Üksildane, tark ja nukker ajaloofilosoof

ROLF LIIV

Karl Ristikivi Stockholmi lähedal Solnas kodurõdul. Karl Ristikivi. Sigtuna väravad. Varrak, 2004.

Alustuseks märkigem, et Karl Ristikivi (1912 ? 1977) debüteeris ajakirjanduses ilmunud juttude ja vestetega. Prantsuse vanasõna ütleb, et on revient toujours a ses premierès amours (alati tullakse tagasi oma esimeste armastuste/kiindumuste juurde) ? nõnda oli see ka Ristikiviga, kes pöördus lühiproosa juurde tagasi hilisemas loomeperioodis, kulminatsiooniks 1968. aastal Lundis ilmunud ajalooaineliste novellide kogu ?Sigtuna väravad?. Postuumselt ilmus veel lühiproosa valimik ?Klaassilmadega Kristus? (1980), 1993. aastal aga Loomingu Raamatukogus valimik ?Mälestusi ja reisikirju?. Tänu kirjastusele Varrak on meieni järjest jõudmas Ristikivi teoste uustrükid, klassikule väärilise kujundusega.

Oskar Kruus konstateerib: ?Sigtuna väravad? toob 12 ajaloolist novelli erinevatest Euroopa paikadest, sh. ka Venemaalt ja Põhjamaadelt, siingi on tooniandev irooniline suhtumine ja allegooriline ülesehitus.? (Eesti Kirjarahva Leksikon, 1995, lk. 472). Tabavalt on teost iseloomustanud Endel Nirk: ?Erinevad on üksikpalad ka oma sisult ja esituslaadilt ? mõistukõnelisest novellist muinasjutuimitatsioonini, fantastilisest kujutluspildist irvhambalise pila ja lõikava sarkasmini, müüdi följetonlikust pahupidipööramisest sünge legendini. Suures minevikuainelises teostetsüklis kujutab see raamat enesest teatavat interluudiumi. /—/ see raamat oli mõeldud kui iseäralike, paradoksaalsete ning puhuti totrusse tüürivate juhtumustega vahemäng.? (E. Nirk, Teeline ja tähed. Tallinn, 1991, lk. 227). Oluline on tõik, et ?Sigtuna väravad? ilmus ajalooliste triloogiate vahelülina, jäädes nende otsesest raamistikust välja. Kas tuleks siis vaadeldav teos hierarhiliselt madalamale positsioonile paigutada? Kindlasti mitte! Ristikivi loomepärand pole nii ülevoolavalt mahukas, et me tohiksime ainsatki ta teksti marginaalsena või lausa kõrvalisena käsitleda.

Enamikus novellides puuduvad vähegi konkreetsemad kronoloogilised pidepunktid. Mõnede lugude puhul on ajalised koordinaadid tuletatavad tänu tuntud faktide mainimisele (nt. Sigtuna põletamine aastal 1187). Ajaloolised tõsiasjad näivad Ristikivile olevat vaid fantaasia hüppelauaks, mis edasist lendu enam väga ei mõjuta. Üks olulisemaid küsimusi vaatlusaluse teose puhul on, kas Ristikivi peitis teksti kodeeritud vihjeid kaasajale, s.t. siis 60ndatele aastatele. Võpatades mõtlesin Nikita Hruðt?ovile (ja eriti ühele teatud tema esinemisele ÜROs), kui olin leidnud teose niminovellist järgmised read: ?Ei ole possaadnikut, kes põrutaks rusikaga lauale. Või veel parem, võtaks saapa jalast ja põrutaks sellega. Kui meil oleks niisugune mees, nagu on Moskva Ivan…? (lk. 157).

Ristikivi tekstidest kumab selgelt kristlikku vaimsust. Palju on teoses katoliiklikke elemente. Nii näiteks on juttu meile ehk võõraks jäävast Jumalikust Ettenägelikkusest (lk. 12), samuti Puhastustulest (novellis ?Don Juan ja Neitsi Johanna?). Just viimati mainitud pala ongi teose tähendustihkemaid tekste ? valusalt aus, natuke kurb ja nii otsatult ?metafüüsiline?. Lakooniliselt kokku võttes: üks Kastiilia rüütel ja neitsi Johanna (ehk Jeanne d?Arc) kohtuvad Purgatooriumi mäe jalamil ning pihivad teineteisele. Ristikivi armastab mõelda igavikust ning sellest, mis saab inimesest pärast surma. See annab tekstile sakraalse avaruse, murtakse välja kõigist kronoloogilistest ja topograafilistest raamidest: ?Mis tähendavad aastad? Siin ei ole aastaid ega päevi. Siin on alati praegu. Ja me oleme alati siinsamas.? (lk. 93). Teose kvintessentsiks on aga järgmised read: ?Kõik inimesed elavad kõlvatut elu. Kuhu me pärast surma satume, ei olene sellest, vaid ainult Issanda armust.? (lk. 90).

Ristikivi novellides käivad käsikäes huumor ja tarkuse kõrgeim nivoo, mida inglased kutsuvad wisdom ja venelased mudrost. Näiteid: ?Ja ajavaimu vastu võidelda ? see on katse mantliga tuult tagasi tõrjuda. Ka katsetaja enda mantel lehvib varsti tuule suunas.? (lk. 35). Samuti toogem esile novell ?Ilus sõnn? , selles filosofeeritakse Euroopa mütoloogilise genealoogia üle, jõudes oluliste järeldusteni: ?Kas sa ei märganud, et Euroopa rööviti Aasiast ja toodi siia? Mis see siis tähendab? Ei midagi muud, kui et ta õigupoolest kuulub Aasiale /—/ (lk. 66). Ning: ?/—/ Euroopa on naine, kes armastab seda, kes ta jõuga vallutab.? (lk. 67). Samas novellis mõjub intrigeerivalt veel Kaini vennatapu ja Theseuse Minotauruse hukkamise kõrvutamine: ?Kain ja Theseus ? ainult teine nimi, aga seesama vaim.? (lk. 73). Novellis ?Koivuneeme sõda? täheldame autori iroonilist suhtumist saksa ajaloolasesse Leopold von Rankesse (1795 ? 1886), kes rajas nn. objektiivse ajalookirjutuse. Selle juhtmõtteks oli: ?Wie es eigentlich gewesen ist? (nagu tegelikult oli).

Jutustamislaadi rahvalikkuse ja paiguti liigsegi ladususe osas tekib võrdluspunkte Oskar Lutsuga, ehkki otsest sarnasust konstateerida ei saa. ?Sigtuna väravad? on Karl Ristikivi tahtmatult visandatud verbaalne autoportree, meie silme ette joonistub üksildane, tark ja nukker ajaloofilosoof, kes mõnikord humoristimaski näole seab. Aga seda vaid viivuks. Tegelikult aga tahab ta rääkida kristlusest, inimloomuse pahelisusest ja muutumatusest, tehes seda ajaloolise butafooria abil. Jääb lugeja hooleks sõeluda välja tõelise elutarkuse terad naljatlemise sõkaldest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht