Kui maja on liiga suur

Sadala kauplus-söökla juhtum tõstatab suurema küsimuse, mida teha nõukogudeaegsete teenindushoonetega. Kas lammutamine on tõesti ainuvõimalik tee?

MERLE KARRO-KALBERG

Ajal, mil koolid kinni pannakse ja suuremasse asulasse kolitakse, vallad ühendatakse, vallavalitsused jäävad tühjaks ning pangaautomaat on kättesaadav lähimas linnas, jääb tihti seal asulat koos hoidma ja südamena tuksuma kohalik kauplus. Paljud väikekauplused tegutsevad praegugi veel hoonetes, mis olid Nõukogude ajal selleks otstarbeks ehitatud. Tihti on need eriprojekti järgi valminud hooned, millest võib nii mõndagi välja lugeda toonase eluolu ja poepidamise kohta. Kõiki neid pole mõtet ja otstarbekas kaitse alla võtta, kuid võib juhtuda, et ilma riikliku kaitseta ei pruugi seda ajastukihti meie maa-asulatesse alles jäädagi. Üks näide sellest, et nii võib juhtuda, on Sadala kauplus-söökla hoone Jõgevamaal (arhitekt Katrin Oidjärv, sisearhitekt Malle Normak, osakonna juhataja Raul Kiige, projekti peainsener Milvi Volmer, pea­arhitekt Eva Hirvesoo, peakonstruktor Tiit Masso, grupi juht ja konstruktor Rimma Skrobot, juhtiv arhitekt Olga Bruns, ehitas Jõgeva KEK 1985–1987). Seda ähvardab lammutamine, et teha ruumi uuele kauplusehoonele. Lähemalt uurides rullub lahti ilmekas lugu, mille taustal võib esitada mitu küsimust. Kes hoiab meie ehitatud pärandit, kui valdavalt mõõdetakse tõhusust rahas ja majanduskasvus? Kas peaks sellesse valemisse lisama ka ruumi püsivuse ja -rikkuse? Kas uus maja tuleb pikapeale ikkagi odavam või aitab meie süsiniku­jalajälge vähendada hoopis vana hoidmine ja remontimine?

Mõjutusi taluarhitektuurist

Sadala kauplus-söökla kavandati Tsentrosojuzprojekti projektbüroos (NSV Liidu Tarbijate Kooperatiivide Keskliidu Projekteerimise Instituudi Tsentrosojuzprojekt Tallinna filiaal) 1983. aastal ja hoone valmis 1987. Seal tegeleti tüüpprojektide koostamisega näiteks leivatehastele, laomajanditele jne. Selle asutuse I osakond koostas üleliidulisi projekte, II osakond kavandas rohkem Eestisse. Tellijaks oli toona peamiselt ETKVL (Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklik Liit), mille tarbeks projekteeriti kauplus-sööklaid, laomajandeid, kultuurimaju jne. Sadala kauplus-söökla projekteerimisel osalenud arhitekt Katrin Oidjärv märgib, et mõnikord tehti ka individuaallahendusega hooneid ja üks selline Sadala kauplus ongi. Ta kirjeldab, milliseid erilahendusi kauplusele kavandati: „1980. aastate algus oli siiski veel sügav Nõukogude aeg. Kokkuhoid oli üle kõige. Sadala kauplus-söökla puhul osutus probleemiks kõrge viilkatus, mille ehitamiseks kulus väga palju puitu, mis oli teadagi defitsiit. Aga mis ei olnud?! Ja meie tahtsime katusekivi! Ja viilkatuse me saime, mine tea, võib-olla tänu Voldemar Herkelile, kes oli tol ajal riikliku ehituskomitee aseesimees. Hooned projekteeriti ikka kas nullkatusega või väga väikse kaldega, ruberoidkattega. Nii tehti ka Sadala poe laoruumide osaga. See oli ka õigustatud sobiva proportsiooni tagamiseks.“

Katrin Oidjärv kinnitab, et toona arvestas ta hoone kavandamisel asukoha omapära ja hoonestusega, sestap laseb fassaadikäsitlus aimata taluarhitektuuri, arvestama pidi ka kauplus-söökla vastas asuva koolimaja mahuga. Ta kirjeldab hoone asukoha- ja plaanilahendust: „Projekteeritava kauplus-söökla suurus oli ju ette kirjutatud. Et mitte mõjuda liiga suure hoonena, kavandasin majale L-kujulise mahujaotuse, ka hoonele määratud asukoht teede ristumiskohas oli selleks sobiv.“ 1987. aasta arhitektuurikroonikas kirjutatakse Sadala hoone kohta nii: „Maaelukeskuse taaskujundamise seisukohalt ja sotsiaalselt omab hoone suurt tähtsust, väärtustades ja aktiviseerides kohalikku külaelu.“

Sadala kauplus-söökla.

