Laula, laula, pappi!

Toomas Liiv

Millega ikkagi algab eesti kirjandus? Mõningad käsitlused alustavad eesti kirjandust rahvaluulega, teised nn Balti kroonikatega. Kus aga on siis tegelik algus? Tegelik algus on kirjutamises. Sõna ?kirjandus? seostub etümoloogilises plaanis ju ?kirjaga?. ?(Ilu)kirjandus? on seega teatavat naudingut pakkuv, ilusasti/inetult sõnastatud sõnum, mis on ?(üles) kirjutatud?. ?(Ilu)kirjandus? on teatavat tüüpi ?(üles)kirjutatus?. Teisisõnu. Rahvaluule saab kirjanduseks alles siis, kui ta üles kirjutatakse. Eesti rahvaluule sai oma põhiosas kirjanduseks alles XIX sajandi lõpukümnenditel. Sellest on natukene kahju, ent ? nagu kirjutas professor Gustav Suits juba 1953. aastal: ?Paganuspärimuste, ristiusu sisenduste, feodaalsete asundusolude videvikus elava eesti rahvaluule kirjapanekule ? kirjanduseks lugemisele ? ei mõelnud kaua keegi.? (G. Suits, Eesti kirjanduslugu. Ilmamaa,1999, lk 17) Nii see paraku oli. Minevikus ei mõeldud ja nüüd, olevikus, ei olegi. Selles on eesti rahvaluule kurbloolus.

Ent professor Suits ise mõtles küll nauditavalt ? rahvaluule kirjapanek tähendab samas ka rahvaluule lugemist kirjanduseks, s.t rahvaluulele kirjanduse staatuse andmist, rahvaluule sisestamist kirjanduse ajalukku. Selles on nii tänapäevast institutsionalistlikku mõtteküpsust, et ainult ahheta ja ohka. Olid ajad ja olid ka professorid!

Ühe esimese kirjapandud eestikeelse lausena mainitakse tavaliselt Henriku ladinakeelse kroonika ?Heinrici Chronicon Livoniae? (kirjutatud arvatavasti 1224?1227) 18. peatükis leiduvat ütlust ?Laula, laula, pappi!?. See kunagine eestikeelses kirjutatuses salvestatud fragment on ülimalt tähendusrikas. Käsitan seda ühe võimaliku võtmelausena eesti/Eesti identiteedi suhtes. Esiteks. Selle lause ütlevad meie esiisad, nn vanad eestlased (täpsemalt ? saarlased), kes piinavad nende kätte langenud preestrit. Selles lauses on mingit mõnitavat maagiat, loitsu. Seega astub eestikeelsus oma kirjutatusse just ohvri, piinatava pilkamisega, ilkumisega kannatuste üle, parastamisega. See ei ole ei ideoloogilises ega eetiliseski plaanis just meeldiv algus. Selles on midagi kurjakuulutavat. Kas ei ole niisugusesse kirjutatud algusesse kätketud ka tulevase karistuse paratamatus? Kusjuures ma pean karistusena silmas kas või järgnenud kuue- või seitsmesaja aasta pikkust ?orjaööd?, baltisaksa feodaalide vägivalda eestikeelsete suhtes. Rääkimata siis XX sajandi okupatsioonidest. Rääkimata siis ka kunagistest ?kultuuritoojatest?, nn Kulturträger?itest, Eestis peremehetsenud baltisakslastest. Mõisad võttis Eesti Vabariik neilt maareformiga juba aastal 1919 ära, nende soost mehed?naised on Eestist ammu kadunud, on jäänud vaid teatav baltisaksa ?geenipank? ja mõni üksik, sageli hooldamata hauaplats Eestimaa pühal pinnal.

See ongi ajaloo tagajärg, tulemus, mida võib nimetada karistuseks. Ei ole ju avaramalt, mõistvamalt käsitatud ja diakroonia suhtes neutraliseeritud ajalugu mitte midagi muud kui karistus. Ajalugu oma naturaalsuses on olemuslik kättemaks. See käib nii Eesti kui ka Saksa kohta, Venest siis rääkimata. See kehtib Iisraeli kohta. See kehtib kõikide ajalugude kohta. Ka Läti Henrik tõlgendab ajalugu (paratamatult saabuva) karistusena, ja tal on õigus. Ütleme ausalt ? Läti Henrik oli hea kirjanik, kuigi ta ?vanu? eestlasi ei armastanud. Ent miks peakski armastus olema headuse mõõdupuu?

Teiseks. Mõnitus ?Laula, laula, pappi!? sisaldab objektina preesterlust, s.t pühaduse märki, predikaadina aga laulmist kui leevendust, kui lahendust. Eesti ajalugu on ka selle tõlgendusmalli (mittemõnituslikult) omaks võtnud ja teoks teinud. Eesti ajalugu on omaks võtnud ja teoks teinud Martin Lutheri (1483?1546) ning tema usupuhastuse. Laulmine ja Eesti(maa) pühadus on eestlasi pidevalt identifitseerinud ja inspireerinud. See on ju Lutheri visionaarne ?laulev kogudus?, mis on eestikeelsust kandnud nii jumalateenistustel kui ka laulupidudel ja mis kulmineerus meie hiljutises laulvas revolutsioonis. Eestikeelne luterlik koguduselaul koos kõigi oma (ilmalikumate) laulupiduliste ja kannelt mängiva laulujumala Vanemuisega (köster?) on olnud eestikeelse Eesti mentaalne selgroog. Loomulikult ei tea me, mida arvaksid just sellisest asjade kulgemisest piinatavat preestrit pilganud ?vanad? eestlased. Ent kas peaksidki piinajad midagi teadma oma tegevuse tagajärgedest? Kas see teadmine muudaks midagi? Kas oleksid ?vanad? eestlased mingi hüpoteetilise tagajärje-teadmise tõttu jätnud ütlemata/mõnitamata: ?Laula, laula, pappi!??