Värske mört LR

Loomingu Raamatukogu uudsed, üllatavad või ka lihtsalt unustuse hõlmast päevavalgele toodud teosed on kirjanduse populariseerijana asendamatud.

VALNER VALME

Loomingu Raamatukogu on kui tsement telliste vahel, kui tellistena käsitada tuumakaid pakse romaane ja jutukogusid. Kuigi tõlkekirjandusega on meil tänu mitmete kirjastuste ennastsalgavusele (olen kuulnud, et väärt tõlkekirjandust antakse sageli välja lihtmenukite ja muu kui ilukirjanduse ilmutamise hinnaga) praegu taas pigem kenasti, siis midagi on alati puudu. Puudu on näiteks mõne maailmas hinnatud autori pisem, aga samuti tähtis novell või mõtisklused või miniatuurikogu. Või siis tutvustab LR mõnd maailmas tunnustatud autorit eesti keeles esmakordselt – ja alustada on ju kena millestki vähemast, lühi­romaanist või juttudest. Loomingu Raamatukogu täidab eestikeelse kirjandus­ehitise pragusid ja kui aasta peale võib valik tunduda vahel ka juhuslik, (jätku)romaan Leninist ning jälestuse jõust pulbitsev jaur kõrvuti Adorno esseistikaga, ei ole kirjus pildis miskit halba.

Pikas perspektiivis saab missioon täidetud. Õigemini mitte: kirjanduse missioon ei saa kunagi täidetud, seda on vaja lakkamatult täita. Ja seda LR teeb. Kirjanduse populariseerijana on LR asendamatu, sest johtuvalt taskukohasest hinnast võib hitiks tõusta isegi ungari apokalüptiku ühelauseline jutustus. Tähtis on üllatusmoment. Huvitav oli vaadata, kas ja kuidas aasta jooksul ilmunud LRi väljaanded suhestuvad, sest esmakordselt lugesin neid järjest. Päris kõiki aastakäike ma muidugi otsast otsani lugenud ei olegi, aga muidu võtan tihti mõne LRi raamatukese kätte mitu aastat hiljem. Need satuvad pihku antikvariaatides, kodustki võib neid avastada, ja need ka ringlevad inimeste seas. Kaevan töölaual pahna all ja avastan, et mul on kolleegile juba tükk aega tagasi andmata nn paha nobelisti Peter Handke „Kirjaniku õhtupoolik“ (LR 2012, nr 18, tlk Tiiu Relve).

Mullu ilmus Loomingu Raamatukogus 16 teost (aasta eest 19, omakorda enne seda 18 jne). Tüsedaim on Urmas Vadi „Ballettmeister“ 194 leheküljega, kõige õhem Werner Bergengrueni „Poplavkin ja teised jutud“ (49 lk). 16st teosest kaks on algupärandid (peale Vadi „Ballettmeistri“ Andrus Kasemaa „Vanapoiss“). Tõlgitud on inglise (2), saksa (2), prantsuse (2), vene, ladina, itaalia, uuskreeka, poola, rootsi, heebrea ja leedu keelest.

Vana edetabelikoostajana tahaksin kohutavalt teha pingerida, aga hoidun siiski sellest: ei tee ka paha tuua aastakäigu pärlid välja omaenda vaatenurgast.

Ülendavad elamused

Itaalia omanäoline, visiooniga ja jonnakas kirjanik Claudio Magris on teinud lühiromaaniga „Teine meri“ (nr 30-31) seda, mida paljud kirjanikud triloogiaga. Ta on andnud edasi inimese elu noorusest surmani kõige selle juurde kuuluvaga: eraelulise, ajaloolise ja geograafilise konteksti, suhted, pere ja sõbrad, mõtted ja asjade tähenduse. Kuidas see võimalik on? Eks ikka väljajätetega. Ei pritsita eriti dialoogi, ent dialoogis on peategelane, päriselt elanud filoloog Enrico Mreule oma eristuvale ja vastanduvale loomusele vaatamata kogu aeg kõigega. Tema inimsuhete tagakambrisse lugejat ei lasta, aga see-eest kirjeldatakse põhjalikult seda, mida Mreule üldse inimestelt ootab ja mida ta on nõus suhtluse nimel ohverdama.

