Kingitus uuele kodumaale

SANDER LIIVAK

Lõuna-Ameerika ungarlaste sõltumatu kuukiri Del-amerikai Magyar Hirlap Buenos Aireses on märtsis 2001 avaldanud ?Toldi? hispaania tõlke alguse koos Endre Tothi saatesõnaga. Mis läheb eestlasele korda ühe võõra rahva vana teksti tõlge teise võõra rahva keelde kaugel maal? See ajakiri sai tänavu 75-aastaseks (paguluse kohta pikk iga) ja Argentiina on aegade jooksul saanud uueks koduks tuhandeile madjareile, kellest enamik on jäljetult sulandunud kohaliku rahva hulka. Pusta- ja pamparomantikal, tðikoðil ja gautðol, Budapesti ja Buenos Airese veetlusel on kindlasti ühisjooni, ümberasumist on soodustanud ka ühine usk ? katoliiklus.

Mõlemad rahvad on maailma ?malelaual? olnud pigem kaotajad (kui Transilvaaniat ja Malviini saari silmas pidada). Samas on nende ajaloomällu jäänud maahõivamine ning hilisem mehine vastupanu vastavalt Saksa ja Türgi ning Briti vallutajatele (Uus-Meremaa maoorid ja Lõuna-Aafrika buurid jäid viimastele alla). Kahe maa majanduslik arengutase on sarnane. Tööga seal üle ei pingutata, kuid veiselihast ja veinist ei loobuta isegi kitsastel aegadel. Kui madjaril raha enne palgapäeva otsa lõpeb, viib ta mõne väärtasja pandimajja, et maitsev söök-jook laual oleks. Argentiina töötute salgad rüüstavad toidupoode, kui poodnikud neile tasuta toitu ei jaga.

Janos Aranyi (1817 ? 1882) ?Toldi? (1847) on ungari eepilise luule suurim ja ühtseim teos. Selle eeposega andis Arany oma põlvkonnale selle, mida see kõige enam vajas: rahvuskangelase, pildi eeskujulikust ungarlasest. Selle pildi tähtsaim joon on, et Toldi on ?väiksem vend?, kes ?teise? tõttu kõrvale tõrjutakse. See viitab rahva olukorrale, väljendades ühtlasi ungarlaste põlist hämarat maailma olukorra tunnetust. Ungarlane on ikka olnud väiksem vend, kellele on määratud talupoja saatus Euroopas ja oma kodumaal, kus teised, võõrad, on elanud toretsevat õukonnaelu, nagu arvab kirjandusteadlane Antal Szerb. Mis siin veel eestlastest rääkida ? oleme ungarlastestki armetum orirahvas (uuem väljend: rehepapirahvas) ja kuni ökokatastroofini võime üleolevalt vaadata ehk ainult tundrasaamide peale (hiljem tuleks nele hoopis alt üles vaadata).

Aranyi peateose kangelane Miklos Toldi on tõeline aare, mida ei saa varjata. Tema hiilgavad isikuomadused, ihuramm, rüütellikkus ja südame puhtus teevad ta maailmas kuulsaks ? ungarlasedki löövat Euroopas, suures kuninglikus õukonnas, ükskord uuesti särama (Euroopa Liitu pääsemine enne naabreid rumeenlasi ongi nende eneseuhkust natuke tõstnud). Aranyi tähtsaim mõte on, et ungarlaste kauneim omadus on ühtlasi nende needus. Toldi on emotsionaalse loomuga, oma tunnete, murede, armastuse, kire ja viha vang, keda ei valitse kaine mõistus ega piira elureeglid. Oma viha pärast langeb ta pattu. Selles sümbolis on Arany kokku võtnud ungarlaste saatuse.

Ilukirjandusteose tõlkimine on selle kunstiline ümberistutamine teise keelde ? raske ja alandlik töö, mis püüab keelepiire ületades inimesi üksteisele lähendada. Tõlkimine on ühtlasi ?solkimine? (Kreutzwaldi kilplaselood olid ?kalkuni keelest tõlgitud ja natuke ümber solgitud?, vrd. itaalia traduttore ? traditore ja ungari forditas ? ferdites). Luuletust vandetõlgi täpsusega ümber panna on niisama lubamatu kui mis tahes sõnamängu. Selle asemel tuleb luua uus, mis vaimult ja vormilt ühtib algupärandiga ? võltsing, mis on ometi ehtne. Tõlkimine on nagu kammitsais tantsimine. Luuletõlkes on iga värss vägikaikavedu vormi ja sisu vahel: kord jääb peale üks, kord teine. Allakirjutanu on Aranyi ballaadi ?Egeri neid? tõlkes ühe sõnamängu taasloonud, kuid see on õnnelik juhus: papp ja kapp, see ikka annab (pap ‘preester’, csap ‘kraan’).

