Inetu pardipoeg

ELS HEINSALU

Dante Alighieri „Jumalik komöödia“ on maailmakirjanduse suurteos hoolimata sellest, et Dante on teosesse pannud väga palju, mille kohta võib öelda non-fiction: tema kaasaegsed inimesed, poliitiline ja ajalooline olukord, keskaegne teoloogia ja muusika­teooria, ettekujutus maailmast ja kosmosest, teaduslikud teadmised ja tehnoloogia. Dante kirjutab näiteks gravitatsioonist, Lõunaristist, tsüklonite tekkimisest, liikumise suhtelisusest, valguse levimisest ja peegeldumisest, veskitest, prillidest, kelladest ja kompassist.

Nüüd, kui Eestis ilmub lasteraamat sada aastat tagasi elanud tüdrukust, kes tikkis oma õele ilusa punase seeliku, siis otsustavad kolm tarka, et see ei ole ilukirjandus, ja kuna see ei ole ilukirjandus, siis ei ole see ka lastekirjandus. Just nii tuleb välja Eesti Kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia žürii liikmetega tehtud intervjuust.* – Oleks see tüdruk seitsme maa ja mere taga elanud, aga ei, ta elas siin samas vanal Läänemaal; või oleks ta lahkelt haldjalt saadud hõbeniidiga selle kõige kaunima seeliku tikkinud, aga ei, ta tikkis tavalise värvitud villase lõngaga; või oleks ta selle seelikuga vähemasti kuningale silma jäänud ja tolle naiseks saanud … siis oleks see olnud ilus muinasjutt ja tõeline kirjandus ja ning kolm tarka oleksid võinud omakeskis arutada, kas see raamat võinuks või ei oleks võinud kultuurkapitali lastekirjanduse aastapreemia vääriline olla. Nüüd jäi see arutelu aga ära.

Lapsevanemana, kes on ühtlasi maksumaksja, kergitan sellise asja peale kulme. Albert Einstein olevat küll öelnud, et kui tahate, et teie lapsed oleksid targad, lugege neile muinasjutte, ning kui tahate, et nad oleksid väga targad, lugege neile veel rohkem muinasjutte, kuid millalgi võiksid lapsed hakata ka midagi muud kui ainult muinasjutte lugema. Mulle meeldiks, kui ka neid raamatuid väärtustataks, mitte ei lükataks kõrvale. Teisalt, mille poolest on see kõige ilusama seeliku lugu või kunagi elanud teadlaste lood või siis need jutud, kus lastele muu sees mingeid elulisi nähtusi seletatakse, kehvemad kui 100% fiction-jutud? Kusjuures näiteks Newtoni õuna lugu peetakse rohkem muinasjutuks kui tõestisündinud looks.

Natuke lastekirjanikuna tundub mulle veidi ebaõiglasena, et täiskasvanute kirjanduses on mitu kategooriat – proosa, luule, näitekirjandus, esseistika, lisaks vabaauhind ja tõlkeauhinnad –, aga lastele kirjutatu on kõik üks lastekirjandus. Täiesti vastuvõetamatu on see, et sellest praagitakse välja suur osa (eelmisel aastal viiendik), pannes külge alavääristava sildi „aimekirjandus“.

Itaalias näiteks on hoopis paremini korraldatud. Suurimaks tunnustuseks lastekirjanduse alal on 1982. aastal loodud Anderseni auhind, mida antakse välja viies vanusekategoorias (jah, teate ju küll, et kolmene ja kolmeteistkümneaastane on ikka väga erinevad, ning samuti kirjandus, mida nad tarbivad) ning lisaks veel mitmes erinevas kategoorias, kaasa arvatud parim populaarteaduslik lasteraamat.

Teadlasena vaatan sellele kõigele eriti nukra pilguga: Eestis on populaarteaduslik kirjandus nagu inetu pardipoeg, keda kõik enda juurest minema ajavad. Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitalis otsustatakse, et see ei ole kirjandus ja nemad seda ei toeta (lasteraamatute puhul on seda siiski tehtud). Teadusagentuur on küll viimasel kolmel aastal populariseerimistoetusi ka raamatutele jaganud, aga kokku on toetus eraldatud kõigest kaheksa raamatu väljaandmisele, kusjuures toetatakse üksnes kirjastamiskulusid. Lasteraamatuid on seal hulgas olnud kõigest üks, kui ma ei eksi.

Meie teadmiste- ja teaduspõhises ühiskonnas on populaarteaduslik kirjandus eraettevõtete ja üksikisikute mure ja lõbu. See ei kuulu ei siia ega sinna ning peab ise vaatama, kuidas ellu jääda. Eriti kaua ja kaugele me niimoodi ei purjeta, kristallihaldjad peibutavad meie laevukese karidele.

* Ilona Martson, Lastekirjanduse laev seilab endisel kursil. Vestlusring. – Looming 2020, nr 4.