Südame teevad soojaks Mreule mõtted nagu „Tühipaljas mõte hunnikus koos elavatest inimestest, kes üha valmis toppima oma nina üksteise tegemistesse, on ogar“. Ajal, mil kogukondlikkuse jutud lähevad tõesti juba läilaks, värskendav teos. Liiati omandavad tegevuspaigad aastakümnete möödudes uusi värve ja varjundeid. Magrise kodulinn Trieste asub Kirde-Itaalias, kus saksa, itaalia ja sloveeni kultuur on alati ristunud, ning Teise maailmasõja ajal teevad seal üksteise võidu sigadusi nii natsid kui ka slaavi äärmuslased. Magrise mõistmisele aitab kaasa tõlkija Eda Ahi rikas sõnavara ja poeetiline sõnastus. Magrise väljajätted on tegelikult asendustehted: meisterlikus sündmustenappuses on alles jäetud ainult mõtteteravikud. Reljeefsus haakubki lugejaga ju paremini kui siledus ja lõputu tekstilauskmaa.

Sama mõjuv on Lõuna-Aafrika kirjaniku ja elukunstniku Zakes Mda „Suremise viisid“ (nr 24–26). Mda väljendusviis erineb esteet Magrise omast kardinaalselt: iidne loojutustaja kohtub moodsa aja vabavooluga, ka tunnetuselt vastandub Mda peaaegu emotsionaalne detaili­rohkus Magrise rafineeritud distantseeritusele. Inimese mõistmise tasand on kahel kirjanikul aga sama tabav ja rabav ning mõlemad oskavad olla ka poeetilised. Kui jätta kõrvale inimest ümbritsev konventsionaalne ballast, siis pole vahet, kas elada üksi Patagoonia pampas, nagu „Teise mere“ Enrico vahepeal, või apartheidijärgse Lõuna-Aafrika Vabariigi vägivaldses ülerahvastatud slummis, kuhu jõuab kodukülast välja „Suremise viiside“ kangelane Toloki. Tundlik tüüp on alati olude ohver, küsimus on, kuidas olla hea inimene olude kiuste. Mda romaani soovitan lugeda ka huumori tõttu, mis ei vähenda aga vähimalgi määral sündmuste jõhkruse kaalukust. Jõuaks Mda teoseid eesti keelde veel! Aitäh Heili Sepale esmaeestinduse eest! Kirjutatud inglise keeles, sellest ka muidugi tõlgitud.

Kahe eelmisega ei haaku kaks järgmist pärli. XX sajandi esimeses pooles tegutsenud ekstravagantse poola klassiku Bruno Schulzi „Liivakella sanatoorium“ (nr 10–12) suhtleb pealtnäha absurdi kaudu, aga lihtne on absurdi näha seal, kus tegelikult on müstika. Ja mis on sügavaim ja tabamatuim müstika? Elu ise. Elu ringkäigu tobedus jõuab aga ringiga tagasi absurdi (miks me hääbume, saades samal ajal targemaks?!). Ilmselt esineb siin ka religioosset alatooni (nähtud on kabalat), aga enim turgutab teksti „kasvamise ja närbumise dihhotoomia“, nagu on järelsõnas välja toonud tõlkija Hendrik Lindepuu. Mis oleks poola kirjandus Eestis ilma Lindepuuta?! „Liivakella sanatoorium“ koosneb juttudest, millest mõjuvaimad on nimilugu isa ja poja unenäolisest kohtumisest ja „Kevad“ ühe margialbumi mõistatusest. Ainult üks lause: „Üksnes tema norskamine, nähtavasti juba liiga kõrgeks kuhjunud, langes oktaavi võrra madalamale, loobudes deklameerimise ülevusest“ (lk 115). Norskamine on kuhjunud (!) – ja mitte ainult füüsiliselt kõrgele, vaid seal kõrgel kõlab see ka ülevalt! Tase, igal leheküljel on selliseid lauseid mitu. Lihtsalt nagu vingel kunstinäitusel oled ega suuda kõiki pilte korraga sisse ahmida.