?Toldi? tõlge [Janos (Juan) Arany. Toldi. Antigua Cronica Rimada de la Epopeya Hungara. Version en castellano de Francisco Jorge Horvath] kujutab endast 1965. aastaga dateeritud masinakirjalist köidetud käsikirja, mis kubiseb käsitsi tehtud parandustest ega ole vist kunagi päris valmis saanud ? nagu minu 1999. aastal ilmunud ballaaditõlkedki. Tõlkija Ferenc Horvathi isikust on teada väga vähe. Ajakirja Delamerikai Magyarsag (Lõuna-Ameerika Ungarlased) neljakümnendate-viiekümnendate aastate numbreis ja aastaraamatuis leidub mitu mõnusat vestet ja laastu allkirjaga ?Horvath Ferenc? või ?H. F.?. Nende teemaks on enamasti kiiresti kasvanud Buenos Aires ja Argentiina oma inimestega, vaatlejaks aga vana immigrant, kes on keele ära õppinud, juured alla ajanud ning oma uut linna, maad ja rahvast armastama hakanud, kuid pole iialgi unustanud oma ungari päritolu. Tõlke on enne hilinenud avaldamist toimetanud kirjandusõpetaja Erzsi Makkos, kellel on Lomas de Zamora ülikooli diplom (Licenciada en Letras).

Ferenc Horvath saabus Argentiinasse 1920. aasta paiku ? selsamal aastal kaotas Ungari Trianoni rahulepingu tagajärjel kaks kolmandikku territooriumist koos elanike ja rikkalike loodusvaradega. Mees oli hulkunud mööda Vahemere-äärseid sadamalinnu, otsides nagu paljud teisedki võimalust Ameerikasse pääseda, soovitavalt tasuta. Vahemere äärde oli ta jõudnud Odessa ja Istanbuli kaudu. Tõenäoliselt oli ta Vene sõjavangist vabanenud või põgenenud ega soovinud ?köndistatud? ja sõjast laastatud Ungarisse tagasi pöörduda.

Väike, kuid sitke Horvath jäi seiklejaks ka ookeani taga. Ta rändas ringi Argentiinas ja tegi koos sõbraga autol Ford A pikema reisi läbi Tðiili, Peruu, Ecuadori ja Kolumbia Panamasse. Kõikjal kohati kaasmaalasi. Põhja-Peruu kõrberannikul liiva jooksnud laevavraki tekil korraldati isegi kirjandusõhtu, kus lauldi Ungari hümni ja deklameeriti Endre Ady värsse.

Horvath oli suuremeelne. Viiekümnendatel üüris ta oma lukksepatöökoda uutele immigrantidele välja. Ta ei nõudnud käsiraha ning ootas üürimaksmist alles siis, kui üürnik oli hakanud tulu saama. Horvathi naine tegi maitsvat täidetud paprikat omakasvatatud paprikast, mille seeme telliti Ungarist. Pärast lõunat rääkis ?vanamees? kaua ungari kirjandusest, ajades kuulajaile tihti pisarad silma. Tema teadmised olid põhjalikumad kui keskkooli kohustuslik lektüür.

Pole teada, miks ja kui kaua Horvath ?Toldit? tõlkis. Võib-olla tahtis ta teha oma uuele kodumaale kingituse, millesse mahuks ka tema koduigatsus. Tõlkija on kirjutanud: ?Sõjas käinud ungarlased, kes pole leidnud oma kohta, on nagu puurist vabanev lind (vrd. magyar ‘ungarlane’ ? madar ‘lind’), kes ei tea, mida vabadusega peale hakata. Nad luusivad mööda maailma, kuni rahunevad ja kinnitavad kuskil kanda. Aga miks meie, ungarlased, peame kodust kaugel maailmas lahustuma? teab ainult vanajumal ise.?

Sageli väidetakse, et ?Toldi? kui ungari kultuuri siseasi on tõlkimatu. Arany polevat seda rajanud üldinimlikele, vaid ungarlastele ainuomastele väärtustele. Kuid isegi sel juhul on Ferenc Horvathi töö väärtuslik lisandus XX sajandi Ungari ajaloole. Vaatamata sellele ? või just sellepärast ?, et see on valminud 12 000 kilomeetri kaugusel Karpaatide basseinist. Väiksemate ühiskonnarühmade ja isegi üksikisikute eraajalugu on nagunii järk-järgult nihkumas sotsioloogide ning ajaloolaste huvi keskmesse.

Tunamullu nägin Balatonfüredis Ungari Tõlkijate Maja raamatukogus kakskeelset ?Toldit?. Eepose oli ukrainandanud maja külaline Juri ðkrobinets. Tagasihoidliku välimusega raamatuke oli ilmunud 1994. aastal Ungvaris (Uþgorod) sarja ?Karpataljai magyar könyvek? (?Taga-Karpaatia ungari raamatud?) 34. köitena. Mind üllatasid puhtad ja kaunid riimid. Kes teab, kui laialt seda tõlget Kiievis, Lvivis ja mujal Ukrainas tuntakse? Vaevalt et vähese levikuga ungarikeelses pagulasajakirjas ilmunud hispaaniakeelne ?Toldigi? kuigi paljude lugejateni jõuab ja Cervantesega võrreldava kuulsuse saavutab.

Kui ütlesin ungari kirjanduse poolandajale Anna Goreckale, et andeka tõlkija Aleksander Raidi ajakirjanikust järeltulija on üllitanud Mickiewiczi värssromaani ?Pan Tadeusz? tõlke, mis oli kaua sahtlis seisnud, oli ta imestunud: ?Kes see tänapäeval sellist romantilist kirjandust enam loeb!? Seda kuuldes jahmatasin. Arvan siiski, et inglise keelest tõlgitud raamatute kõrval peab meie lugemislaual ruumi jaguma ka teiste rahvaste väärtkirjandusele ja veel sellel sajandil jõuab ?Toldi? ka eesti keelde.