Tuhande seast Baieri riigiooperi stuudiosse

Mirjam Mesak: „Õnn on see, kui olen suutnud oma rolliga inimesteni tuua midagi, mis neid ühel või teisel moel puudutab.“

ANNE AAVIK

Ta pole veel 30aastane, aga on jõudnud esitada kümme rolli Saksamaa ühe tipp­ooperimaja, Baieri riigiooperi laval, kuhu ta valiti ligi tuhande laulja hulgast. Seni on Eestist väljaspool saavutanud edu pigem metsosopranid – veidi harvem hääleliik kui lüüriline sopran nagu Mirjam Mesak. Tänavu pälvis ta Baieri­maa kunstide auhinna ja ilmub tema esimene DVD. Sellele on salvestatud Tšaikovski ooper „Jolanthe“, kus Mirjam Mesak esineb nimirollis.

Laulja teekond, mis on lõpuks viinud ta ooperilavale, algas popmuusika kaudu. Tema esimene album „Samas kaugel ja siin“ Priit Pajusaare ja lauljatari enda loominguga ilmus 13 aasta eest. Kahel korral on Mirjam Mesak käinud ka Eurovisioni lauluvõistlusel.

Millal Baieri riigiooperi trupp töö lõpetas?

Veel 13. märtsini käisin iga päev tööl, sest valmistasime ette uut lavastust. Thomas’ „Mignoni“ esietendus oleks olnud 1. aprillil (Mirjam Mesak nimirollis – A. A.).

Kasutame siis juhust, et vaadata ajas tagasi, seda enam et su tavapärane töögraafik ei võimaldagi pikemaid intervjuusid. Sageli on edukad ooperilauljad sündinud muusikaperre. Kas ka sina?

Absoluutselt mitte! Mul on lihtsalt vedanud. Mu teele on sattunud väga palju imelisi inimesi, kes on mu õigele rajale juhatanud.

Varasematest intervjuudest selgub siiski, et sinu lauljakarjääri algus on üsna tüüpiline: olid laps, kes laulis enne kui rääkis. Millal hakkasid tõsiselt kaaluma laulja elukutset?

Mul oli muusikalises mõttes kuidagi väga huvitav elu, paljud projektid leidsid ise tee minuni, seda väga erinevates žanrides. Kui kohtusin Lasteekraani Muusikastuudios lauldes umbes 17aastasena oma esimese klassikalise laulu õpetaja Teele Jõksiga, siis tema leidis, et mul on potentsiaali veidi tõsisemalt laulmisega tegeleda. Olin selleks hetkeks välja andnud sooloplaadi Priit Pajusaarega, käinud kahel korral tausta­lauljana Eurovisioni lauluvõistlusel, nii et mõte ooperilauljaks hakkamisest oli igatahes hirmutav. Ma ei teadnud sellest maailmast mitte midagi, aga just see mind inspireeriski!

Kas olid seni unistanud pigem poplaulja karjäärist? Vahepealne variant on crossover-laulja nagu Sarah Bright­man või miks mitte meie oma Elina Netšajeva, kellega teid ühendab ju ka Eurovisioni-kogemus.

Teadsin, et tahan laulda, aga ma polnud tegelikult kunagi välja selgitanud, mis vormis täpsemalt – pigem otsisin oma kohta. Ooper ühendab kaks mulle väga südamelähedast asja: teatri ja muusika. Olin väikesest peale laulnud muusikalides. Näiteks mängisin linnahallis üheksa-aastaselt väikest Cosette’i „Hüljatutes“ ja hiljem üht von Trappi lastest „Helisevas muusikas“.

Oo, need lavastused on mul eredalt meeles! Linnahalliga seoses meenub mulle, et hiljuti küttis Eestis kirgi teade, et meie uus ooperimaja ei tulegi linnahalli. Kas sul on olnud aega Eesti elu jälgida või oled oma rollidega nii sügavale töösse sukeldunud, et see on sinust mööda läinud?