Näiliselt tähtsate asjade tühisust on paljastanud paljud Ameerika vabamõtlejaist kirjanikud Pynchonist Vonnegutini. Eks see olegi üks kirjanduse missioone: näidata, kuidas asjad on tegelikult (s.o vähemalt kirjaniku üldistusvõimelises kujutluses), tabada argivõõbaaluseid virvendusi ja naeruvääristada ülespuhutud nähtusi. Varalahkunud (2008, 46aastaselt) David Foster Wallace lõi XX sajandi lõpus oma joone, kus kohtuvad satiir, hüsteeriline realism ja nihkes psühholoogia. Jutud kogumikus „Teatavate piiride poorsusest“ (nr 4-5, inglise keelest tõlkinud Aet Varik) pärinevad mahukamast lühiproosakogust „Lühikesed intervjuud ilgete meestega“ ning demonstreerivad ilmekalt Wallace’i meetodit edastada tunnetuslikult tähendus seal, kust seda ehk otsida ei osata. Juttu on sellest, millist ebamugavust põhjustab äia vinduv roiskumine, kuidas luule kaob basseini kõrval lömaskleva poeedi paksust kerest, kuidas noor naine muretseb oma seksuaalkäitumise pädevuse pärast ja muud. Piinlik ja vaimukas kirjandus.

Üllatavad kogemused

Prantsuskeelne Kongo kirjanik Alain Mabanckou klapiks õigupoolest paremini kokku Zakes Mdaga kui järgnevatega. Nagu Mda, on ka Mabanckou pärit Aafrikast, läinud sealt õppima ja töötama läände: Mabanckou töötab kirjandusõppejõuna California ülikoolis, on teinud sama Michiganis ja Pariisis; Mda on õpetanud kirjandust Ohio, Vermonti ja Yale’i ülikoolis. Mõlemad kujutavad Aafrika slummielu viletsust, mõlema tegelased on eluheidikud, kes ometi ei heida meelt, kui ka elu nad kõrvale heidab. Teoste võlu ja jõledus peitub siiski muus kui sotsiaalpoliitilises pildistuses.

Mabanckou „Katkise Klaasi“ (prantsuse keelest tõlkinud Ulla Kihva) nimitegelane Katkine Klaas on meie mõistes asotsiaal, tegelikult sorts, selgeltnägija, loojutustaja. Mõnes teises ühiskonnas võiks ta olla rikas shrink, kelle juurde tulevad ullikesed oma lobaga. Katkine Klaas pole aga ahne: kõik mis ta tahab, on lakkamatult voolav odav punane vein – ja ta on valmis kõik lood ära kuulama. Teos kubiseb viidetest maailma kirjandusloole: on otseseid viiteid kirjanikele Hemingwayst Houellebecqini, argood kirjanduslikust madalaima slummislängini. Tõlkijale on see justkui Ameerika mäed Minotaurose labürindis – ja ometi on tee leitud. Üllatabki enim sisu ja vormi näiline lahknevus. Mabanckoud veel!

Andrus Kasemaa „Vanapoiss“ (nr 17-18) on nagu värskendav sahmakas külma vett (või pigem solki) krae vahele kõigile neile, kes kipuvad oma eneseküllasuses ja tõsiduses hauduma minema. Aeg-ajalt peab ju keegi ütlema, kui inimesed on muutunud vastikuteks ja tuimadeks täissöönud elementideks. Ette on võetud ühe homost vanapoisi egoistlik elu selle monotoonsuses, hälinas ja raevus. Õigupoolest ei viitsi Vanapoiss eriti isegi homo olla ja suhestub tegelikult kogu oma nihilismis aina ja pingsalt ühiskonnaga: nuuti saavad Eesti visuaalne koledus, eestlaste venelasehirm, laulupidu, patriotism („Usk, et kodumaad on vaja kaitsta – naeruväärne. [—] Minu arust võivad nad kõik oma tankidega persse käia“, lk 50). Seejuures ütleb mina-mees end mitte olevat anarhisti, vaid pigem nagu Diogenese tünnis. Tõepoolest, inimesi nähakse teoses sageli mingite konstruktsioonidena, kes ei julge enam olla pöörased ja tobedad, las siis keegi tuleb ja sülitab meie pintsaku õlale kujuteldavale pagunile. Sõnad „kole“ ja „vastik“ on siin siiski umbe üle kasutatud. Antagu ka jälki, räiget, rämedat, ilget, nilbet, rõvedat, tülgastavat, jõledat ja muud.

