Lasteteater surnud?

Indrek Saar

Väikesele vaatajale mõeldud teatril on tegijate endi silmis kehv maine Kui vaadata lasteteatri praegust olukorda Eesti teatripildis, tundub üldjoontes kõik korras olevat. Leidub nii vaatajaid kui tegijaid. Ainuüksi riigiteatrite repertuaarist leiab kõigil keskmiselt 2 ? 4 lastelavastust. Ka vaatajate hulk on viisakas: aastas on lastelavastusi vaadanud rohkem kui veerand miljonit ehk üks neljandik Eesti kutselise teatri külastajatest aastas. Kui lisada veel ka vabatrupid, siis saame päris aukartustäratava hulga etendusi ja vaatajaid.

Näiliselt oleks kõik justkui väga hästi. Ometi häirib juba aastaid kestev lasteteatri teisejärgulisus ? nii ühiskonnas kui teatrite siseringis. Pole vist enam mõtet rääkida lasteteatri perspektiivitegurist. On kõigile selge, et just lastele tehtav teater on kogu teatri vundament. See eeldaks ka lastele suunatud teatri suuremat ideaalitaotlust. Paraku tajuvad riigiteatrid seda probleemi praegu teravamalt, sest lõppude lõpuks on riigiteater just see, kes on ka kümne ja viiekümne aasta pärast vastutav oma minevikutegude eest. Samal ajal kui mõni väiketeater võib endale lubada mandumise korral kadumist ja teise nime all taassündi. (Siit johtub ka piraattruppide teke ja tegevus. Kes poleks maksnud 10 või 15 krooni lasteteatrile, mille nime ei ole enne ega ka pärast kuulnud?) Loomulikult annab eelarvelisus riigiteatritele ka mänguvõimaluste mitmesuse ja teatava kvaliteedigarantii juba tehnilisest küljest. Ja seab seega ka kõrgema vastutuse. Aga ikkagi. Ideaalis tuleks lastele tehtava teatri puhul lähtuda eelkõige tulemuse maksimaalselt kõrgest tasemest ja alles siis hakata raha lugema.

Praegu siiski päris nii ei ole. (Madal riskitaluvus on riigieelarvelistes teatrites loonud olukorra, kus mängitakse kindla peale.) Kuna etendust ei valik enamasti laps ise (400 ? 600-kohalise saali toovad regulaarselt täis ikkagi koolide ühiskülastused), siis on lihtsam repertuaarivalikus lähtuda õpetajatele ja lapsevanematele juba tuttavatest nimedest. Nii satuvadki riigiteatrites lavale lastelavastused praeguste lapsevanemate lapsepõlvelemmikutest (Naksitrallid, Karlsson, Pipi, Tom Sawyer, Mary Poppins, Karupoeg Puhh, Kunksmoor jne). Iseenesest pole selles ju midagi halba. Kõik omamoodi armsad ja kindlasti eetilisemaid väärtusi kandvad kui praegused ?Pokemonid? ja ?Spinneri-kangelased?. Halb on vaid see, et väga vähe leidub alternatiivsust. Riigiteatrite repertuaari 42 lastelavastusest (andmed teatrite kodulehekülgedelt) on üle 30 muinasjutud või lastelood, mille müügiedukuse tagab suuresti nende koht tänaste lapsevanemate ja õpetajate mälestustes. Seda sorti eelreklaamile (praeguste laste eest otsustajate lapsepõlvemälestused) rajatud lähenemine tekitab ka järgmise probleemi: kui tõsiselt lapsed ise neile pakutavasse lasteteatrisse suhtuvad? Loomulikult on vahva näha laval seiklemas ebareaalseid tegelasi, kes teevad nalja ning on ka muidu üsna veidrad, kuid muinasjuttude või omaaegsete seikluslugude (praeguste lastevanemate lapsepõlvelemmikud) moraal on sageli isegi täiskasvanute jaoks juba üsna läbipaistev, mis siis veel lastest rääkida. Selles suhtes on head vastupidised näited Lindgreni Karlsson ja Pipi ning Lutsu ?Kevade? lood, kus noores vaatajas tekib lisaks jälgimisrõõmule ka äratundmismoment, mis oleks praeguses suhteliselt segases kooliealise põlves esmavajalik. Kuni me ei suuda Harry Potteri ja Kääbiku filmidegavõistelda nii korporatiivselt kui ka lavastuslikult. Teater ei suuda materiaalselt võistelda selliste üksustega nagu Disney ja Hollywood. Pole raha ja mõtetki seda litsentside muretsemisse paigutada. Ometigi, ?papist? ja läbinähtava moraaliga teater võib kujuneda tegelikkuses isegi saatuslikumaks, kui igasuguse teatri puudumine. Halb ja ebameeldiv teatrielamus ei süvenda noore vaataja teatriharjumust, mis on iseenesest väga inimlik. (Ka täiskasvanu ei kipu tagasi sinna, kus teda ebameeldivalt on koheldud.) Ja kui sellise kogemusega vaatajad lõpuks pääsevad sunduslikest ning organiseeritud ühiskülastustest, hoiduvad nad tulevikus kindlasti teatrist eemale.