Erakogu

Nüüd leiab kaupluse pidaja, et 33aastast hoonet pole enam võimalik sellisena kasutada. Puudusena tuuakse välja, et maja on liiga suur, ebaotstarbeka ruumijaotusega ja suuremale osale ruumist ei ole otstarvet. Hoone remont oleks liiga kallis ja nii on otsustatud kauplus-söökla rekonstrueerimise sildi all lammutada. Jõgeva vallavalitsus leiab eelmise aasta lõpus muinsuskaitseametile saadetud kirjas, et arhitektuuriliselt praegune hoone paikkonda küll sobib, kuid nii suurena pole kasutust leidnud ning nüüd on see küla keskel väga näotu lagunev objekt. „Jõgeva majandusühistu on aastaid otsinud suuremale osale hoonest rakendust, kuid pole seda leidnud,“ kahetsetakse kirjas ja tõdetakse, et praeguse kauplus-söökla asemele ehitatakse väiksem hoone. „Jõgeva vald on kahaneva ja vananeva rahvastikuga omavalitsus ja kui me tahame hoida inimesi külades ja alevikes, siis ei või maapiirkondade esmatasandi teenuste kättesaadavus halveneda,“ nähakse liiga suure maja probleemi vallavalitsuse vaate­nurgast.

Kaduvikutee

Jõgevamaa muinsuskaitsenõunik Ville Tamm on kõvasti pingutanud, et hoone kaitse alla võtta, siiani tulutult. Muinsus­kaitseameti põhjendustes tuuakse välja, et hoone on väärtuslik selle poolest, et Sadala kauplus-söökla on tüüpprojekteerimise ajajärgul valminud omanäoline ja väärtuslik maa-arhitektuuri näide. „Sadala kauplus-söökla väärtus seisneb selles, et tegemist on ajastule ja kohale iseloomuliku post­modernistliku hoonega, mille projekteerimisel on inspiratsiooni ammutatud viilkatusega taluarhitektuurist,“ põhjendab Tamm. Kümne sambaga – viis ees ja viis taga – Sadala kauplus-söökla meenutab ka XIX sajandi kõrtsiarhitektuuri nurga­lahendusega varianti. Kauplus-söökla rajamisaegne arhitektuurne lahendus ja konstruktsioonid on säilinud terviklikult, mida paljude teiste samalaadsete hoonete kohta enam öelda ei saa.

Sadala hoone puhul on räägitud ka rekonstrueerimisest. Tulevase kaupluse projekti eelprojekti seletuskirjast (AB Studio-3) selgub siiski, et hoone maapealne osa kuulub osaliselt lammutamisele ja paiguti säilitatakse praeguse hoone vundamendi osad projekteeritava kauplusehoone asukohas. Uus kauplusehoone koosneb viilkatusega mahust, mille iseloomulik element on lai räästas. Hoolimata sellest, et uues projektis on ette nähtud piirkonnas välja kujunenud hoonestuse järgimine ja uue hoonemahu projekteerimisel on lähtutud praegusest hoonest, kus viilkatusega lihtne hoonemaht moodustab koolihoonega mahulise terviku, tuleb tõdeda, et kauplus-söökla ruumiline olemus ja füüsiline kehand läheb siiski kaduvikuteed.

Praeguseks on Ville Tamm eraisikuna esitanud justiitsministeeriumile ettepaneku järelevalve algatamiseks ehitusloa üle, kuna ta leiab, et välja antud ehitusloal, millega plaanitakse 1987. aastal ehitatud hoone ümber ehitada – õigupoolest siiski lammutada – puudub õiguslik alus. Milliseks see vaidlus ka ei kujune, saab sellest nii mõneski mõttes ehituspärandi kaitsmisel verstapost.