Jutukogu „Roomlaste teod“ (nr 38–40, ladina keelest tõlkinud Anni Arukask, Marilyn Fridolin, Maria-Kristiina Lotman, Marten Teemant, Tuuli Triin Truusalu, Martin Uudevald ja Kristi Viiding) on koostajad pühendanud Marju Lepajõe mälestusele. Vanu klassikalisi Euroopa kirjanduse tekste vaadeldakse sageli pühaliku härdusega nagu midagi tõsist ja habrast. Olen oma poolpika eluga juba tasapisi mõikamas, et ei tasuks. Antiik- ja keskaja kirjanduses leiab lõbusat trikitamist ja rohmakat huumorit ning ka sõnakergust ohtralt. Ja asi on alati ka tõlkes. Ladina või vanakreeka keelest tuleb tõlkida lopsakalt, nagu algupärandid sageli kirja pandi, ja antud juhul nii ongi tehtud – „uue kooli“ ladina tõlge töötab.

Kogumikku „Roomlaste teod“ on koondatud klassikalised Euroopa kirjanduse alglood, millest on ammutanud inspiratsiooni Shakespeare, Boccaccio, Schiller, Chaucer jt, mistõttu tuleb mõnigi süžee ilmselt tuttav ette. Leidub mõistu-, pila- ja muinaslugusid. Ega need kõik eriti ühildugi. Nagu märgivad Maria-Kristiina Lotman ja Kristi Viiding järelsõnas, kihistuvad kogumikus erinevad väljenduslaadid, sealhulgas juriidiline, klerikaalne, militaarne, poliitiline, kõnekeelne ja poeetiline register. Asja peamine mõte on moraalis: igale loole järgneb tõlgendus, mis oli algselt tähtsam palast endast, on aga kogumikus ilmunud kärbitud kujul, kuna tänapäeva lugejale jääb juttude kristlik moraal alltekstiks ning metafoore võib leida peale religioossete teisigi.

Üks mees jookseb läbi terve raamatu ja tegelikult on 67 lehekülge lühike distants. Emil Zátopek ei väsinud ka palju pikematel distantsidel, kuni teda hakati väsitama. Jean Echenozi „Jooksus“ (nr 37, prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff) peab Tšehhi legendaarne jooksja Zátopek (1922–2000) võitlema mitte ainult tuuletakistusega, oma väsimusega, seniste jooksurekordite ja inimvõimete piiriga, vaid ka instantsidega, kelle tõttu sai ta jooksust õige ruttu takistusjooks. Ta oli liiga hea jooksja! Küll ei lastud teda välismaale, hirmus, et pageb, või ettekäändel, et eeskujulikku sotsialistlikku ilmingut mitte kulutada. „Ja komitee klopsib kokku avaliku teate, milles öeldakse, et liiga sagedased kutsed väheolulistele võistlustele ei lase Emilil täita sõjaväelisi kohustusi ning häirivad tema sportlikku ettevalmistust“ (lk 32).

Paralleelselt, süvenevalt annab autor edasi Zátopeki eraelu detaile. Echenoz jutustab kiretult, jäigalt, jutustab, nagu Zátopek jookseb, natuke jõnkslikult, pisut tuimalt, ent siis saab lugu otsa. Ja ega mul olegi muud muljet, kui et jooksjat kiusati taga, tehti temast nomenklatuuri tööriist. Nojah. Karm. Kummalisel kombel tekib kergele õlakehitusele vaatamata aimus, et tahaks esmaeestindatud Echenozi teoseid veel proovida: paistab olevat kirjanik, kes ajab oma imelikku joont.

