Tants vana elu varemetel

„Meie kaks“ on kammerlik, üheaegselt nii trilleri elementide kui ka komöödiavirvendusega LGBT-draama, mis on kõige selle juures tark film

KRISTIINA DAVIDJANTS

Mängufilm „Meie kaks“ („Deux“, Prantsusmaa 2019, 95 min), režissöör Filippo Meneghetti, stsenaristid Malysone Bovorasmy ja Filippo Meneghetti, operaator Aurélien Marra, helilooja Michele Menini. Osades Barbara Sukowa, Martine Chevallier, Léa Drucker jt.

Sakslanna Nina (Barbara Sukowa) ja prantslanna Madeleine (Martine Chevallier) on kõigi kõrvaliste silmis lihtsalt eakamat sorti daamid, kes on ühes Prantsuse linnas sattunud juhtumisi naabriteks. Tõsi on hoopistükkis, et ennekõike on nad armastajad, kelle omavahelisest suhtest ei tea mitte keegi, kõige vähem Madelene’i perekond, see tähendab tema täiskasvanud tütar ja poeg. Õnnelikud Nina ja Madeleine plaanivad kardinaalset elumuutust, mis tähendaks küll suhte avalikuks tegemist. Plaani kohaselt peaks Madeleine maha müüma oma korteri – maaklergi käib korterit vaatamas –, et nad saaksid kolida Rooma, linna, kus nad on kunagi olnud väga õnnelikud. Nad kavatsevad seal oma uue elu sisse seada, leida uued sõbrad ja veeta kõik oma elupäevad peaaegu sama õnnelikult kui ükskord ammu. Paraku ei lähe kõik päris nii, nagu tegevuskava ette näeb. Tagatipuks tabab Madeleine’i pärast tõsist tüli Ninaga tõsine tervisehäda ning Nina on šokis: ta on äkitselt ilma jäänud kõigest, mis talle üldse midagi tähendanud on. Kuna põhjaliku konspiratsiooni tõttu on nende suhe täielik saladus, on Ninast tema armsama elus äkki saanud eikeegi. Eks mine ja tõesta Madelene’i hoolitsevale perele, et sul on pistmist nende äkitselt osaliselt liikumis- ja kõnevõime kaotanud emaga.

LGBT-filmide tõus viimasel aastakümnel on olnud märkimisväärne, kuigi neid on tehtud varemgi. On tõsiseid draamasid, komöödiaid, muusikale, teleseriaale jm. Nii mõnigi neist filmidest on ületanud alternatiivsuse läve ja jõudnud otsaga peavoolu välja, kuid ilmselgelt on selle sajandi saabumisega tehtud neid rohkem. See tähendab aga seda, et nüüdseks on nn tavapublik harjunud nägema ekraanil samasoolisi paare. Tegu ei ole enam tavatu või traagilise vaatemänguga, nagu see seni väga tihti on juhtunud olema. Võib lausa öelda, et LGBT-filmid läbivad praegu kiirsammul filmikunsti enam kui 120aastase arengutee: õpitakse väljendusvahendeid ja kehtestatakse oma märgisüsteemi, et anda orgaaniliselt edasi ennekõike lugu, mitte üksnes või peamiselt ideid.

Seega tundub väär algne mõte kirjutada, et filmi „Meie kaks“ üks peamisi väärtusi on omasoolise suhte näitamine millegi n-ö normaalse ja argisena. Tõsi ta on, et see film pole tugev ainult ühes aspektis, vaid õige mitmes. Suhtel kui säärasel ei ole Filippo Meneghetti filmis nii suurt kaalu kui sellel, mis juhtub, kui olulisest rääkimata jäetakse ja elatakse valede võrgus. Teisisõnu tuletab „Meie kaks“ meelde, et suhteid ja armastuse vorme on igasuguseid ning kõigiga tuleb ettevaatlikult ümber käia, olgu tegemist partneri, laste või ükskõik kellega. Paljudes meiegi publiku vaatevälja jõudnud LGBT-filmides on juttu enamasti kahe noore inimese teineteiseleidmisest. See on olnud filmitegijate meelismotiiv muidugi aegade algusest, olgu armunute seksuaalne sättumus milline tahes. „Meie kaks“ räägib sellest, mis juhtub pärast muinasjutu õnnelikku lõppu, siis, kui algab päris elu.

