Mälestuste sünge müstika

Aarne Ruben

Hellati klassi poisid koolitunnis. repro raamatust  

Henn-Kaarel Hellat, ?Poiste sõda II?. Faatum, 2004. Tõnu R. Kallas, ?Valge paat?. Faatum, 2004.

Henn-Kaarel Hellati mälestusteraamatut kätte võttes tundsin suurt aukartust: on ju tegemist meie esiulmekirjanikuga Eiv Elooni kõrval. Kuid mida enam raamatut loetud sai, seda enam tekkis küsimus: ja mis siis? Kõik see, millest ta kirjutab, on ju ometi teada, paljudele lausa une pealt.

Saame näiteks teada, et autorit õpetasid pedagoogid Raandi ja Härma. Ja tundub, et õpetasid hästi, sest Hellati panus eesti kultuurilukku on ilmselge. Mõnus on ka lugeda lõiku, milles poisid leiavad metsast äravettinud seljakoti ja sellest tuleb lagedale terve hulk saksa sigaretipakke. Kohe viivad väikesed ilmakodanikud selle kodustele näha, kodus läidab keegi asja tundvam vanamees ühe sigareti, tõmbab pika mahvi ja sõnab mõtlikult: ?Kuradima fritsude ersats.? Ja siis: ?Ma eksiksin kõvasti ajaloolise tõe vastu, kui nüüd väidaksin, et meil ? leidjatel ? igasugune huvi leiu vastu oleks kadunud. Otse vastupidi. Juba järgmisel päeval saime tädipojaga karjamaal oma esimese suitsumehe kogemuse. Enne hoolega ümbrust uurinud, läitsime pidulikult kumbki sigareti, tõmbasime mitu mahvi ja see oli Väike Henn, kes Johannest jäljendades lausus niisama väärikalt ja põlglikult: ?Ersats.?? Ajalooline tõde?

 

Isiklik ja ajalooline

Meie, seitsmekümnendail sündinud põlvkonna ajalootunnetus on tekkinud mitut moodi. Kuid aja kohta, millest Hellat vestab, ütlesime algklassides lihtsalt: ?Enne meid.? Vana hall aeg enne meid. Imestasime, miks hiigelsuurtel raadiotel laineskaalad nii raskelt liiguvad, ja leidsime vanaisa vana lauliku vahelt ei tea kus kasvanud ürgiidse põllulille. Võttis siis vanaema meid enda kõrvale, avas kaunilt inkrusteeritud nahkalbumi ja seletas: ?Vaat. Meie suguvõsa see haru. Tiisikus, metsatöö, masina-traktorijaamad, head ja halvad metsavennad ja muidu kangelased.? Kõik need teemad on vähemal või rohkemal määral esindatud ka Hellati mälestusteraamatus, aga esitus on liiga isiklik, et laialdast huvi pakkuda. Kui allakirjutanu saab nii vanaks kui Hellat praegu, loob temagi midagi samalaadset. Aga ega ma siis hakka seda trükki viima, oh ei. Üksikisiku elu ei huvita sootsiumit kuigivõrd. Omaksed loevad, aitab sellestki. Parem panen oma päevikud metallsilindrisse ja kaevan suure tamme alla.

 

Aga Pauli jälgis see põletav pilk

Tõnu R. Kallase ?Valge paat? kujutab 1946. aasta detsembris aset leidnud Muhu- ja Läänemaa meeste nn tagasitulekuoperatsiooni, mille käigus lootis kuueliikmeline meeskond Rootsi toimetada ka oma perekonnaliikmed. Operatsiooni juhtis hilisem kuulus metsavend Richard Saaliste (1916 ? 1949), kusjuures on tehtud oletusi, et kui mehed esimest korda Kapelskäri kandist väljuda püüdsid, olnud neil kaasas ajalehe New York Herald Tribune korrespondent.

Jutustus on küll väga ladus, kuid häirib tammsaareliku sõnakasutuse matkimine: pea igas lõigus leidub lause, mille alguses on kas ?ja?, ?ning? või ?aga?. Autori traagiline ja punnitatud paatos kestab peatükist peatükki: ?aga alles see oli, kui nad Stockholmi lähedal…?, ?aga nüüd on ta Eestis tagasi?, ?aga Pauli jälgis see põletav pilk? ? kusjuures kõik need aga-d on kahes järjestikuses lõigus ühel leheküljel.

Siiski-siiski, kahtlemata saaks teosest hõlpsasti filmi vändata: sündmustik on selleks igati kohane.

 

Kõnnivad moekates säärsaabastes

Selle raamatu vaatlemine koos Hellati memuaaridega on õigustatud, sest Kallas vahendab reamees Einart Nurga mälestusi. Lugu sellest, kuidas laskurkorpuse sõdur, kaevudes miinipildujatule eest justkui ussike pooleldi valmis kaevatud kraavi mulda, endale keerulist hauakirja välja mõtleb, teeb selle teose samuti loetavaks.

XVII peatükis annab autor visandliku sõjajärgse Tallinna kirjelduse. See pole küll nii värvikas kui Viirlaiu ?Ristideta haudades?, kuid on ajalooliselt tõepärasem. Mäletatavasti arvas Viirlaid oma teost kirjutades, et Tallinna rongid 1944. aasta oktoobrikuus veel sõiduplaani järgi ei sõitnudki.

Romaanis on kujutatud neidki, kelle järeltulijad nüüd uute lootustega Eestisse naasevad, kõnnivad moekates säärsaabastes ? Caterpillari omades, kui kasutada kenderismi ? siin ja seal ning oma vanaisa kunagise elamiseni jõudes pastakaga uksele koputavad, et sundüürnik välja tuleks: ?Kule mees, see ei ole mitte brå, att sina elama siin.? Tähelepanuväärne, et kunagised minejad, ka Kallase romaanis, rääkisid sellest, kui palju Rootsis metsatöödel teenida võib, mitte sellest, mis keeles nende järeltulijad võõral maal kunagi suhtlema hakkavad. Rootsi Kuningriik oli nende jaoks pehme vatitupsune nukumaailm, kus elavad härrad ja prouad, mitte mingid seltsimehed. Prouad teevad näiteks vaestele puudusekannatajatele kingitusepakke, aga härrad löövad niisama taaderanti ja joovad Carlsbergi.

Muhumaa mehe Tarvise paatidega üle mere sekeldav rühm ei soovinud Eestis jageleda varumisvolinike, täitevkomiteelaste ja viinast haisvate Punaarmee bandiitidega. Selle asemel on ju palju parem istuda ühes fru Svenssoni ja fru Erikssoniga näiteks Örebro lossis, tõsta peenest portselanist kohvitasse ja kiita: ?Mmmm, Löfbergs Lila! Lukt och smak! Här brukar man bjuda på ett utmärkt kaffe!?

Lõpetuseks tuleks lisada, et Kallase ?Valge paat? on siiski loetavam kui Hellati ?Poiste sõda II?.