Vello Vinna kaotsiminek ajavoolus

1978. aasta La Louvière’i eesti näituse kataloog ilmestab ajajärku, millest ei taheta palju teada, sest see meenutab eesti kunsti sunniviisilist juhtimist õigetele radadele.

JÜRI HAIN

Näitus „Vello Vinn. Vastupeegeldused“ Kumus 19. V – 9. VIII. Kuraator Elnara Taidre, kunstnikud Vello Vinn, Kiwa, Mihkel Kleis, Krista Mölder, Brit Pavelson, Lilli-Krõõt Repnau ja Kristina Õllek. Kujundajad Raul Kalvo ja Helen Oja, graafiline kujundaja Külli Kaats ja illustratsioonide seina kujundaja Brit Pavelson.

Vabadus on otsimine

Vabadus on eksimine.

     Artur Alliksaar

Selle mõistmiseks, mis meie nüüdiskunstis sai juhtuda parimate kavatsuste elluviimise pinnal, tuleb sedapuhku alustada ajaliselt lähemast, millel puudub otsene seos Vello Vinna loominguga, kuid seda püsivamad on olnud tagajärjed tema teoste retseptsiooni faktoloogiale.

1991. aastal toimus Belgias La Louvière’i linnas eesti nüüdisgraafika näitus, mis on teenitult kuldtähtedega jäädvustatud meie 1990. aastate kunstilukku. Tegemist oli kuraator Tamara Luugi eeskujuliku tööga nii kunstnike ja teoste valikul kui ka näitusekülastajaile üldpildi andmisel, kuna belglased üldreeglina ei teadnud ju taasiseseisvuse saavutamise lävele jõudnud riigist õieti midagi, kultuuriloolisest taustast rääkimata. Näituse silmapaistvalt hästi kujundatud ja trükitud kataloog täitis selle tühiku huviliste tarvis läbimõeldud, täpse ja konkreetse informatsiooniga, mis lõpeb 1991. aasta 3. märtsil vastu võetud otsusega teha referendum Eesti Vabariigi sõltumatuse taastamise küsimuses.¹

Kaugemale Tamara Luuk ei jõudnudki minna, sest näituse avamispäev oli 20. aprill ning kataloog tuli veel kujundada, trükkida ning eeskätt kultuuriajakirjanike-kriitikute ringis ka levitada. Tamara Luuk oli 1990. aastal abiellunud kunstikriitiku Roger-Pierre Turine’iga, kelle kogemused sealsete olude arvestamisega tulid samuti igati abiks.

Näituse ekspositsioon pakkus välja huvitava pildi: vanim esinejaist oli Avo Keerend (1920), noorimad Maria-Kristiina Ulas ja Ly Lestberg (1965). Varalahkunud Marju Mutsu (1941–1980) oli esindatud üheteistkümne tööga aastatest 1974–1979. Eesti poolt vaadatuna oli üllatav rõhuasetus Priit Pärna estambiloomingule (13 eksponaati), millest suurem osa oli kunstniku kodumaal tundmata.

Kuraator näitas oma arusaamist kunstnike taotlustest ja eksponeeris teoseid, mis ei olnud teostatud graafilistes tehnikates, kuid toimisid graafikana, näiteks Siim-Tanel Annuse kaheksa guašis teostatud tööd. Tamara Luuk ei piirdunud ainult kuraatoritööga, vaid kirjutas näitusest ja selle taustast eesti kunstis. Eriti paljuütlev just käesoleva kirjutise seisukohast on ajakirjas Baltica avaldatud artikkel eesti kunstist Belgias.²

Ajakiri Baltica hakkas Horst Freitagi peatoimetamisel ilmuma Hamburgis 1988. aastal ning tõusis kohe rahvus­vaheliselt kõrgelt hinnatud, arvestatavaks sõnaks Balti riikide küsimuses. Eesti­poolne pilk võimaldab selle tõestamist, arvestades autoreid: ajakirja esimeses numbris esines Jaan Kross, samal aastal tõusid autorite hulka Lennart Meri ja Endel Nirk, järgmisel aastal Helmut Piirimäe, Indrek Jürjo, Toomas Paul, Rein Kruus, Hain Rebas ja ka Tamara Luuk. Tema väites, et eesti graafikat esitati esimest korda La Louvière’s 1991. aastal, ei kahelnud ilmselt ükski Baltica lugeja. Kuid selles Tamara Luuk eksis ning see määraski Vello Vinna esinemise unustusse.

