Konfliktne ja soe Iisrael

Signe-Fideelia Roots

Deimling näitab performance’i-kunstnikele kohta Kolgata teel, kuhu Jeesus olevat puhkamiseks käe toetanud, kui teda ristilöömisele viidi. Signe-Fideelia Roots  „Mida te Iisraelis tegite?”

„Osalesin performance’i workshop’il. Tegime Tel Avivi kaasaegse kunsti keskuses performance’eid…”

„Mida tähendab performance?”

„See on nagu etendus ja samas ka mitte. See on mingi idee edasiandmine kehakeele abil…,” üritan unega võideldes passikontrollile selgitada. Olen Tel Avivi lennujaamas ja kell on 1.30 öösel. On 6. mai ja järgmisel päeval saab Iisraeli riik 60 aastat vanaks. Tahan koju lennata, aga enne pean veel kaks korda oma seljakoti sisu lauale laduma ja vähemalt viis korda passi näitama. „Ega mõni iisraellane teile midagi kinkinud?” uurib ametnik. Mu pearaputusele vastab ta, et väga hea, sest kui sulle siin riigis midagi kingitakse, võib see vabalt olla pomm. Lasen silme eest läbi kõik need sõbralikud inimesed, keda kohtasime, ega kujuta ette, et keegi neist mulle pommi kingiks.

 

Kuidas sattusin Iisraeli? Kõik algas sellest, et käisin 2006. aasta augustis Poolas, osalesin „Port Performance’i” workshop’il Gdanskis (Sirp 8. IX 2006). Kõnesolevaid workshop’e organiseerivad rahvusvahelised performance’i-kunstnikud BBB Johannes Deimling ja Angelika Foijtuch. Ürituste idee on tutvuda võõra kultuuriga ning luua muljete ja kogemuste baasil performance. „Port Performance’it” on varem korraldatud veel ka Eestis ja Berliinis. Sadamalinnades vahetatakse kaupu, inimesi ja ideid ning seepärast toimuvad workshop’id enamasti sadamalinnades. Erandiks oli Berliin. Workshop’ide seltskond vaheldub pidevalt. Iisraeli jõudis viisa- ja ohutusprobleemide tõttu vaid neli osalejat: Eestist siinkirjutaja ning Katrin Tees, Šveitsist Dinoys Damman ja Itaaliast Mara Maglione. Iisraeli workshop kulges trajektooril Tel Aviv – Mezoque Deragot – Jeruusalemm – Tel Aviv.

Iisraeli pole lihtne viisat saada. Nii jäi workshop’ile tulemata üks nigeeria kunstnik. Fakt, et üritus lükkus poliitilistel põhjustel sügisest kevadesse, näitab, et Iisraelis ei ole poliitiline olukord stabiilne. Saabusime Iisraeli paasapühade alguses, mil nädal aega oli hapendatud leiva söömine keelatud ja leivaletid rätikuga kaetud. Arvukad pühad on selles uskude ja rahvuste sulatusahjus üks konfliktide allikaid.

Osalesime vaatlejatena Tel Avivis demonstratsioonil, kus relvastatud politseiüksus paarikümmet rahumeelset inimest mööda haljasala taga ajas. Nimelt protesteeriti selle vastu, et araablased tahetakse oma kodudest välja visata. Araablased elavad Tel Avivis Yafo linnaosas. Kunagi ammu olevat juudid araablased sealt välja ajanud: rahvas rääkis, et olevat täitunud 38 aastat Yafo vabastamisest araablastest. Aja jooksul on araablased pöördunud kodukohta tagasi. Nüüd tahab riik majad lammutada ja ärihooned asemele ehitada. Elanikele tuleb koju kiri, et neil tuleb nädala pärast välja kolida. Riigi rahaline toetus on nii väike, et selle eest ei saa isegi korterit üürida. Pealinnas kanti plakateid tekstiga „Arabs, go home!”. Meile selgitati, et see on hea sõnum, mis tähendab, et jäägu araablased oma koju Yafosse. Vaevalt riik oma otsust muudab, eriti kui jälgida politsei tegevust.

Kohalikud rõhutasid, et Iisrael on militaristlik riik. „Kui näed üht sireeniga kiirabiautot, on tegu infarktiga, kui aga kihutab 6-7 sireeniga kiirabi- ja politseiautot, on see terrorismiakt,” rääkis kuraator Yifat Laist. Sõjavägi on juudi riigis kohustuslik naistele kaks ja meestele kolm aastat. Tänavapildis võis iga päev näha naissõdureid. Juuditarid on väga heas sportlikus vormis, nemad ei ole kindlasti tehtud suhkrust, jahust ja maasikavahust. Kõikjal kõndisid relvastatud politseinikud ja sõjaväelased, rahvaga suheldes olid nad viisakad.