Pean kahjuks tõdema, et uudistes on tihtilugu nii palju üleliigset informatsiooni, et see on vahel mulle liiga väsitav. Kodused ikka hoiavad mind tähtsamate sündmustega kursis, aga üldiselt elan küll natuke oma teatrimullis …

Tööd näikse sul tõesti olevat hullupööra. Võib ju siis öelda, et oled teatrilaval lauldes üles kasvanud. Kas Estonia teatri akustika, mille üle kõik eesti lauljad kaebavad, on sulle üldse tuttav?

Tööd on tõesti palju. Ooperistuudio on tohutult intensiivne, aga toidab hinge. Estonia laval on mul seni olnud võimalust ainult üks kord laulda ja see oli Otsa kooli õpingute ajal. Esitasin ühel galakontserdil Lauretta aaria Puccini ooperist „Gianni Schicchi“. Nüüd, umbes üheksa aastat hiljem, on mul sel sügisel võimalus Estonia lavaga taas kohtuda, sest täitumas on üks minu pikaajalisi unistusi – mängida oma kodulaval! Laulan Norinat Donizetti ooperis „Don Pasquale“.

Suurepärane uudis kodupublikule! Mõnda aega tagasi arutlesime tenor Juhan Trallaga, kes on teinud karjääri Saksa ooperimajades ja nüüd asunud Eestis õpetama, siinsamas Sirbi veergudel eesti laulukooli teemal. Kui tuli jutuks, kui palju on meil üldse nn rahvusvahelisi edulugusid, siis esimesena meenusidki sina. Ometi, kas saame sind üldse pidada eesti laulukooli osaks?

Ma arvan, et ikka saab, sest algbaasi sain ma ikkagi Otsa koolis Teele Jõksi juures õppides. Ehkki ka Teele õppis Londonis, pärinesid tema algteadmised hääle­seadest ikkagi vägagi koduselt pinnalt – tema vanaisalt Rudolf Jõksilt.

Jah, nii kahju, et Teele ise suurepärase ja stiilitundliku vanamuusikalauljana on praeguseks aktiivsest esinemisest loobunud. Tema suunamisel jõudsid vist ka Rudolf Piernay juurde?

Just. Kooli väisanuna oli Teelel hea ülevaade, milline õpetaja võiks mulle kõige paremini sobida. Rudolf Piernay oli üks kahest valikust. Esmalt tahtsin õppida Londonis Teele õpetaja Sue McCullochi juures, kellega olin enne Guildhalli muusika- ja teatrikooli sisse­astumist kohtunud ning tema õpetamisstiiliga tutvunud. Kahjuks ei võtnud ta tol aastal uusi õpilasi ja nii võttis professor Piernay mu enda käe alla. Nad on väga erinevad õpetajad, aga mõlemad oma ala ühed parimad.

Piernay andis kunagi ka Eesti muusika- ja teatriakadeemias kurikuulsa meistrikursuse, mil ta purustas oma nõudlikkusega ka kõige uhkemate lauljate enesekindluse. Tema teadmised on imetlusväärsed, aga nõudlikkus legendaarne.

Piernay on mulle isegi sellest meistrikursusest rääkinud ning Eestit meenutanud. Ta ütles, et tal on kahju, et teda uuesti ei kutsutud. Ta on tõesti väga nõudlik ja mitte ükski pisiasi ei jää märkamatuks, aga just need omadused tema õpetuses on kandunud minu kui lauljani. Need eristavad minu ja mu töö­eetika mõnest teisest.

Kas tema juures õppida polnud psühholoogiliselt raske?

