Tasuta grüünet

KARIN PAULUS

Tallinnas on neid kohti, kus priilt ringi trallitada ja aega veeta, aina vähem ja vähem. Pole siis ime, et eriolukorra tipus sai vaadata Noblessneris tõuksidega trikitavaid kraadesid, kellest mõni nagu härra Nilsson laternaposti otsa ronis. Pärast äsjast sooja nädalavahetust oli Stroomi metsas kõikjal näha lõkkeasemeid – võsa vahele politsei­auto patrullima ei mahu. Nõmme kandi pedastikus harjutavad turrad isandad kontaktivabu jalalööke, kalmistul õpib mudilane abiratasteta sõitu. Koolide nurgatagustes ja pinkidel võetakse napsi korralikult, Eesti moodi – pärast ollakse samas siruli.

Rahvas on aru saanud, et vabas õhus on tegelikult tervisele palju ohutum treenida, tööd teha või kohvitada kui kuskil kinnises ruumis. Selleks ei pea olema ju doktorikraadi, et aduda: kaubanduskeskuse pallimeres on ebahügieenilisust palju rohkem kui pargis.

Tundub, et koroonakriisis leidsid kaaslinlased üles kõikvõimalikud õhuaugud, sopid, kus tegutseda ja mõtiskleda. Lapsed said paariks kuuks autode käest tagasi parklad: seal sai rulatada, palli taguda ja kriidiga hiidpilte joonistada. Läänemerel nähti delfiini ja Toompealt Helsingit.

Kuigi ees terendab suvi, siis paistab, et mõnegi eestlase hing himustab tagasi tubastesse tingimustesse. Juba võib näha liiklusummikuid, mille moodustavad avatud laut-kontorite rõõmsad töötajad.

Inimeste leidlikkusele vaatamata näitas eriolukord, et meie ümbrus on muutunud aastatega vastikuks ja piiratuks. Rahvaparkide asemel oleme ehitanud batsillirohkeid kaubanduspindu, suuri nagu karjakoplid, aias ei saa mitte mängida, vaid parkida. Kosunud on liiklus­sõlmed, ringristmikud ja torupiirded, kadunud puiesteed ja pingid.

On ka erandeid. Võttis lausa silma märjaks, et Tartus saab linnarahvas kasvatada nüüd vagude kaupa ise kapsast ja kaali. Meil Tallinnas sai kogukonnaaeda veel äsja sisse ainult üks ohutusvestis aednik.

Ilmselt pole ma ainus ema, kes eelistab digitarvikutele õuesõpet: vaadaku vihmaussi ikka porilombis ja varest prügikastis, mitte Opiqus. Palivere lasteaed on võtnud lausa kanad. No kas pole vahva!

Praeguste kogemuste toel võime täie õigusega nõutada avaliku ruumi säilitamist ja edendamist.

Me ei pea käest andma parke, randu, tänavaid, metsi ja väljakuid. Võime nõuda täitsa vabalt vaba ruumi, kus saab aega veeta – ja mitte ainult etteantud mustri kohaselt liugu lastes või lõuga tõmmates, vaid ka täitsa niisama.

Pandeemia tõttu on selgeks saanud, et tasuta ruumi nõutamine pole ainult hipide idealism, vaid pragmaatiline vajadus. Ka linnainimesel peaks olema õigus hingata puhast õhku ja õues istuda või mängida. Uue viirushaiguse teise laine valguses tahaks ka, et õppiv noorsugu saaks peale burgeri­restorani veel kusagil tasuta internetti kasutada. Mis nutikas riik see on, kui digikeskkond on vaid varakamate hüve?

Praegu elame oma riigis nagu mingid saunikud: kui pererahvas kohal, tuleb kohe koomale tõmmata. Kaasamisest ja perekesksusest räägitakse küll aina sagedamini, aga Realpolitik on ikka see, et kohalik, eriti vanur, noor ja mudilane, ei ole tuhkagi väärt. Maratonide, ratta- või autorallide tarbeks suletakse üüratuid alasid, aga kui jutt on kõrge äärekivi kaotamisest, lumerookimisest või tillema rohelise laiukese kaitsest automeres, siis peetakse seda sulaselgeks tagurluseks. Ei ole just harv, et festivalid ummistavad randu või lubatakse meie kõigi ujumiskohta ehitada tohutuid tasulisi lõbustus­alasid, olgu näiteks Anne kanali äärde või Männiku karjääri ümbrusesse.

Tasuliste treeningute tarbeks ehitatud spordihallide asemel on meil vaja kõigile avatud korvpalliplatse ja väljakuid! Kiiremate kepikõndijate ja ratturite liikumisrajad ei tohiks välja tõrjuda koerapissitaja või uitaja kulgemisradu! Tahaks grüünesse, kus paljas ülakeha ja õllepurk ei too kohale võttegruppi ja avalikku häbistamist!

Mittekommertslik ja sestap habras ning löögi all ruum vajab ka linnades-külades samasugust kaitset ja edendamist nagu Eesti loodus. Rajagem pigem parke ja peenraid, mitte piiritara!