Teine probleem nomenklatuursuse kõrval (kindlale turule orienteerumine, tuntud kaubamärkide kasutamine) ongi laste teatriharjumuse kujundamine kuni täiskasvanuks saamiseni. Täpsemalt ? selle kujundamise puudumine. Kui nooremas eas vaatajale leidub veel viisakaid lavastusi, siis murdeealistele pole eesti teatris mõeldud.

Kui nooremas eas võib arvestada sellega, et ka mitte kõige õnnestunuma lavastuse korral võib põhimõtteliselt ikkagi enam-vähem loota ühiskülastuste osakaalule, siis murdeealiste puhul sellele enam loota ei saa. Muidugi on mõningad üksikud erandid, näiteks apelleerida kohustuslikule kirjandusteosele või ajalooetapile (?Nimed marmortahvlil?), mille puhul vaatamine on väiksem vaev kui lugemine või refereerimine.

Mida vanemaks inimene saab, seda rohkem on tal ka otsustusõigust. Seega suureneb risk teha sihipäraselt temaatilist teatrit teismelistele. Tulemuseks on kompromisslavastused, mis peaksid natuke huvitama teismelisi ja natuke täiskasvanuid ikka ka. Aga tegelikkuses ei huvita see kedagi. Julgen väita, et tõsiseltvõetav noorteteater Eestis puudub. Väljaspool kooliteatrit, mida noored ise teevad, olen oma, küll lühikese, aga siiski 20aastase teatrivaatamise kogemuse juures näinud vaid üksikuid välgatusi, kus on tekkinud lootus, et keegi vähemalt üritab noortega dialoogi astuda. Seega veetakse noori inimesi kohustuslikus korras vaatama lasteteatrit, mis on valdavalt nende mõistes ?titekad?, või siis täiskasvanutele mõeldud klassikat, mis on surmigav. Aga see on juba omaette teema.

Mida võiks teha? Kultuuri-, haridus- ja ka sotsiaalministeeriumil tuleks esmajärjekorras välja töötada teatrikultuuri-programm, milles uuringutest lähtuvalt (mida Eesti kogemuses ju ei eksisteerigi) oleks üldistavalt seletatud ja kommenteeritud teatri mõju noorele inimesele eri vanuseetappides. Seosed ja suhted. Eesmärk oleks ju see, et noor vaataja saaks juba lasteaiast või koolist aimduse, mis asi see teater üleüldse on? Mida teatrilt oodata, kuidas teatris käitutakse ja kuidas seal käituda ei tasuks.

Mulle tundub, et lasteteatri probleemid johtuvad kahest lihtsast tegurist. Esiteks: lasteteatril on kehv maine, eelkõige teatrite siseringis, aga see kujundab ka ühiskondliku suhtumise. Ja teiseks: praegustel tegijatel puudub motivatsioon.

Lasteteatril puudub kõigepealt juba dramaturgia. Algmaterjal. Maailmaklassikasse kuuluvate lastelugude kõrvale on küll tekkinud juba mõned algupärased veidrad olevused (Wohh, Won ja Wiida, Vapper Keefir,Siim,kellelonsaladused jne), kuid arvestatavat eesti lastedramaturgiat pole välja kujunenud. Domineerivad instseneeringud ja jõuludeks kirjutatud oludele kohandatud filmi-või muinasjutuideede töötlused. Maailma kaasaegse lastedramaturgia tõlkeid on suhteliselt vähe ja sageli on nende puuduseks olustikusobimatus.

Puuduvad lavastajad. Lastelavastusi teevad ikka ühed ja samad nimed ning väga harva on lavastaja tõukejõuks tõeline tahe süveneda laste mõtteilma. Tõenäoliselt on sagedasem tõukejõud normaalse materjali olemasolu ja rutiinne sisemine vajadus midagi lavastada. Kohati satuvad lasteteatri juurde ka seda sorti lavastajad, kes pole mujal hakkama saanud. Ometi nõuaks ju lastele tehtav teater suuremat vastutust ja professionaalsemaid oskusi kui täiskasvanutele mõeldu. Veidral kombel on praeguseks välja kujunenud hoopis vastupidine olukord.