Kohtasin härra Piernayt alles meie esimeses laulutunnis Guildhallis ja see on suhteliselt tavapäratu. Olin kuulnud neid hirmulugusid, kuidas tema õpilased nuttes toast välja jooksevad, nii et olin selleks vaimselt valmistunud. Mäletan, et mu perekond küsis minult ootusärevalt „Kuidas oli?!“ ja ma vastasin: „Just nii, nagu ma arvasin – kohutav!“ Sel hetkel otsustasin, et edasi saab minna ainult paremaks ja niikaua kui mina olen töökas ja ettevalmistatud, ei saa midagi valesti minna. Arvan, et meie töösuhtele aitas väga kaasa see, et ma mõistan tema musta huumorit: laused, mille peale mõni teine õpilane olekski ruumist lahkunud, on minu meelest lihtsalt naljakad. Näiteks ühel päeval küsis ta minult, kas ma ise kuulsin, et laulsin madalalt. Ma muidugi vastasin jaatavalt. Ja tema ütles: „Väga hea, sest vastasel juhul oleksin soovitanud sul Eestisse tagasi minna ja hakata bussigiidiks!“

Kas oli psühholoogiliselt raske? Ei, hoopis vastupidi! Minu õpingute ajal tuli ette väga raskeid hetki, kus mu tervis ei olnud just kõige parem. Bakalaureuseõppe viimasel aastal oli olukord juba nii kehv, et tagantjärele on mu isa tunnistanud, et tundis hirmu, kas ma üldse õpingud lõpetan. Aga õpetaja tuli mulle appi ja tõi mu käekõrval sellest olukorrast välja.

Nii et musta huumori taga võib peidus olla väga pühendunud õpetaja. Eks kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Teele Jõksi juurest tulnuna olid ehk ka juba mõnevõrra ette valmistatud.

Teele oli samuti väga nõudlik, aga väga palju kannatlikum. Suur erinevus on ka selles, kas õppida mees- või naisõpetajaga. On asju, millesse naised oskavad lihtsalt taktitundelisemalt suhtuda.

Sinu suur edu on paljuski seotud Baieri riigiooperi ooperistuudioga. Kuidas sa sinna sattusid?

Kui mu magistriõpingud hakkasid lõppema, plaanisin edasi õppida Guildhalli ooperikursusel. Tegin sinna detsembris katsed ning olin endale koha kindlustanud. Arvasin, et kaks aastat turvalises koolikeskkonnas rolle teha oleks mulle väga kasulik. Samal ajal tahtsin hakata vaikselt Saksamaale ooperistuudiotesse kandideerima, sest see oleks olnud pärast ooperikursust järgmine samm. Mõtlesin, et esimesel korral ei pruugi õnnestuda, aga tahaksin ennast neile tutvustada ning nii-öelda palli veerema panna. See oli tohutu õnn, et mul õnnestus Baieri riigiooperi ooperistuudiosse sisse saada. Minu sisseastumisaastal oli katsetajaid ligi tuhat. Mäletan nii selgelt, kuidas inimesi saadeti järjest koju ning me ootasime kahepäevaste katsete lõpus ukse taga. Olin nii pabinas, et ei mõistnud enam päriselt olukorda. Mu Iis­raelist pärit kolleeg ütles: „Meid on siin neli, üks igast häälerühmast. Mis sinu arvates juhtuda saab?“ Selle mõttega harjumine võttis mul ikka kõvasti aega!

Kui sageli pole Eesti lauljatel veel 30aastasena haridustee lõppenud, siis sina oled väga hästi graafikus püsinud. Kas oled tundnud ka survet välimuse osas? Mulle näib, et ooperilauljad sarnanevad üha enam supermodellidega, kuigi pikkus pole naiste puhul alati väärtus. Tean, et ühele 180 cm pikale suurepärasele kergele sopranile öeldi Viinis, et tal pole mõtet laulmist õppida, sest tema hääleliik ja välimus ei anna talle tööd.

Eks see on tundlik teema. Tõsi, välimusele pannakse rohkem rõhku kui varem. Kui ooper tuuakse juba kinolinale ja koduteleritesse HD-pildis, siis seab see paratamatult teatud nõudmised, et muinasjutt oleks usutav.

Ühtlasi on lavastajatel aina sürrealistlikumad ideed. Seetõttu on toodud teatritesse ka väga palju uuenduslikke lahendusi, nagu rakmetes rippumine või vees ujumine. Kõige sellega kaasaminekuks on vaja ka vastupidavust ja füüsilist vormi.

