Kõik ei alga täna

Tööde valiku ja rõhuasetuste üle võib vaielda ja ilmselt Rael Artel seda ka ootab, aga on selge, et seda projekti ja kunstigalerii reformimist on hädasti vaja.

REET VARBLANE

Näitus „Kas sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon“ Narva muuseumi kunstigaleriis kuni 21. VI. Kuraator Rael Artel, kunstnikud Alexei Gordin, Toril Johannessen, Sandra Kossoratova, John Philip Mäkinen, Evi Pärn, Mark Raidpere, Althea Thauberger ja Katarina Zdjelar. Kujundaja Tõnu Narro ja graafiline kujundaja Jaan Evart.

23. I 2014 avati Tartu kunstimuuseumis Rael Arteli kuraatorinäitus „Kas sellist muuseumi tahtsimegi?“. Kuus aastat hiljem, täpselt samal kuupäeval avati Narva muuseumi kunstigaleriis Rael Arteli kuraatorinäitus „Kas sellist muuseumi tahtsimegi? Narva versioon“. Esimese, Tartu versiooni puhul oli Rael Artel just asunud tööle Tartu kunstimuuseumi direktorina, teise puhul Narva muuseumi kunstigalerii juhatajana. Mõlemad versioonid on üles ehitatud kuraatori, antud juhul nii väljapaneku kui ka suurema üksuse, muuseumi või kunsti­galerii kuraatori, juhi, töö korraldaja ette kerkivatele küsimustele. Ilmselt pole ühtegi kuraatorit, kes ikka ja jälle ei oleks endalt küsinud: kellele ja milleks ta selles paigas ja sel ajal näituse teeb, oma lugu jutustab? Või teisiti öelduna: kes on tema publik ja mida ta oma väljapanekuga saavutada tahab? Uue juhataja Rael Arteli puhul ei pääse mööda ka laiemast küsimuseasetusest: kuidas näeb ta oma institutsiooni tulevikku?

Kui tavaliselt jäävad need küsimused, kuraatori kõhklused ja kahtlused tema enda teada, siis Rael Artel on astunud julge sammu ja toonud need sõna otseses mõttes avalikkuse, eelkõige näitusevaataja ette. Kuigi peaeesmärgina terav vajadus institutsiooni reformida on jäänud samaks, on kuraatori positsioon teisenenud: Tartus huvitas Artelit eelkõige Ida-Euroopa väikelinna kunstimuuseumi roll ja tähendus muutunud ühiskonnas ning muuseumijuhi koht selles, laiemas kontekstis vaadeldi (post)koloniaalset olukorda; Narvas püüab ta määratleda linna ja selle kaudu kunstipublikut, tagaplaanil on seekord silmas peetud postindustriaalset keskkonda. Tartu kui potentsiaalne kunstikeskkond ei tekitanud Artelile küsimusi, sest tundis seda juba ajast, mil tegutses seal alternatiivses kunstigaleriis (Rael Artel Gallery: Non-Profit Project Space, 2006–2009) ja korraldas nüüdiskunstifestivali „Art ist kuku nu ut“ (2010–2015), Narva tundub aga olevat täiesti uus mängumaa.

Tartut ja Narvat ühendab norra kunstniku Toril Johannesseni installatsioon „Transtsendentaalne füüsika“, õigemini selle kaks, Tartu ja Narva peale mõeldud kohaspetsiifilist versiooni. Tegemist ei ole geomeetrilise abstraktsiooniga, vaid kunstnik on mõõtnud hoone uksed-aknad-trepid ja arvutanud välja, kui suur võib olla objekt, mis ühes tükis näitusesaali mahub. Tartus paiknes see viltuse maja alumise korruse suures saalis, Narvas asub, kui trepist üles minna, teise korruse vasakpoolses saalis. Iseenesest ilus ja eksistentsiaalseid küsimusi püstitav institutsioonikriitiline žest toimib imehästi sedalaadi projekti avateosena. Tartus ei jäänud vahtpolüstüroolist valge lahmakas mitte ainult silma, vaid selle sobimatu kubatuur kutsus esile lausa füüsilise ebamugavustunde. Narva kipsist ja puidust analoog jääb aga XVIII sajandi magasiaida avara ruumi ebamääraseks ja arusaamatuks lisandiks, kuigi Johannesseni objekt on ainuke spetsiaalselt Narva näituseks tehtud teos.

Mark Raidpere on videos „Viis valvurit“ (2006) portreteerinud Riia kunstimuuseumi töötajaid – vanemapoolseid saaliprouasid, sest madalapalgalisele, kannatust ja korrektsust nõudvale ametikohtale noori, eelkõige mehi, ei leita, vähemalt mitte Ida-Euroopas. Valdavalt on saalivalvuritel kunstitaust või vähemalt armastus kunsti vastu ja nad ei häbene seda välja näidata. Raidpere videoga samas ruumis on eksponeeritud ka kaks maalikomplekti: peamiselt XIX sajandi maalid Narva muuseumi kunstikogust ja noore kunstniku Alexei Gordini iroonilised, absurdi ja musta huumoriga vürtsitatud nüüdiskunsti asutuste paroodiad.