„Port Performance’i” programmi kuulub kohaliku kunstielu tundmaõppimine. Külastasime mitmeid kunstirühmitusi ja kunstnikke. Näiteks veetsime õhtu performance’i-rühmitusega Public Movement (Avalik Liikumine). 2006. aastal tegevust alustanud rühmitus võtab ideed sõjaväest. Sõdurite liikumine ja tegutsemine on väga praktiline ja ökonoomne. Samuti võetakse elemente rahvatantsudest, õnnetusjuhtumitest ning tänavakaklustest. Olime tunnistajateks proovile, kus matkiti autoõnnetust. Rühmitusse võetakse katsetega ja soovijaid olevat palju. Enamus liikmetest tegeleb tantsu või spordiga. Kunstnike kostüüm on valge ja vöö must. Meie üllatuseks selgus, et neil on sini-must-valge lipp ning nad olid selle seotusest Eestiga teadlikud. „Me armastame Eestit! Meil on samasugune raske minevik,” põhjendati lipuvalikut.

Tegime meiegi füüsilisi harjutusi, et eelseisvaks performance’ite esitluseks valmis olla. Fojtuch ja Deimling andsid meile ülesandeid, millest lõime etüüde. Lisaks arutlesime religiooni teemal ning analüüsisime üksteise loomingut.

Külastasime noort kunstnikku Roy Mordechaid, kes aastaid tagasi esines sõbra Meir Tatiga avalikus ruumis. Roy oli Torumees (Plumberman) ja Meir Kollanemees (Yellowman). Küsisin kohe, kas nad Kollast Huntmeest teavad. Vähe sellest, et meie Huntmeest ei tuntud, ka Eesti olemasolu tuli mitmetele uudisena. Hetkel teeb Roy akvarelli ja Meir planeerib performance’it Tel Avivi kõige ohtlikemail tänavail, kus enesetaputerroristid end õhku on lasknud. Ta kavatseb lasta oma emal endale pommivöö ümber panna, aga pommide asemel on värvipurgid, mis plahvatades õhku lendavad – ja tänav saab rõõmsavärviliseks. Iisraeli kaasaja kunstnikud haakuvad põhiliselt enesetaputerrorismi, riigipiiri, militarismi ja araablaste teemaga. Meiri sõnul on rõõmustav, et iisraellaste majanduslik olukord on nii palju paranenud, et rahvas on hakanud kaasaegset kunsti ostma. Lisaks maalidele ostetakse ka videoid. Näituste avamistel liikuvat rohkelt glamuurseid tegelasi.

Võimu ja vaimu konflikt on Iisraelis siiski teravalt päevakorral. Külastasime Edeni- nimelist kunstnikku, kes on viibinud sunniviisiliselt vaimuhaiglas ja vanglas. Nimelt tegi ta avalikus ruumis performance’i, kõndis, gaasimask peas ja suur filosoofiaraamat kaenlas, ülisalajase sõjaväebaasi suunas. Politsei kahtlustas kunstnikku seotuses Saddam Husseiniga. Teinekord sattus mees politseijaoskonda, kui oli paasapühade ööl tänaval tantsinud. Üldse on 38aastast Edenit 2000. aastast saadik lugematu arv kordi arreteeritud. Vaimuhaiglas pole lubatud sõpradega ühendust võtta ega lähedasi külla kutsuda. Eden meenutab kibestunult, kuidas Iisraeli riik lubas tal teha haiglast kolm (mõtelge, tervelt kolm!) telefonikõnet. Ravimeid anti jõuga.

Seiklesime sada aastat vana Tel Avivi Bauhausi stiilis majade vahel ning ronisime ühe hoone katusele külla kunstnik Chana Ashurile. Kuni 17. eluaastani kibutsis ehk kommuunis elanud kunstnik selgitas, et alguses tundusid raha ja võtmed talle täieliku absurdina. Kibutsi elukorraldus põhineb sotsialismil ja sionismil. Kapitalistlikus maailmas läks Chana kolledžisse arvutitehnoloogiat õppima. Nüüd teeb ta multifilme, videoid, performance’eid, ehteid ja palju muud. Ehteid meisterdab Chana liimist, pilte teeb nõudepesukäsnadele. Kogu ta looming on absurdimaiguline ning meenutab veidi Hieronymous Boschi loodut. Tagatipuks õmbleb ta pluusidest seelikuid ja kampsunikäistest jalanõusid.