Mängisin hiljuti tantsija Esmeralda rolli Smetana ooperis „Müüdud mõrsja“. Selleks rippusin rakmetega kümne meetri kõrgusel ning pidin nii laval kui ka lae all esitama suhteliselt nõudliku koreograafia. Paljud küsisid minult hiljem, kas olen tantsimisega tegelenud – tegelikult ei ole. Selle fantaasia publikuni viimiseks oli vaja üle saada kõrgusekartusest.

Kas ooperistuudio töö jätab ka vaba aega, et end füüsiliselt arendada?

Ooperistuudios on seitsmepäevane töönädal väga tavaline, sest peale etenduste ooperimajas, tavaliste laulutundide ja proovide anname ka väga palju kontserte sponsoritele, kes meie haridust siin toetavad. Seda, mis tempos me siin töötame, on raske ette kujutada.

Kas hääle nii suure koormuse juures on kehtestatud ka mingi piir, kui palju tohib päevas laulda?

Seaduses on küll ette nähtud teatud normid, aga kahjuks juhtub tihtilugu, et neist vaadatakse mööda. Lõpuks vastutan ainult mina ise enda ja oma hääle ning tervise eest. Sellest lähtuvalt pean tegema ka valiku, näiteks mitte igas proovis täishäälega laulma ning vahel lõunapausil puhkama või võimalusel isegi magama. Sellist luksust, et enne õhtust etendust on terve päev vaba, meil siin ei ole. Tihtilugu olen päeval tunde ühe lavastuse proovis ja siis lähen õhtul teise etendusega lavale.

Kas rollist on õigus keelduda, kui pead seda endale sobimatuks?

Ooperistuudios on see väga keeruline … Meilt oodatakse pigem kõigi ette antud rollide täitmist. Nii olen mina käinud Baieri ooperimaja laval ka näiteks metso­soprani rollis, kui kahenädalase etteteatamisega vallandati üks tüdruk, kes pidi „Figaro pulmas“ üles astuma. Nii lühikese etteteatamisega oli neile parim variant mind ühe lilleneiu kostüümi sisse panna. Rollide jaotamise eest vastutavad inimesed on piisavalt asjatundlikud, et mitte teha rumalaid otsuseid, ning nad tunnevad meid praeguseks juba nii hästi, et teavad, mida saab meile usaldada ja mida mitte.

Millises rollis debüteerisid Baieri riigi­ooperi laval? Ega see olnud ometi paaž Verdi „Maskiballis“?

Oli jah!

Puhas ooperiklassika! Selle rolliga on alustanud peaaegu kõik kerged lüürilised sopranid …

See oli kõige stressirohkem debüüt. Selles lavastuses oli minu roll lavale joosta, oma lause kiirelt ära laulda ning kohe maha joosta. Aga oluline on siinkohal märkida, et korduvate etenduste puhul ei ole meil võimalust laval proovi teha. Niisiis oli see esimene kord, kui ma lavale sain, orkestrit ja akustikat kuulsin. Kui lavalt maha astusin, oli see paar minutit mu mälust kui välja puhutud. Mul polnud aimugi, mida ma just tegin ja kas ma üldse õigel kohal õiget asja laulsin!

Tõeline vetteviskamine! Kui kaua olid enne seda stuudios õppida saanud?

Olin enne seda Münchenis olnud vaid kuukese.

Nüüdseks oled laulnud juba suure hulga rolle. Kas Fachi-truud sakslased on su hääle juba täpselt mõnda liiki paika pannud?

Olen ausalt öeldes siin olemise ajal päris palju vokaalselt muutunud ning hääl on liikunud natukene suuremas suunas, kui algul arvata võis. Praegu kvalifitseerun lüüriliseks sopraniks.

Kui palju sul kahe hooaja jooksul on rolle kogunenud?

Kaksteist rolli olen laval mänginud ning nüüd jäi pandeemia tõttu kaks lava­debüüti kahjuks ära. Ma väga loodan, et „Mignon“, millega viimastel kuudel väga palju tööd tegime, jõuab ikkagi ühel hetkel lavale. Selles lavastuses mängin nimirolli, mida tõepoolest on laulnud tavaliselt metsosopranid. Selles lavastuses õnnestus meil üks aaria ja duett veidi kõrgemale transponeerida, aga kindla peale on tegemist ühega neist juhtumitest, kus saab väga hästi minu tugeva keskregistri realiseerida. Suveks oli veel graafikus kaks osa, Gianetta Donizetti „Armujoogis“ ja Denise Tipetti „Knot Gardenis“, aga keegi ei tea praegu, kas saan neid teha või mitte …

Sina oled nüüd kolmas eesti lauljatar, kelle partner on olnud miljonite iidol Jonas Kaufmann. Kas niisuguse superstaariga arvestatakse teatris kuidagi eriliselt?

Jonas Kaufmanniga oli mul võimalus tutvuda juba varem, oma viimasel magistri­aastal Londonis. Ta andis Barbicanis kontserdi, kus laulis Richard Straussi „Nelja viimast laulu“ – see tsükkel kõlas tenori esituses esimest korda. Päev enne kontserti oli aga Milton Courtis avalik vestlus, kus valitud Guildhalli õpilased, mina nende hulgas, said Kaufmanni publiku ees intervjueerida. Kui üritus sai läbi, oli Kaufmann üllatunud, et aeg oli läinud nii kiiresti ja me olime saanud nii vähe küsida, ning ta otsustas meiega lihtsalt lava taga teetassi juures pikemalt juttu ajada. Erakordselt soe ja siiras inimene! Temaga nüüd koos töötades ja hiljem kohtudes – tema abikaasa Christiane Lutz on meie „Mignoni“ lavastaja – on mulje sama. Küll aga peab ütlema, et prooviruumis on ta väga nõudlik nii enda kui ka kõigi teiste vastu. Mis puutub teatrisse, siis eriti Münchenis, tema koduteatris, on küll õhkkond veidi teine, kui Kaufmann mängib. Näiteks meie selle aasta uuslavastus, Korngoldi „Surnud linn“, sai kõige pikemad aplausid, mida olen eales kuulnud – ja mitte ainult esietendusel, vaid igal õhtul! Teatrid kahtlemata hindavad ja hoiavad sellist artisti.

Eks see lavastus oligi staaride paraad: Marietta osa laulis Marlis Petersen, kes on METi ülekannete kaudu tuttav ka Eesti publikule ja valitud juba kolm korda Saksamaa aasta ooperilauljaks.

Marlis Peterseniga oleme poole aasta jooksul välja toonud lausa kaks uuslavastust: „Salome“ ja „Surnud linna“. Ehkki „Salomes“ oli mul laulda vaid üks lause, kujunes minu roll selles lavastuses palju tähtsamaks, kui alguses võis arvata, ning lõpuks olin suurema osa ajast laval. Seetõttu saime Marlisiga päris lähedaseks. Tema puhul julgen küll öelda, et ta on minu iidol selle kõige paremas mõttes. Ta on tohutult sooja südamega inimene, kellest ei õhku grammigi diivalikkust. Ta tuleb alati prooviruumi tohutu energia ja positiivsusega ning nakatab sellega ka teised. Ma imetlen tema võimekust allutada oma kogu keha ja vaim loomingule ning mitte tunda hirmu ega valehäbi. Ta on alati valmis proovima kõike, mis lavastaja välja pakub, ning rohkemgi veel. Ta on tõeline artist.

Sul on olnud palju rolle. Üks erilisemaid nende seas on ehk peaosa Tšaikovski ooperis „Jolanthe“?