Tõsine andmine

Lugedes filosoofi ja kirjandusesseisti Theodor W. Adorno „Valikut esseid kirjandusest“ (nr 32–34), mille on koostanud Marek Tamm ja saksa keelest tõlkinud Krista Räni, võib mõttesagedustesse uppuda. Adorno mõte on tihe ja väljendus eriliselt põimuv ning ta mõtted haakuvad omavahel ootamatutes kohtades – lõplikke järeldusi, kivisse raiutud postulaate ei ole. Ega muidu ta esseed ka ajas vastu peaks. „Adorno seob essee muusikalise loogikaga, mis eristab teda teaduse diskursiivsest loogikast,“ kirjutab Marek Tamm eessõnas (lk 10). „See ei tähenda, et essee oleks ebaloogiline, lihtsalt tema loogika on teistsugune.“ Tamm toob näite Adorno enda esseistika­printsiipide kohta: „[Essee] ei tuleta midagi mõnest printsiibist ega tee järeldusi sidusatest individuaalsetest vaatlustest. Ta koordineerib elemente, selmet neid subordineerida; ja alles tema sisu tuum, mitte selle esituse viis on vastavuses loogiliste kriteeriumidega“.

Esseistikauuendaja Adorno vabastas vormi. Tähendused võivad tulla paigust, kuhu kirjandusteadlased eelmise sajandi 1930ndaist kuni 1960ndateni tingimata ei vaadanud: näiteks raamatute välisest küljest („Bibliograafilisi mõlgutusi“), Brechti tooni valelikkusest seoses autori mužik’liku võltskuraasiga („Angažeeritusest“) või neetud fraasist Goethe „Faustis“ („Fausti lõpustseenist“). Adornoga kord haakides võib avastada veidraid vaatenurki tuntud teostele.

Mare Kandre „Kurat ja Jumal“ (nr 1–3, rootsi keelest tõlkinud Marin Pärtel) algab kui muinasjutt, kus Kurat on nunnu tegelane, kes hoiab varju, Jumal aga tüütu ärahellitatud paksuke. Proosapoeemi lähtepunkt ei üllata, arvestades pooleldi eesti päritolu Kandre punk­minevikku. Miks mitte keerata asjad pea peale? Kandre Kurat ei taha end näidata ega inimesi häirida, jääb nii külma kätte ja nälga. Inimkonnas pettunud, hakkab ta inimeste elukorralduse õdususe taga nägema õelust, teistsuguste kiusamist ja tõrjumist. Ajapikku saab Kuradist kättemaksja. Kandre ei hoia kokku inimeste rüveduse kirjeldamisel: rõvedad viinahaisused mehed, nõmedad libud, kõik teevad nurjatuid tegusid. „Ta oli just ära põletanud ühe eriti jälgi mehe, kes oli näruses ülailma bordellis oma paljaste jämedate kätega lõbutüdruku surnuks kägistanud, hetk pärast seda, kui sama tüdruk teadmata põhjusel talle suure leivanoa kõhtu oli löönud“ (lk 65). Jumal kibestub samuti ja pettub inimkonnas, sest Jumalapoeg naelutati ristile. See kõik on õigustatult ühiskonnakriitiline ja kehtiks justkui igal ajal, ent viimaks matab depressiivsus poeetika. Autori fantaasia, kujundlikkus ja laadi pöörasus ei küüni päris Dante tasemele.

Aleksandr Solženitsõni „Lenin Petrogradis“ (nr 21–23, vene keelest tõlkinud Jaana Peterson) on aasta varem LRis ilmunud romaani „Lenin Zürichis“ järg. Lugeja paisatakse oktoobripöörde-eelsele Venemaale, kuhu naasnud Lenin satub kesk poliitilist kaost, mida ka tema ei suuda ohjeldada. Et mitte pelgalt ajalugu peegeldada ega seda ka ümber kirjutada, läheb Solženitsõn ei kuhugi mujale kui Lenini pähe. Mida mõtles Lenin tegelikult? Tegu võib olla värske vaatega kulunud teemale, kuid minu meelest on hinnatud autoril jäänud siinkohal psühholoogilisest tugevusest puudu. Efekt on olemas, aga nagu teosest ka korduvalt ilmneb, oli keeruline näha Lenini lakkamatute sõnade taha. Lõppjäreldus siiski veenab. „Lenini tegevuses polnud ju õigupoolest midagi ülemõistuslikult müstilist. Kui temalt maha koorida aegade jooksul ladestunud müütide kihid, jääb järele päris tavaline terrorist,“ on kirjutanud Aivar Kull arvustuses ERRi kultuuriportaalis („Mida Lenin tegelikult mõtles?“, 5. VIII 2019).

