Tuttava linna tuled – Kiviõli – linn, mille on kujundanud tööstus ja kultuur

PEETER SARAPUU

Kõigepealt tuli kaevandus ja siis pandi selle ümber kerkinud asustusele maavara kaevandava ettevõtte nimi.

Kõik sai alguse Tallinna puupapivabrikust, kus ei soovitud oma ahjudesse ajada puid, vaid teha pappi. Tselluloosikatlaid oli siiski vaja kütta ja nõnda kaevutigi Alutaguse laane serval maasse. Ettevõte sai nimeks Kütte-Jõud. Paar kilomeetrit eemal uuristas oma augu maasse Eesti Kiviõli, mis andis nime ümber kaeviku püsti löödud töölisbarakkide rividele. Peagi kasvasid need kaks asulat kokku – linnale andis sisu tööstus.

Keskkond, mis oli kujunenud ainult tõhusust, tootlikkust ja otstarvet silmas pidades, ei saanud olla inimväärne. Tootjad ei olnud muust esialgu ka huvitatud. Eelmise sajandi 1930. aastatel aga olukord muutus ja planeerima asuti korrastatud ja esteetilist Kiviõli tööstusasulat. Raha piisas, koguni kahest tehasest vulises bensiini, palk oli kõrge ja tööletahtjaid mitu korda rohkem kui töökohti. Rohelisest, parkiderohkest linnaplaneeringust jõuti ellu viia osa, Nõukogude ajal jätkati alustatuga, kuid stalinistlikul moel. Rohelus ja pargid õnneks jäid, mõned Eesti-aegsed hooned samuti, ühtlasi ka omaaegne linnaplaneering, millele on iseloomulik avarus, ruumikus.

Muidugi on ära leierdatud, et Kiviõli on kontrastide linn, aga nii on. Kontrastid tõi kaasa ilmne elanike soov luua tasakaal, kompenseerida saastav tööstuskeskkond naturaalse iluga, kauni koduümbrusega.

Pole mõtet kirjeldada tuhamägesid ja tehaseid, nii et kirjeldan parem Kiviõli tunnusmärki, lõputuid õunapuuaedu. Linnaplaneeringuga pole neid kavandatud: nende asemel on seal töölistele mõeldud barakid, pikad madalad kööktubadega majad. Iga kööktoa juurde kuulus aialapike ja igal lapikesel kasvasid õunapuud. Madalad barakid lammutati nii, et puud ei saanud viga. Tulemus on võluv ja roheline. Barakkidega seostuvad sisserändajad, võõrtööjõud – läbirändav seltskond. Miks nemad siis aedu rajasid, aed on ju midagi püsivat, jäävat?

Pärast kolhooside asutamist sai Kiviõlist ümberkaudsetele talumeestele, kes olid kaotanud lootuse veel kunagi oma maad harida, tõeline tõmbekeskus. Endine taluperemees võis lühikest aega palga nimel barakis vireleda – õunapuuaia istutas küll kohe –, kuid ehitas esimesel võimalusel linna serva suure aiaga maja. Linn kasvas, suurte aedadega endiste maameeste majad venitasid linna laiemaks. Muutus ka rahvastiku koosseis: eestlased ei olnud enam enamuses. Eesti- ja venekeelsed elasid paralleelmaailmas: töötati koos, kuid see oli ka kõik. Kultuuriihalus iseloomustas mõlemat, kuid ei sidunud. Mõlemal olid omad koorid, tantsurühmad, ainuke ühine tegevusvorm oli puhkpilliorkester. Olen tihti mõelnud, et peaaegu kõik, keda mäletan oma lapsepõlvest, laulsid, tantsisid või mängisid puhkpilliorkestris. Kui üldse viisi ei pidanud või tervis tantsida ei lubanud, siis oldi aiandus-mesindusseltsi liikmed. Oli see ilujanu – vajadus sisustada oma elu millegi irratsionaalse, kuid äärmiselt vältimatuga?

Kiviõli on kontrastide linn. Kontrastid tõi kaasa ilmne elanike soov luua tasakaal: kompenseerida saastav tööstuskeskkond naturaalse ilu ja kauni ümbrusega.

