjamehe omast, siis on suhe ikkagi 2,4 korda tema kasuks.

Autorihüvituse tabel on samamõõtmeline kogu meie avatud ja ultraliberaalse ühiskonnaga, väljendades selle häid ja halbu külgi. Halb on see, et kõik madalakvaliteetne saab takistamatult laiutada. Hea on see, et miski ei keela ka heal esile tulemast, miski ei takista andekate ja humaansete teoste kirjutamist ja nende lugemise kasuks agiteerimist. Seoses sellega on tervitatav eelinfo, et sügisel kavatseb Kirjanike Liit üritusi väärtkirjanduse propageerimiseks väiksemates kohtades.

Praegu ei leia me nimekirjast üsna paljusid isikuid, kes ilmselt ei viitsinud oma pabereid korda ajada. Kui nad seda nüüd teevad, siis läheb supp tulevikus lahjemaks, välja arvatud juhul, kui leitakse jagamiseks mõned lisamiljonid. Seekord läksid arvesse üksnes kahe suurema linna rahvaraamatukogu andmed. Vastav ring võib laieneda kaheti. Kui lisanduvad akadeemilised raamatukogud, siis kaldub edaspidi vaekauss originaal- ja väärttõlgete kasuks. Kui lisanduvad üksnes rahvaraamatukogud, siis on tõenäone, et domineerima hakkab vastupidine tendents. Üks võimalus olukorda optimeerida oleks hüvitustele piirmäära kehtestamine, mis praegustes tingimustes võiks olla viisteist tuhat krooni.

See tabel annab meile palju lisainfot. Andmed laenutuste kohta on tihti üllatavad ja paradoksaalsed. Kokku võttes leidis aga kinnitust intuitiivne tõde, et eesti uusi algupärandeid ja väärttõlkeid loetakse tunduvalt vähem kui naistekaid, sopakaid, krimkasid, aime- ja teabekirjandust ning lasteraamatuid. Viimaseid tuleb muidugi vaadelda omaette. Üldiselt aga ceterum censeo. Raamatukogud on riigi ülal pidada. Seetõttu peaks riigi kultuuripoliitika väljenduma ka nende tegevuse suunamises. Kui avalik-õiguslikus meedias puudub reklaam ja ka meelt lahutavad (ükskõik siis kui hästi või halvasti) suurelt jaolt eesti oma tegijad, siis miks peaks raamatukogude komplekteerimine alluma turustiihiale? Miks kulutavad raamatukogud suure osa oma rahast madalakvaliteedilise ajaviitekirjanduse muretsemiseks, samas, kui pole saada väärtkirjandust, eesti algupärandeid ja kultuuriajakirju? Tees, mille kohaselt see, kes täna loeb sopakat, loeb ülehomme vääriskirjandust, teatavasti ei kehti. Sirp ei kutsu mingil juhul üles tsensuuri kehtestamisele ja viletsate raamatute keelamisele. Kes tahab, las ostab neid. Nad on ju isetasuvad. Aga tasuta peaks saama laenutada ikkagi väärtuslikku kraami. Miks ei võiks näiteks kultuuriministeeriumi kirjandusnõuniku üks ülesanne ollagi raamatukogudele soovitusnimekirjade koostamine trükistest, mida nood peaksid muretsema?