ERSO välikontsert ? kingitus kõige tugevamale

HEILI VAUS-TAMM

Kontsert ?Kammer-ERSO? 21. VI sarjas ?Stenbocki maja õuemuusika?. ERSO puhkpilliansambel Thomas Indermühle (Saksamaa) juhatusel, kavas R. Strauss ja Mozart. Eestlane on visa rahvas, harjunud oma soosaarel külma käes lõdisema, asi siis poolteist tundi vihma ja jaheda tuule käes puhkpillimuusikat kuulata ? nii peaks vist selgitama ERSO puhkpillirühma vabaõhukontserdi militaar-optimistlikku meeleolu Stenbocki maja õues. Militaarset sellepärast, et selline karmis väliolukorras eneseharimise vaatamine jättis kuidagi sõjaväe väliõppuse mulje. Ja kui lastehaigla toetamise kampaanias kuulutati välja kontsert pealkirjaga ?Kingitus kõige nõrgemale?, siis ERSO kontsert kujunes kingituseks (tasuta kontsert ju) kõige tugevamale, sest õhtu lõpuni pidasid vastu vaid kõige rohkem karastatud muusikasõbrad. ?Kammer-ERSO? (eraldi astuvad publiku ette nii keelpillid kui puhkpillid) idee on tõsta pärast hooaja lõppu lisakontsertidega eri pillirühmade mängutaset ja anda neile võimalus tegelda spetsiaalselt oma pillirühmale loodud repertuaariga. ERSO puhkpillide taset oli kutsutud tõstma Thomas Indermühle, Saksamaal Karlsruhe Muusikakõrgkoolis ja ðveitsis Zürichi Konservatooriumis oboekoolitust juhtiv, Münchenis ülinõudliku ARD konkursi võitnud ja Hollandi orkestrites mänginud esmaklassilise kooliga oboemängija, kes on ERSOle oma soleerimistega mitmel korral kõrgvormi näidanud.

Indermühle on särav pillimees ja tundub olevat punktuaalne õpetaja, ent pole just sama hea dirigent. Nii logises R. Straussi Sonatiini esimene osa ja Mozarti teostes polnud dirigendipoolset vormi- ega dünaamikatunnetust. Straussi Sonatiin oli üldse raske katsumus nii mängijatele kui kuulajatele ? mitte kontserdi, vaid esimese proovi meeleolu. Ei puhtust, osavust ega vaimustust.

Soov sellist rasket, mitmekihilist (ja mittealluvat) teost kavva võtta on mõistetav küll enesearendamise seisukohast, publiku omast aga mitte. Tõsi ? veidi vaheldust tõid II osa vallatum, soolodega läbipikitud ja IV osa huvitavam helikeel. IV osas tõusis positiivsete elamuste lühikesse ritta ka esimese oboemängija Riivo Kallasmaa intensiivne esitus.

Muidugi lisas hulga ebameeldivust ilm. Et Eestis vabaõhukontserti teha, peab arvestama halva ilmaga ning vastavalt sellele ka repertuaari valima: kujundliku ja efektse ? lihtsalt öeldes tujutõstva, ja tingimata mitte liiga pika.

Kui esimene pool kontserti oli kurb, siis teine pool kulges teatud absurdihuumori ja muidu rõõmu märgi all. Igatahes tervitasid mõned ERSO mehed laia naeratusega eri värvi ja vormi kileesemetesse pakendunud tulnukate jõuku meenutavat käputäit publikut. Vaheajal oli külma- ja vihmatõkkeks käiku läinud kõik, alates vannimütsidest kuni keepide ja vihmavarjudeni. ?Figaro pulma? avamängu puhkpillivarianti oli eksperimendina mõnus kuulata, kuigi oleks tahtnud huvitavamat dünaamilist joonist, kontraste, teemade karakteriseerimist. Parim ettekanne oli Mozarti Gran partita ? üsna pikk, kuid lühikeste ja karakteersete tantsuliste osadega tsükkel. Vormiliselt amorfsest ettekandest hakkasid järjest rohkem tähelepanu köitma ansambliliikmete nauditavad osatäitmised ? klarnetid, fagotid, oboed, nende omavahelised väikesed ansamblid ja soolod. Pillimehed ärkasid justkui unest ja hakkasid oma tugeva repetiitori käe all täitma tema detailideni lihvitud nõudmisi. Lõpuks ometi paistis välja Indermühle tööst saadav kasu: strihhide täpsus, stiilipuhas väljatöötatus ja võluv mikrodünaamika. Head sõna võib öelda pea kõigi ansambliliikmete kohta, lausa soojendavalt mõjusid aga Mozarti esituseks esimeseks klarnetiks tulnud Toomas Vavilovi, fagotist Peeter Sarapuu ja oboemängija Riivo Kallasmaa sarm ning kõlakultuur.

See õhtu oli Stenbocki maja õuekontsertide sarjast esimene, suve jooksul tuleb neid veel viis. Koht kontserdiks on iseenesest hea: ilus õu ja soodne ringikujuline asetus, lisaks tasuta kontserdi kingitusemaik.