Piia Ruber

Kiviõli puhkpilliorkestrikultuur on raskesti seletatav nähtus. Proovi tehti kaks korda nädalas, regulaarselt anti kontserte ja linna kultuurimaja oli rahvast täis. Orkester oli arvestataval tasemel, võistles konkurssidel pealinna esindusorkestritega. Muusikakoolis puhkpille õppivatel lastel oli kohustus osaleda orkestris ja ilmselt on seetõttu ka Kiviõlist pärit päris arvestatav hulk professionaalseid puhkpillimängijaid. Muidugi oli puhkpilliorkestri tähtsündmus kaks korda aastas peetud pühadeparaad. Eks marsiti ka veendumusest, paljud sunniti minema, kuid paraadi, mis kulges piki linna ainsat peatänavat – loomulikult Nõukogude tänavat, praegu Keskpuiestee – lõpetas alati puhkpilliorkestri vabaõhukontsert.

Kontraste Kiviõlis jagub. Kui tööpäev lõppes, siirdusid ühed oma eeslinna­aedadesse, teised korrusmajadesse. Kokku­puudet kahe keelegrupi vahel peaaegu polnud, noortel oli seda elutervem isegi teadlikult vältida. Tõenäoliselt sai ka sellepärast väga paljude eesti noorte silmis Kiviõlist tõmbekeskuse asemel tõukekeskus.

Minu Kiviõli, linn, kust lahkusin juba 1978. aastal, erineb praegusest väga palju. See oli põnev, seikluslik, tegutsemisvõimalusi tulvil imedemaa: 1930. aastatel suletud metsakasvanud karjäär, kanjonid, orud, mäetipud. Hiljuti avastati seal mitmed Eestis hävimis­ohus taimede levilad. Vana karjäär koos suletud tuhamäega oli lapsepõlve talvede suusaparadiis. Linna pea­tänav, mis algas idaserva uusrajoonist ja lõppes läänes vana kultuurimajaga, oli rahvarohke, palistatud põnevate poekestega, jäätiseputkade ja sõprade kodudega. Bussiliiklus oli rabavalt tihe, eriti praegusega võrreldes. Busside sõiduplaani ei pidanud meelde jätma: kui ühest maha jäid, võisid sisse hüpata väikesesse poodi, osta jäätist või mahla. Kui müüjaproua koonerdamine üle viskas, paluda teise mahla veel, samasse klaasi, esimese otsa. Bussisõidul polnud tegelikult mingit mõtet, sest jalutuskäik piki Nõukogude tänavat ühest linna otsast teise võttis paarkümmend minutit. Teele jäi vähemalt üks jäätiseputka ning argumentide ja faktide vahetus turu sihvkamutiga. Selle ajaga jõudis mööda logistada paar ulguvat ja enda taga bensiinihaisu vedavat bussi. Need Kiviõli bussid õnneks mujale Eestisse eriti ei jõudnud. Kohalikud nimetasid neid saraks iseloomustamaks konstruktsiooni, mis pidi tuult nii vähe kinni hoidma kui vähegi võimalik. Aga neid busse oli palju, nad mahutasid palju, kulgesid tihedalt ja see lõi teatava piduliku suurlinnameeleolu. Sõitjaid jätkus, elanikke oli 1970. aastatel ligi 12 000.

Praegu on linnas elanikke kaks ja pool korda vähem, 5000 kandis, linn tõmbub kokku. Peatänava idapoolne ots asub keset tühermaad. Endise uusrajooni korrusmajade lammutamisest jäänud ehitusprahtki on korralikult koristatud. Linn läheneb tasapisi sõjaeelse Eesti Vabariigi aegsetele mõõtmetele. Linnasüda on täidetud roheluse, parkide ja vanade õunapuu­aedadega. Tuhamägedel kasvavad tuhanded astel­paju­põõsad ja seal majandab populaarne seiklus­spordikeskus. Unenäos seisan sageli puusuuskadega vana tuhamäe otsas ja valmistun pikaks lennutaoliseks liuks.