Jaa, see lavastus muutis mu elu väga mitmes mõttes. Tegelikult polnud see roll üldse mulle mõeldudki. Kui olime ooperimajas töötanud kolm kuud, korraldati meile kordusettelaulmine. Seda tehakse igal aastal, et näha, kuidas uued stuudio liikmed on arenenud, ja veenduda, kas see on neile ikka õige koht. Pärast ettelaulmist läksime kõik ükshaaval bossi juurde tagasisidet saama ning sel hetkel anti mulle teada juhtkonna otsus, et Stravinski „Mavra“ asemel laulan ma Jolanthet. Rolli õppimiseks oli see ühtlasi päris hilja ette teatatud, sest proovid algasid juba kahe nädala pärast.

Seega polnudki sa just väga õnnelik?

Selle otsuse ümber tekkis päris palju lahkhelisid, sest loomulikult on tegemist rolliga, mis ei pea tingimata veel minu repertuaaris olema. Kindlasti hirmutas see ka mind mu muidu ettevaatliku loomuse tõttu. Kuna andsime sellega etendusi Cuvilliés’ teatris vähendatud orkestriga, otsustasin riskida. See tasus ennast tuhat korda ära! Lavastaja Axel Ranisch on Saksamaal väga tuntud ja hinnatud, varem rohkem filmivallas, aga nüüd üha rohkem ka teatris. Seetõttu osati selle lavastuse edu suhteliselt hästi ette ennustada. Edu arvustustes ja publiku tagasiside pärast esietendust innustas ooperimaja kõigest kahekuulise etteteatamisega kogu truppi kolmeks lisaetenduseks uuesti kokku kutsuma. See ka salvestati ja peagi ilmub selle lavastuse DVD.

Enne Baieri riigiooperi ooperistuudiot laulsid veel Mimi rolli Clonteri ooperiteatris. Youtube’ist esimest korda aariat kuuldes meenus mulle Mirella Freni, mu senine ideaal-Mimi – ja ma ei pea silmas seda, et teie tämber oleks väga sarnane. Pigem on teis midagi olemuslikult ühist …

Võtan seda kui komplimenti. Aitäh!

Aga sellest ooperimajast ei olnud ma varem kuulnudki.

Tegemist on ühe väga toreda pereettevõttega. Selle ooperimaja asutaja Jeffrey Lockett asutas selle 1970ndatel lihtsast soovist anda oma kodus heategevuskontsert. Nii sai tema laudast kontserdisaal ning tänapäeval on sellest kujunenud 400 istekohaga aasta ringi toimiv teater. Praegu suunavad nad kõik oma ressursid noorte lauljate aitamisse ning pakuvad neile esinemisvõimalusi.

Noore laulja ellu kuuluvad lahutamatult konkursid. Esimese eestlasena pääsesid sa eelmisel aastal Norra prestiižse kuninganna Sonja konkursi veerandfinaali, aasta varem valiti sind Glyndebourne’i ooperi karikavõistluste poolfinaali ja veel enne seda, 2017. aastal, olid poolfinalist Klaudia Taevi nimelisel rahvusvahelisel noorte ooperilauljate konkursil Pärnus. Kas oled mõelnud ka Cardiffi lauljate konkursi peale?

Olen küll mõelnud ja ka mu agentuurist on sellele vihjatud. Küll aga otsustasin sel aastal veel mitte kandideerida. Tegemist on konkursiga, kus noorel lauljal on võimalik ka veidi vanemana osaleda – enamiku vanusepiirang on 28 ringis. Arvan, et kui juba minna, siis tundega, et olen võimeline seal väga hästi esinema või selle isegi võitma. Usun, et minu šansid on veel paremad järgmisel korral!

Arvan, et on teatud tüüpi inimesed, kes sobivad konkurssidele väga hästi ning esinevad seal ka hästi. Ma ei ole kindel, et mina olen üks nendest. Ma lihtsalt ei tunne end selles atmosfääris kui kala vees. Minu puhul tõstavad konkursid esile ooperi selle osa, mis on mulle seal kõige vähem meele järele – konkurentsi.

Mida ooperis kõige rohkem armastad?

