Piret Bristol

Millesse me ei usu Ridu ja ridu,liiga palju tähtsatvõib mahtuda paberile,raamatuformaati. Kõik linnadjuhivad kaugemale keskpunktist.Pulss lööb omasoodu ja kontrollimatultnagu haigel. Võtad rohtu ja ootad. Maanteedel aegon siiani kannatlik ja leebe. Kõik teedviivad kaugemale kodust, mõttedmuutuvad kergeksning tuul viib nad minema. Ükskord on aegsurra. Vereringe muutub kõigi maanteede osaks.Tolm katab puudrikihi, vihm joonistab sellelemustreid. Lakk küüntel praguneb. Ripsmetuðistsaavad tundmatus keeles kirjareadpõskedel. Riidedkuluvad läbipaistvaks ja kukuvad mahaesimese valjema tuulehoo peale. Aastaid end eksitada, valele teelejuhtida lubanud; sedapalunud ja selle eest maksnud, nii visttunnen ennast ? nõutult. Äratuskelltiriseb järelejätmata. Temast ennast lahti raputada,teda endast lahti raputada. Kuni patarei saabtühjaks. Lõpuks tundub maailmnähtav, puhastatud. Nüüdon need siis tõelised: kamitteeksisteerimine, tühemikseal, kus võiks olla või kunagi oli maja,inimene, mingita näo järgi loodud olend.

Postmodernistlik labor

Eestlaste vannitoadei käi seestpoolt korralikult kinni. Uks on niiskusesttursunud. Lukku või haakiei ole. Jälgedest uksepiidal jääb mulje,nagu oleks neid püütud lõhkuda.

Tähtede järgi ? aga tema ei mõtle neid tähti ? läheb elu. Ta ei mõtle taevast. Elab kõrges majas,mõtlemata neid tähti, oma surnuid taei nimetagi teisitikui ainult väga lähedasteksinimesteks. Kuidas on sinuga.Kas sulle makstakse sama palka,küsib ta, ja vagunid veerevad endiseltPiirilinna poole,või makstakse protsent. On sul unistusi, küsib. Ahnelt, javagunid veerevad Piirilinna. Olen seal sündinud, elanud poole elust. Seal polegi muudpeale saja-aastaste vahtrapuude paljaste oksteja vettinud lehtede. Surm ise on sellespaigas alati olemas. Surm ise mulle onandnud lõunatunni. Me kumbkipole suuremad sööjad.Surm ise jutustab selle koha luguja mis siin teha tulebMinul

Ei ole eriti tähtis ? keelepeksu kuulataja kohal olla, kui sa kokku segadoma kohutavalt mürgiseidvedelikke. Kustutatud tuledega ruumis.Palju ma selle eest palka saan? kas mukaotsiläinud kiri jõuab ükskord jumalani?

Oma jalad valan üle odava värvitu viinagaja kätele ? kas sul on andmeid ka selle kohta,mida sa ei oska nimetada?Kas sul on rohkem raamatuid, kui sa lugeda jõuad?Kas sul on vastus ka siis, kui sinu käest ei küsita?Kas tahad tulevikust rääkida?Milline on sinu meetod.Täna ja tänaargumenteeridaja ümber lükata. Näita mullemõni sügav koht,kui tahan uppuda.

Keegi ei võta

Gröönimaal murdub nüüd kuu jooksulmeeter jääd kaldast lahti, oled ärkvelööd ja päevad. Sinule osaks saanud vägivald on jäämäeväiksem, nähtav osa. Vee alla ei näe mitte kuidagija vesi tõuseb. Seda kontrollib issand jumal,Keda sa ei usu. Usu mind, hästi lugedesmeenub sulle kaotatudosa maailmast (peamiselt vägivald, käte murdmine,hele plaks vastu paljast ihu,käsi, mis katkus su takuseid juukseid,millesse ? neid nimetades kauniks ? oli see meesenne surunud huuled, mõistus, mis nägikoletist sinus, nägi ? silmad kõvasti kinni ? oma unenägu,kadunud või mahapõletatud kodu). Füüsiliselt olid ikka veel olemas,eksitust ei olnud. Saadame kulleritukselt uksele. Saadad sinagi, seekordma läkitust ei võta vastu. Ta kõige kallimaid ande:ðampanjat ja maasikaid, ðokolaadi, siinsamaskülmal maal tehtud maiustusi. Ma ei kõnetasind kunagi, ei näita kätte supelgupaika. Selle noore mehe nägu,keda sa aktsepteerid ? Eedenispakutakse korterit, heas kohas. Mujal. Vähim, mismaksab, vähim, mida sa jaksad. Umbses,sisemisest tegelikkusest eristamatus linnas,kus on nii palju öeldud. Kusenam millestki ei saada aru.