Kanada kunstniku Althea Thaubergeri eksperimenti lastega Rijeka hüljatud tehases (video „Tooge Benčić tagasi“, 2014) tasub tõsiselt võtta. Iseäranis seda, mille lapsed on välja pakkunud.

Videokaader

Nii võib Riia kunstimuuseumi saali­valvureid Narva üle kantuna pisut ehk meelevaldselt vaadata kahes kontekstis: klassika ehk siis Narva kunstielu kuld­aja, kui Lavretsovid ja teised töösturid kogusid kunsti, hoidsid ülal seltsielu ja metseenina toetasid ka noori talente, ning nüüdiskunst, millel ei ole Narvaga kuigi palju tegemist. Ehk siis ajateljel XIX sajandi keskpaigast praeguse ajani, kusjuures Narva kunstielu viljakas periood 1990ndad on välja lõigatud. On selge, et ega Vestervalli kunstnike rühmituse peale ei saa praegust tõsiselt võetavat institutsiooni rajada ja 1988. aasta mitteformaalse kunsti festival, kus osalesid kunstnikud Moskvast, Valgevenest, Gruusiast, Armeeniast, Siberist jm, tundub praeguses rahvusvahelises kunsti­elus sootuks vähem alternatiivne kui siis, kuid katkestusele üles ehitatud kultuurimudel, kus kinnistatakse arusaam, et kunagine hiilgus on möödas ja rõhutakse selle peale, et uus ja väärtuslik algab just selle projektiga, pole ka viljakas. Iseäranis kui kuraatori huvikeskmes on publik – püstitatud küsimuste järgi sugugi mitte ainult välismaised ja eesti kunstiprofessionaalid, vaid narvalased. Mõne Narva kunstniku teose projekti kaasamine oleks markeerinud järjepidevust ja olnud ka vastutulek sealsele kunstipublikule. Usun, et midagi, mida oleks just sellesse kuraatoriprojekti andnud sobitada, oleks ikka leidunud. Seda enam et Raidpere video saalivalvajad olid esitatud pigem esteetilise modernistliku maali kui padukontseptualistliku nüüdiskunsti keskel. Ega Narva publik nii kunstivõõras ka ole, kui mõelda kas või Evi Pärna kureeritud neli aastat tagasi kolledžis väljas olnud projektile „Refleksioonid: sissevaade/väljavaade. Vol II“ ja sellega kaasnenud koolitusprogrammile „Kunsti vaatamise ABC“. Evi Pärna projekti keskmes olid samad küsimused, nagu on Rael Arteli omas, iseäranis keele- ja identiteediküsimus. Evi Pärna installatsioon „Erinevad keeled, üks rahvas“ (2008-2009) oli siis ja on ka nüüd väljas.

Tööde valiku ja rõhuasetuste üle võib vaielda ja ilmselt Rael Artel seda ka ootab, sest osalusprojektina välja käidud näitus eeldab tõsisemat sekkumist kui paarile küsimusele vastamine. Selge, et seda projekti ja kunstigalerii töö uutmist on hädasti vaja, ikka koos haridusprogrammide ja selgitustega nii muuseumi veebilehekülgedel kui ka galeriis. Narva õpetajad ja õpilased oskavad kunsti hinnata ja on valmis tähenduste üle mõtisklema, hea näide on Rutt Tulvingu Narva koolidele ja lasteaedadele kingitud liblikamaalid. Vormiliselt võib neid maale võtta dekoratiivkunstina, aga kui siduda need Endel Tulvingu episoodilise mälu uuringutega, saab neid komplektina vaadelda episoodilise mälu unikaalsete omaduste, minevikku suunatuse ja autonoeetilise teadlikkuse visuaalse metafoorina.

Ma ei ole väga kindel, kas Rael Artel oli Tartu kunstimuuseumile hea direktor, kuid muuseumi näituseprogrammi ta mitte ainult ei värskendanud, vaid viis selle enesestmõistetavalt rahvusvahelisse kunstidiskursusesse. Ka Narvale on seda hädasti vaja, sest tekstiililinna lõpp võiks olla rahvusvahelise kunstilinna algus, EKA kunstiresidentuur ja Vaba Lava toetavad seda. Postindustriaalses keskkonnas ei ole kerge ennast taas leida, eriti kui ollakse industriaalses üles kasvanud. Kanada kunstniku Althea Thaubergeri eksperimenti lastega Rijeka hüljatud tehases (video „Tooge Benčić tagasi“, 2014) tasub tõsiselt võtta. Iseäranis seda, mille lapsed on välja pakkunud.