Kohalikud filmihuvilised kogunevad igal reede õhtul erakorterisse filmiklassikat vaatama. Nii sattusime meiegi sinna. Silma hakkas rasside ja rahvuste paljusus. Vaadati 1947. aasta filmi „Out of the Past”. Nagu kiuste rippus laest alla installatsioon, mis koosnes plasttopsidesse pandud tinasõdureist. „Tahan sellega öelda, et mobiilid (liikuvad kunstiteosed) pole alati nunnud,” selgitas kodukino organisaator. Militarism poeb kõikjale.

Deimling arvas, et Tel Avivi ja hullumeelse Jeruusalemma vahepalana oleks meil vaja kolm ööd kõrbes veeta. Sõitsimegi Surnumere äärde turistide külakesse Mezoque Deragoti (Sügav org). Magasime suures beduiinitelgis. Öösiti pani torm telgiriide laperdama ja mehed pidid seda korduvalt kividega kindlustama. Naersime, et feminismi üllad ideed on vahel mugavam unustada. „Siin ellu jääda ongi üks workshop’i ülesannetest,” selgitas Deimling. Liiv, mida tugev tuul üles keerutas, tungis kõikjale: madratsitesse, veepudelitesse, fotokatesse, rõivastesse, juustesse. Kuna meil puudusid lauanõud, pidime sööma kapsalehtedelt. Süüa tegime ise. Kõrbes sundis Deimling meid iga päev kaks liitrit vett ära jooma.

Kõrbekogemuse tipphetk oli matk kaljudest alla Surnumere äärde. Surnumeri asub 420 meetrit merepinnast allpool ning on nii soolane, et elusorganisme seal ei leidu. Soolast paks vesi hoiab ülal ka neid, kes ujuda ei oska. Uppuda on peaaegu võimatu, kui sa just keerisesse ei satu. Käisime mitteametlikus rannas, kuhu juhatasid meid relvastatud piirivalvurid, kes valvasid, et jordaanlased ei tuleks üle Iisraeli piiri.  Jordaania mäed paistsid Surnumere teiselt kaldalt. Määrisime end Surnumere tervistava mudaga ja ligunesime paksus soolasupis. Hiljem saime teada, et sealkandis leidub ohtralt vajuvat liiva, mis tähendab, et inimene võib suvalises kohas sõna otseses mõttes maa alla vajuda ja teda ei leita enam iial.

Kõrbes oldud aeg ei olnud kindlasti mitte endasse vaatamise aeg, nagu meie juhendajad olid planeerinud, vaid pidev võitlus loodusjõududega, mille käigus jäin haigeks ning Jeruusalemma jõudes oli mul nohu, kõhugripp, palavik ning hääl ära. Deimlingu arvates tegin ma naljakat kõrbelinnu häält. Mul polnud aga üldse naljatuju ning jäin mõneks ajaks voodisse.

Jeruusalemmas keskendusime usuelu uurimisele, kuid esimesel õhtul külastasime ka kunstimuuseumi. Olime palutud Jeruusalemma kaasaegse kunsti muuseumis näituse avamisele. Mängis muusika, pakuti snäkke ja jooke ning esitati performance. Rahvast oli meeletult ja peeti pikki kõnesid. Avati suur rahvusvaheline näitus „Real Time: Art in Israel 1998–2008”. Samal ajal oli Tel Avivi kaasaegse kunsti keskuses näitus „Short Memory”. Kõik praegu avatud kunstinäitused olid pühendatud Iisraeli 60 aasta juubelile.

Loomulikult käisime kuulsa nutumüüri juures. Naiste ja meeste pool oli eraldatud, meeste pool naiste omast vähemalt kaks korda suurem. Kõikjalt üle maailma kokku tulnud usklikud kirjutavad Jahvele kirju ja panevad need müüripragudesse, lootuses, et jumal need avastab ja soovid täidab. Müüriorvades elavad tuvid vaatavad seda kõike paratamatusega leppinud ilmel. Teisel pool müüri kõrgub araablaste mošee. Nii Tel Avivis kui ka Jeruusalemmas leidub hulgaliselt mošeesid koos minarettidega. Minarettidest kostab mitu korda päevas kauneid koolitatud meeshääli, kes meloodilise koreograafiaga justkui pulmamängu mängivad sokud üksteisele vastates islamiusulisi palvusele kutsuvad.