Ooperi juures vahest kõige rohkem ilu karakteri leidmises. Õnn on see, kui olen suutnud oma rolliga inimesteni tuua midagi, mis neid ühel või teisel moel puudutab. Perfektsus on igav ning seda ma oma laulmises taga ei aja!

Tähelepanu väärib ka see, et oled hooaja algusest juba nii nimeka agentuuri nagu HarrisonParrott tiiva all, kes esindab ühtlasi Paavo Järvit, Kristiina Poskat, Arvo Volmerit ja Ain Angerit.

„Jolanthe“ lavastus muutis mu elu ning aitas muu hulgas leida ka agentuuri. Ma ei olnud seni agentuuri otsinud. Arvasin, et olen selleks valmis siis, kui tean täpselt, mida saan neile pakkuda – parema sõna puudumisel valmisprodukt, mida nemad saavad müüa. Aimasin, et Baieri ooperimaja on kõige soodsam pinnas, et ühel päeval tuleks keegi ka minu juurde agentuuri pakkumisega. Kuna me ooperistuudio juhi Tobias Trunigeriga teadsime, et see lavastus on väga hea võimalus minu oskusi näidata, otsustas ta agentuuridega ühendust võtta ja nende esindajad etendustele kutsuda. HarrisonParrottiga suheldes selgus, et seal oldi juba minu vastu huvi tuntud ning oodati minuga kohtumist. Kahe päeva pärast oligi minu tulevane agent publiku hulgas ning kui pärast etendust kohtusime ja vestlesime, tuligi pakkumine mind esindada.

Kas oled juba neilt mõne töö ka saanud?

Kahjuks on mu graafik praegu ooperistuudios töötades nii tihe, et olen pidanud enamiku pakkumistest ära ütlema. Kõik, mis seni olen saanud teha, on juba pikemalt graafikus olnud. Näiteks sel talvel esinesin Beethoveni üheksanda sümfooniaga Bilbaos ja Nürnbergis.

Pälvisid oktoobris ka Baierimaa kunstide auhinna esituskunstide kategoorias.

See preemia tuli mulle väga suure üllatusena. Seegi tuli tänu „Jolanthele“.

Meil on võimas Ain Anger ja mänguline Lauri Vasar, plejaad võimekaid metsosopraneid, aga sopranite hulgas on konkurents olnud vist liiga suur. Eesti lauljad pole kahjuks maailmas päris sama edukad olnud kui Läti ja Leedu kolleegid: ükski eestlane pole jõudnud METi lavale, aga lõunanaabreid näeme seal regulaarselt. Milline on sinu trump nende sadade lauljahakatiste vastu, kes tahaksid praegu olla sinu asemel?

Ooperilauljaks saamiseks on vaja väga palju erinevaid oskusi, mille omandamine võtab väga kaua aega ja nõuab tohutul hulgal kannatust. Minu õnn on olnud see, et minu kõrval on seisnud alati väga toetav perekond, kes ei ole lasknud mul survele alluda ega oma teekonnal alla anda. Ainult üks asi teeb unistuse täitumise võimatuks – hirm ebaõnnestumise ees. Minu tee pole olnud kindlasti kergete killast, aga kõik äraütlemised ning korduvalt ebaõnnestunud sisseastumiskatsed on õpetanud mulle järjekindlust. See, et olen pärit riigist, mille nime ei ole enamik inimesi kuulnudki ega pea seda seetõttu suurt millekski, on õpetanud olema tohutult töökas. Võttes ette üksjagu üksildase teekonna tundmatusse, pean alati olema siiralt mina ise. Arvan, et kõigis heades lauljates on midagi omapärast, mis eristab neid teistest, ning oluline on seda tohutus konkurentsis mitte ära kaotada.

Kui vaadata lootusrikkalt tulevikku, siis mis saab sügisest?

See info pole olude sunnil veel päris avalikuks saanud, aga liitun järgmisest hooajast Baieri riigiooperi ansambliga ning mind ootavad ees väga põnevad rollid, muu hulgas Musetta Puccini „Boheemis“ ja Freia Wagneri „Reini kullas“.