Menghetti lugu on küll vormiliselt suurest armastusest, kuid filmi peateema peidab end siiski küsimuses, kui kaua võib elada totaalses vales, ilma et saabuks paratamatu hetk, mil vale teeb haiget nii lähikondsetele kui ka inimesele endale. „Meie kaks“ näitab, et ka kõige õilsamal eesmärgil salatsemine võib osutuda hukatuslikuks lausa füüsiliselt. Vähemalt läheb nii Madeleine’iga pärast Nina pahameelepurset, kui too on saanud teada, et armastatu ei ole ikka veel nende suhtest oma lastele rääkinud.

Palju on rõhutatud seoses „Meie kahega“, et see on film vanematest naistest – ja seda see ongi. Olgem ausad: kuigi USAs tehakse väga erinevaid filme, tundub film kahest pensioniealisest lesbist siiski väga euroopalik. Muu hulgas tulebki öelda, et itaalia päritolu režissöör Meneghetti on leidnud oma filmikodumaa Prantsusmaal, teinud prantslasliku filmi, mida iseloomustavad veenvad karakterid, kandvad näitlejatööd, märkamatu kaameratöö ja lobe dialoog.

On näitlejannasid, kelle praeguste tööde kohal hõljub ikka veel aupaistena kunagiste rollide hiilgus. Barbara Sukowa on üks neist, kuid „Meid kaht“ vaadates tuleb veel kord tõdeda, et temast pole saanud filmilegend mitte sellepärast, et tal oli õnne mängida Rainer Werner Fassbinderi („Berlin Alexanderplatz“, 1981; „Lola“, 1981) ja Margarethe von Trotta filmides („Saksa õed“,¹ „Rosa Luxemburg“, 1986), vaid Fassbinderil ja von Trottal oli õnne saada oma filmidesse mängima Sukowa. Tema Nina on õrna hinge ja tulise loomuga, sattudes seetõttu sujuvalt alailma pahandustesse. Selle nimel, et olla koos armastatud Madeleine’iga, ei löö ta millegi ees risti ette, sisaldagu tema modus operandi ükskõik kui drastilisi manöövreid. Stsenaristid on andnud näitlejannale suurepärase võimaluse näidata, et vastandid tõmbuvad. Iseloom ei muutu: juba auväärses eas Ninas on ikka veel seda, mis võis tõenäoliselt kunagi paeluda õnnetus abielus ja oma lastele pühendunud konflikte pelgavat pereema Madeleine’i. Seejuures peab andma au Martine Chevallier’le, kelle roll annab talle palju tagasihoidlikumad väljendusvahendid kui tema ekraaniarmsamale: tuleb tal ju olla Madeleine’i rollis suurelt jaolt tummalt, tooli või voodisse aheldatuna. Hästi on valitud ka kõrvalosatäitjad, näiteks Madeleine’i tütar (Léa Drucker), kellele äkki tõde ema ja naabrinaise suhete iseloomu kohta kohale jõuab, või haige Madeleine’i perekonna palgatud õnnetu hooldaja Muriel (Muriel Bénazéraf), kellel on ebaõnne armastava Nina teele jääda.

Selle filmi voorus on siiski ennekõike mitmekihilisus, mille alus on väga hea stsenaarium (üks autoreid on režissöör ise), mis on ka meisterlikult ekraanile toodud. See, et tehakse film lesbidest või vanematest naistest või mõlemast kokku, ei saa ühtegi linateost iseenesest õilistada – loeb meisterlikkus, loeb teostus. Pole kerge teha filmi, mis on korraga justkui lihtne ja keeruline, rääkida mitmest teemast, alates armastusest ja lõpetades vastutusega oma tegude eest. Ka see teema puudutab mõlemat naist. Pole kerge teha filmi, kus tunded pulbitsevad tegevustiku varjus, sest intensiivsel tegevusel on kombeks hingeline pool lämmatada. Filippo Meneghetti on sellise surmasõlmega oma debüütfilmis hakkama saanud ning see on märkimisväärne saavutus. „Meie kaks“ on kammerlik, üheaegselt nii trilleri elementide kui ka komöödiavirvendusega LGBT-draama, mis on kõige selle juures tark film, mida kroonib Nina ja Madeleine’i lõputants vana elu riismetel.

* „Die Bleierne Zeit“, Margarethe von Trotta, 1981.