Üks põnevamaid kogemusi oli ultra­ortodokside linnaosa külastamine Jeruusalemmas. Tegemist on kõige traditsioonilisema judaismi vormiga, kus järgitakse võimalikult täpselt pühakirja toorat. Ultraortodokse nimetatakse ka haredid, mis on tuletatud sõnast charada  (äng, hirm) ja tõlgendatud kui „see, kes väriseb aukartusest jumala ees”. Meessoost haredid tunneb ära soengu järgi. Juuksed on lühikesed, aga kõrvade juurest ripuvad pikad lokid. Abielunaised katavad juuksed kinni. Enne suure seikluse algust anti meile turismiinfost instruktsioonid: naised pangu end siivsalt riidesse, mis tähendab, et seljas peab olema soovitavalt pikk seelik või kui kannad pükse, ei tohi hargivahe näha olla. Pole kombeks kõnetada vastassoost isikut ja kui see juhtub, sind lihtsalt ignoreeritakse.

Paljud haredi rabid keelavad televiisori ja filmide vaatamise, Interneti ja ilmalikud ajalehed. Mobiiltelefonidel on piiratud funktsioonid. Ajalehtede asemel kleebitakse majaseintele ainult neid uudiseid, mida omainimestel vaja teada. Mida on tarvis teada ja kuidas toimida, selle üle otsustavad rabid. Nii abiellumiseks, lapse muretsemiseks kui reisimiseks on vaja rabilt luba küsida.

Tänavatel liikus nii noori kui vanu mustjashallides rõivastes haredi juute. Möödusime ka koolimajast. Poisid õpivad seal poistekoolides yeshiva’des, kus tooraõpetus on kesksel kohal. Matemaatikat, inglise keelt ja teisi põhiaineid ei õpetata. Tüdrukud õpivad tüdrukutekoolides. Hiljutine statistika näitab ultraortodokside arvu järsku kasvu. Näiteks on juba 50% iisraeli koolilastest haredid. Kokku on haredisid 10 protsenti rahvastikust. Kuigi üle poole neist elab allpool vaesuspiiri ja saab riigilt toetust (meestel pole kombeks tööd teha, vaid toorat õppida), on nad siiski arvestatav poliitiline jõud, mis hakkab aina enam riigi elu mõjutama. Paljud neist olevat mässumeelsed. Nad arvavad, et vaid usklikel juutidel on õigus elada sel maatükil, ja üritavad kõiki juute oma usku pöörata.

Haredid usuvad jumalat tingimusteta. Hiljuti raputas maailma uudis, et ultraortodoks Shlomo Benizri sõnul on maavärinad homoseksuaalide süü. Mees väidab ühes raadiointervjuus, et ta ainult tsiteeris püha teksti, kus jumal ütleb, et saadab maavärinad karistuseks homoseksuaalsuse eest, ja kõik, mida ütleb jumal, on tõsi. Kui jumal tulevikus ümber peaks mõtlema, muudab ka Benizri oma arvamust.

Muljeid kuhjaga, sõitsime tagasi Tel Avivi. 4. mail toimus performance’ite esitlus Tel Avivi kaasaegse kunsti keskuses (CCAs). Tegime vastupidavus-performance’it, millest enamus oli seotud pingutava füüsilise tegevusega. Katrin Tees lennutas rõdult paberlennukeid kirjaga „jumal”. Mina veeretasin õuel suurt kivi kuusnurga kujuliselt. Kuusnurgal on palju tähendusi, aga see on tuntud ka juutide sümbolina. Igasse kuusnurga tippu tõmbasin kriidiga joone ja kui sain kokku kuus joont, kriipsutasin need läbi kui kuus tööpäeva. Puhkepäeva nimetavad juudid sabbath’iks. Sabbath’it sümboliseerisin oma keha piirjoontega kuusnurga keskel. Lõppkujund meenutas Leonardo da Vinci meest. Kasutasin Eesti lipuvärve, viidates Eesti ja Iisraeli sarnasusele. Dionys Damman kandis korduvalt suurt mullakotti trepist üles ja tuli liftiga alla. Mara Maglione sümboliseeris juuste külge kinnitatud kanamunadega kodu mõistet. BBB Johannes Deimling tegeles oma performance’is erinevate uskude kooseksisteerimisega. Angelika Fojtuch oli kogenud juutide halvakspanu poolakate suhtes, kuna Auschwitz asub Poolas. Seepärast sidus ta sideme ümber näo ning kirjutas sellele: mina olen Poolast. Üritus läks korda ning tekkis soe tunne, kui esitlusel viibinud kodukinosõbrad kutsusid meid järgmisele filmiõhtule.