Kui mitu lastelavastust on viimastel aastatel lavastanud eesti ühiskonna silmis hinnatuimad lavastajad (Nüganen, Pedajas, Rohumaa, Mati Unt jne)? Tegelikult on ju arusaadav, et lavastajatel lihtsalt puudub ambitsioon tegelda millegi nii pretensioonikaga nagu lasteteater. Mis on põhjus? Iga looja vajab eelkõige tunnustust. Kui palju tegelevad teatrikriitikud lastelavastuse analüüsimisega? Tegelikkuses piirdutakse sageli mõne esmase mulje ja viisakalt positiivse hinnanguga. Lastelavastust ei saa ju maatasa teha, sest sellesse tuleb suhtuda mööndustega. Lasteteatrisse suhtub mööndustega nii kriitik, lavastaja, näitekirjanik, kunstnik kui ka teatriauhindade ?ürii. Vaadates viimase viie aasta auhindu, mida teatripäeval jaotatakse, avastasin kaunis ootuspärase tulemuse. Mitte ükski eesti näitleja pole suutnud teha viie aasta jooksul lastelavastuses nii tõsiseltvõetavat rolli, et oleks pälvinud aasta parima meespeaosalise või naispeaosalise või kõrvalosalise või üldse mingisuguse osalise preemia. Sama olukord valitseb ka lavastajate hulgas. Rääkimata kunstnikest. Kui süveneda sellesse kõrvaltvaataja pilguga, tähendaks see sisuliselt seda, et eesti lastele tehtav teater on surnud. See on nii halb, et juba mitmel järjestikusel aastal pole pälvitud mitte ainsatki märkimisväärset preemiat teatritunnustuse vallas. On küll loodud Salme Reegi nimeline preemia, aga sedagi antakse välja nagu veidi häbenedes ja nurga taga, et see päris teatrile jalgu ei jääks. Pealegi on ka see viimastel aastatel antud vaid kunstnikule, lavastajatele ja teatrile. Nüüd siis lõpuks pälvis Reegi preemia ka näitleja ? Aivar Tommingas.

Kelles on siis viga? Kas näitlejas, kes ei suuda lasteetenduses hoida oma professionaalset taset ja teeb oma tööd allahindlusega? Üldiselt võiks see ju olla väga küsitav. Sest tegelikkuses on näitleja see ainus kogu lasteteatri ahelast, kes vahetult vaatajatega silmast silma kohtuma peab. Näitekirjanik on kaugel, lavastajat pole enam pärast esietendust kohal, samuti kunstnikku ega teatridirektorit, kes ?kärbib lavastuskulusid?. On vaid näitleja vastamisi noore vaatajaga ja ma ei näe ühtegi põhjust, miks ta peaks endale laval loomingulise suitsiidi korraldama. Paraku ta seda pahatihti teeb. Pole ju saalis eakaaslasi, sõpru, kolleege, kriitikuid jm, kellelt tuleks tagasiside. Sest laps vastab ju ikka pärast etenduse vaatamist küsimusele: ?Kuidas meeldis?? ? ?Hästi!?

Loomulikult on siin oma osa ka sellel, et lastelavastuses mängivad enamasti näitlejad, kes mujalt üle jäävad. Parimal juhul on trupis üks või paar tugevat ja kohusetundlikku näitlejat, kes loo välja veavad, ja neile tõepoolest väga suur kummardus. Just selliste näitlejate pärast lähebki laps pärast etendust lavale pai tegema.

Viimasel ajal on suhteliselt palju kõneldud sellest, kuidas majanduslikud olud sunnivad ajaloolistest draamadest välja kärpima hellebardimehi ja kannupoisse. Sama suhtumine näib valitsevat ka lastelavastuste osas. Kõik need vaidlused käivad nagu põhimõtteliselt kunsti nimel. Aga ausalt öeldes ? kujutlen miskipärast, et iga direktori ja peanäitejuhi siiras imetlus ja toetus kuuluks lavastajale, kes tuleb, silmad tuld ja sära täis, ning evib kindlat soovi teha lavastus lastele.

Probleemile ei saa leida lahendusi ilma probleemi tunnistamata. Ja nn probleeme on vaid üks: lasteteatri madal prestii? kogu eesti teatris, tulenegu see siis vaimsest või materiaalsest motiveerimatusest. Võiks ju küsida: mis sellest virisemisest kasu on? Aga lootus jääb, et ehk hakkab jää sulama. Kriitikud ja teatripreemiate ?ürii liikmed, näitekunsti sihtkapital, palun, painutage end lasteetendusi vaatama. Ja, palun, reageerige! Juba teadmine, et te võite ilmuda saali, paneb tegijad end rohkem kokku võtma.