Jorgos Seferise „Müütiline jutustus. Logiraamat III“ (nr 19-20, uuskreeka keelest tõlkinud Kaarina Rein) on järjekordne olulise autori esmaeestindus. Nobelist Seferis (1900–1971) taaselustas luules kreeka traditsioonid ja mütoloogia, mõtestades nende abil oma kaasaega. Seferise luulet lugedes tulevad silme ette Kreeka rannad ja saared, ere valgus ja sume videvik, aga kogu ilu saadab valu ja igatsus ning oma ajast välja ihkamine.

Ühelt poolt loodus, armastus, puhtad ideaalid, teiselt poolt ajaloo argipäev, täis sõdu ja ülekohut. „Olime siin paljana, hoides / kaale, mis kaldu / ebaõigluse poole“ (lk 37). Seferis oli patrioot, kes astus vajadusel võimule vastu. Võib mõista tema tuska selle pärast, et ta sureb enne Kreeka kolonelide hunta (1967–1974) lõppu.

Vastakad tunded

Edgar Keret on Euroopas armastatud kirjanik. Tema „Kissingeri igatsedes“ (nr 27–29, heebrea keelest tõlkinud Margus Alver) tõi kirjaniku kodumaa kirjanduses 1990. aastatel kaasa pöörde. Ometi äratab jutukogu „Kissingeri igatsedes“ n-ö vastakaid tundeid. Keret on tõesti kohati tabav nappides sarkastilistes lühipalades, kus argielule, suhetele ja olmele keeratakse vint peale ja süstitakse satiiri ning isegi groteski. Lugesin aga juhtumisi samal ajal (loen alati 5-6 raamatut korraga, vaheldumisi) Amos Ozi, teise Iisraeli tähtsa autori värskelt tõlgitud viimaseks jäänud romaani „Juudas“ – ja sain ilmutusliku kogemuse osaliseks. See on minu aasta raamat 2019.

Olen kaugel sellest, et võrrelda kaht nii erineva käekirjaga autorit (Kereti kahjuks), aga mõlemad püüavad tabada oma loomingus Iisraeli elu olemust. Vähemalt kirjanduse vahendusel kuulub sellesse omajagu absurdi ning seda leidub ka mõlema autori teostes. Millest jääb siis Kissingeri-kogus puudu? Öelda, et sügavusest, oleks lühijuttude puhul ehk ülekohtune. Lühijuttudes peab välku lööma ja seda Keret oskab. Tema tähtsus on eelkõige selles, et alles tema tõi Iisraeli kirjandusse kõnekeele, kuid sellest võib jääda väheks. Võib-olla napib Keretil efekti taga mõnes jutus tundlikkust. Kereti noorte meestegelaste üleolev suhtumine naistesse ühes-kahes loos võib olla mõeldud ühiskonnakriitilisena, päris mitmes palas aga kujuneb juba mustriks, mis võib häirima hakata. Ka autori vaimutsev laad ei ole igaühele. Siiski läksid tõeliselt hinge „Põrssa lõhkumine“ ja „Lendavad Santinid“ ning korda „Tossud“ ja „Kannatlikkus“. Alati on põnev katsetada, kas kirjaniku veregrupp kattub enda omaga. Keretiga mul ei kattu.

