Pealelend – Priit Raud, „Baltoscandali“ kunstiline juht

TAMBET KAUGEMA

Rakveres korraldatakse 1. – 4. juulini XVI rahvusvaheline etenduskunstide festival „Baltoscandal“. Selle kavas domineerivad seekord Eesti teatrite-truppide lavastused, mille esietendused jäid kevadel eriolukorra tõttu ära. Neljal festivalipäeval näeb kokku üheksat esietendust: Karl Saksa „Planet Alexithymia“ („Planeet Alexithymia“), eˉlektroni „Romeo & Julia #5“, Liis Varese ja Sõltumatu Tantsu Lava „Sinust saab tantsija!“, Jarmo Reha „WhiteWash“ („Lupjamine“), Anatoli Tafitšuki ja Emer Värgi „K O O S“, Andres Noormetsa ja Rakvere teatri „Alibi“, Sveta Grigorjeva „TEKHNE“, Karl Koppelmaa ja teatri Kelm „Stendhali sündroom“ ning Valters Sīlise ja Vaba Lava „Mul oli nõbu“. Neile on lisatud kaks varem esietendunud lavastust: Lauri Lagle ja Von Krahli teatri „Paratamatus elada ühel ajal“ ning Kristina Normani Kanuti gildi saalis tehtud loeng-lavastus „Lighter Than Woman“ („Kergem kui naine“). Rahvusvahelisust annavad „Baltoscandalile“ kolm välismaist teatriteemalist filmi ja üks installatsioon.

Millist mõju on seekordse „Balto­scandali“ korraldamisele avaldanud viiruseaeg?

Plaanitud programmi lõi see täiesti uppi. „Baltoscandal“ on kogu aeg olnud rahvusvaheline festival, ent arusaadavatel põhjustel seekord seda nii korraldada ei saanud. 1. mail avaldasime küll festivali kava, et näidata ja tunnustada kunstnikke, keda oli õnnestunud pikkade läbirääkimiste tulemusel Rakverre kutsuda, ent pärast kava avaldamist me selle kohe ka tühistasime. Selge oli aga see, et midagi peab tegema. Festivali järgmisse aastasse lükata ei saanud, sest siis kadunuks rahastus, sügisesse nihutada polnud aga sellepärast võimalik, et Rakvere teatril on vaja mängida oma repertuaari.

Eriolukorra ajal hakkas silma, kui palju esietendusi jäi sel kevadel ära – nende lavastuste esietendamises leidsimegi seekordse „Baltoscandali“ mõtte. Natuke aitas kaasa ka kultuuri­ministri ettepanek, mis oli mõeldud rohkem küll muusikafestivalidele, et sel suvel tuleks läbi ajada kodumaiste esinejatega. Arutasime kunstnikega, tegime valiku, leppisime kokku. Kahe lavastuse – Andres Noormetsa ja Rakvere teatri „Alibi“ ning eˉlektroni esimene lavatöö „Romeo & Julia #5“ – esietendused olid kirjas juba esialgses programmis, ülejäänud tulid juurde.

Veel esietendumata lavastustest koostatud festival meenutab põrsa kotis ostmist. Kui keeruliseks tegi otsustamise, et lavastusi pole veel olemas?

Muidugi teeb see korraldamise keeruliseks, aga mitte niivõrd sisuliselt. Kunstilisel juhil tuleb usaldada oma vaistu. Seda enam, et ega ka tavaolukorras teatris lavastust välja tuues ei tea enne esietendust kuigi palju rohkem. Tunnen kunstnikke ja neid, kellega nad koos töötavad, samuti on nendega räägitud teemadest, mida plaanitakse käsitleda, lavastuse vormist jms. Muidugi ei tea ette kõiki kihistusi, mis lavastusse tulevad, ent üldpildi saab kätte. Põrsas kotis ta muidugi on, aga teame, et põrsas, mitte mõni muu loom.

Valik oli seekord palju väiksem: kui tavaolukorras saan valida 500 lavastuse seast, siis seekord oli neid 20–25. Samuti on festivali administratiivne ja tehniline korraldus tunduvalt raskem, aga eks ka põnev: ikkagi nelja päevaga üheksa esietendust.

Kas festivali kavva valitud lavastuste põhjal joonistub välja mingeid ühisjooni?

Juba aastaid pole „Baltoscandalil“ olnud mingit ühte teemat, vaid seda on iseloomustanud teemade mitmekesisus. Seekordsed teemad on aga kahtlemata seotud ümberringi valitseva olukorraga, sest see on ilmselgelt mõjutanud kunstnike algseid plaane: lavastuslik mõttetöö käis epideemia tingimustes ja praegu, proovide toimumise ajal, on osa piiranguid veel jõus. Kui tahta panna festivalile alapealkiri, siis märksõnadeks on „isolatsioon“ ja „üksindus“.

Ent „Baltoscandali“ kava koostamise üldpõhimõtted on endised. Seal kohtab autoriteatrit ehk teatrit, mis ei põhine varem valmis kirjutatud näidendil, vaid sünnib suures osas proovide käigus, samuti on rõhk postdramaatilisel teatrisuunal. Eripära on ehk vaid selles, et kui tavaliselt on „Baltoscandalil“ nii, et vaataja kas tuleb sinna ja näeb lavastust, või ta ei tule ega näe seda kunagi, siis tänavusi lavastusi saab vaadata ka edaspidi, sügisel Tallinnas või mujal.