Nimelt toimus 1978. aasta märtsikuus La Louvière’i samades ruumides, kus 13 aastat hiljem Tamara Luugi kureeritud väljapanek (aadressil Rue des Amours 10), näitus „Peintres et Graveurs Contemporains d’Estonie Soviètique“ ehk „Nõukogude Eesti nüüdismaalikunstnikud ja -graafikud“. Pealkiri ei olnud täpne (nagu mitmed teisedki väited kataloogis), sest avades näituse nimestiku, näeme seal kõigepealt graafikat ja esimesena Vello Vinna nime. Kokku oli selles graafikaekspositsioonis kaheksateistkümne autori nelikümmend kuus teost, kusjuures on märkimisväärne, et kaheksa neist – Avo Keerend, Silvi Liiva, Marju Mutsu, Jüri Okas, Evi Tihemets, Vive Tolli, Peeter Ulas ja Marje Üksine kuulusid ka järgmise, 1991. aasta näituse eksponentide hulka.

1978. aasta näituse kataloogi kaanel on reprodutseeritud Vive Tolli „Järv linna kohal“, kuid selle all näeme väljapaneku tõelist „kujundajat“, näituse patrooni, NSV Liidu saadikut Belgias Sergei Romanovskit. Niisugusel tasemel korraldatud näituse puhul on selge, et peaosa eksponeeritud graafikast oli võetud Moskvast kunstnike liidu ostetud tõmmistest, sest need esindasid tšinovnikute arvates hästi Nõukogudemaad, kuna usaldatava institutsiooni asjatundjad olid need heaks kiitnud. Graafikat osteti tavaliselt viis tõmmist. Maali puhul oli asi teisiti, eesti maali mitte ainult ei ostetud vähe, vaid ka ostetud töid kasutati mitme­sugustel rändnäitustel ning seetõttu, et enamik maale tuli sellele näitusele otse Tallinnast, on ka maalikunstnike nimed võrreldes graafikute omadega säilitanud autentsema kuju. Näituse kõige kurioossema nimemuutuse leiame graafika osast, kust Marju Mutsust on saanud Mario Misu!

Seega osa (ja ilmselt suurem osa) graafikuist ei teadnud üldse oma esine­misest sellel näitusel, sest ekspositsiooni graafikaosa komplekteeriti põhiliselt Moskvas ning näituse kataloogid ei jõudnud sellisel puhul kõigi eksponentideni, kuna saatkond Belgias ning välisministeerium Moskvas „neelasid“ enamiku tiraažist. Maalijate tarvis äratas selline näitus märksa rohkem tähelepanu ning nemad olid ka üldiselt hoolikamad oma esinemiste dokumenteerimisel. 1978. aasta La Louvière’i näituse puhul näeme, et kui üldse, siis graafikud on oma osavõtu hiljem registreerinud kui „näitus Belgias 1978“. Loomulikult on ka maalijate seas neid, kes üldse ei märgi sellist esinemist, kuid eeskuju andvalt on osaluse registreerinud näiteks Toomas Vint, kelle eluloo loetelus „Grupinäitused“ on kirjas „Eesti kunsti näitus. La Louvière, Belgia“.³

Vello Vinna sattumine nimestikus esimeseks, kuigi üldreeglina on püütud esitada kunstnikke tähestikulises järjekorras, on sündinud ilmselt põhjusel, et tema teos on ekspositsioonis kõige uuem ja jõudis korraldajateni alles siis, kui ülejäänud autorid olid juba paberile pandult reastatud. Igal juhul ilmestab see kataloog ajajärku, millest me pole tahtnud palju teada, sest meenutab seda sunniviisilisust, millega püüti „juhtida“ eesti kunsti riiklikult õigetele radadele. Kuid tähelepanelikum suhtumine kehva minevikku võib olla ka praegu valgustusliku tähtsusega, näidates julgemate julgust ja kohanejate kõhklust kõigile keerulistes olukordades.

1 Arts Graphiques Contemporains en Estonie, 1991, lk [73].

2 Tamara Luuk, Die Kunst der Esten in Belgien. Baltica 1991, nr 3, lk 45–48.

3 Eesti kunstnikud 2. Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, Tallinn 2000, lk 283.