Giedra Radvilavičiūtė „Täna öösel magan mina seina pool ja teisi jutte“ (nr 35-36, leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak) ei seisa koos. Jah, see on essee ja jutustuse hübriid. Esseistlik kirjandus, kus ilukirjanduslikus, mängulises ja kujundlikus stiilis kirjaniku mõtted on põimitud tõestisündinud olukordadega, on viljakas pinnas, sest lubab kõike. Radvilavičiūtė jutukogus esineb kohtumisi erinevate inimestega, kirjaniku refleksioone argiste ja ka lõbusamate olukordade puhul, ainult et see kõik sunnib kohati küsima, miks. Kõik mõtted ei paelu (miks ma seda lugu lõpuni ei kirjutanud, küsib autor endalt lk 49), argipoeesiat samuti just ei sähvi. Autor pole siiski asjata kirjanik: Radvilavičiūtė tugevuseks on näha psühhofotograafilise silmaga elus hetki, mida muidu ei näeks, ning kirjeldada neid nii täpselt, et äratundmine tabab paljusid lugejaid, isegi kui nad ei ole midagi niisugust oma nahal läbi elanud. Kõik see on muhe ja ladus (olgu tegu sattumisega võõraste sugulaste poole või pohmellis ärgates taasavastamine, kui ebamugav riideese on sukkpüksid), aga üldmulje vihikukest kinni pannes on, et sattusin pealt nägema midagi juhuslikku, elu naaberkorteris või tõsielusaadet, mis päriselt ei huvita.

Urmas Vadi „Ballettmeister“ (lk 6–9) vaimustab lugema hakates: sellisest humoorika joonega kvaasiajaloolisest romaanist on eesti kirjanduses puudus olnud. Võetakse konkreetne hetk (1940) ja episood (Konstantin Päts Venemaal vangis) ning hakatakse fantaseerima. See, kuidas Vadi tegelasi sisse toob ja neid loob, on meisterlik. Ka kirjaniku meetod ja tegelaste missioon kutsuvad romaani hooga sisse ahmima. Vadi loob vandenõuteooria ning saadab jabura seltskonna Pätsi päästma. Rahvatantsurühm isikutest, kes ei ole sugugi rahvatantsijad! Nende esinemiste kirjeldustes avaldub Vadi kui tugeva koomilise andega autori trump. Milline komöödia, tunnustan mõttes autorit. Kahjuks ei kanna elaan (Peeter Sauteri väljend sobib siia) romaani lõpuni – 193 lehekülge on ehk liig ühe särava idee tarbeks. Sekeldusi esineb, tegelasi ilmub juurde (neist Boriss Jerofejev jääb eriti meelde), aga Päts ise on kui pisike karikatuur. Esimese efekti järel tunduvad karakterid psühholoogiliselt hõredavõitu. Leidub siiski ka elavaid hetki ja Pätsi-teemaline satiir meie ajal on omal kohal.

Werner Bergengrueni „Poplavkin ja teised jutud“ (n 16) väärib lugemist juba sellepärast, et selle on tõlkinud Mati Sirkel: tema nimi on teose olulisuse ja tõlke kvaliteedi märk. Baltisaksa autor Bergengruen ei ole siiski Sirkli nimekirjas tähtsamate autorite seas, ent fenomenina väärib tutvumist. Eesti lugejale on Riias sündinud ja peamiselt Saksamaal elanud kirjanik huvitav muidugi ohtrate seoste tõttu Eestiga, kus Bergengruen Vene tsaaririigi ajal lühiajaliselt elas. LRi klassikasse kuulub tema novellikogu „Surm Tallinnas“ (1966). Tragikoomilised lood ihnest Mathurinist („Vanamees“), Vassili Borissovitši naisevõtust („Poplavkin“) ja teistest kõnetavad inimelu tobeduse kujutamise tõttu iga aja lugejat. See ongi selline lihtne ja tore (ehkki nukrusevarjundiga) lugemine, mis ei pruugi sügavamat muljet jätta – lühema reisi jaoks kena kotti pista.

Kas on põhjust rääkida aastakäigu narratiivist? Ei, ega see pidanudki tekkima. Loomingu Raamatukogu kui ajakiri peaks pakkuma midagi uudset ja üllatavat või tooma välja varjatu, unustatu. Ilmselt on vähe lugejaid, kelle valik kattunuks terve aastakäiguga, aga piire avardab ja silmi avab LR jätkuvalt.