Mida rohkem kõik muutub, seda enam kõik samaks jääb

Spike Lee „5 verevenda“ on paras segadus, aga tehtud sellise häbitu innu ja energiaga, et see ületab vead tonaalsuses ja narratiivis.

LAURENCE BOYCE

Mängufilm „5 verevenda“ (USA 2020, 154 min), režissöör Spike Lee, stsenaristid Danny Bilson, Paul De Meo, Kavin Willmott, Spike Lee, operaator Newton Thomas Sigel, helilooja Terence Blanchard. Osades Delroy Lindo, Jonathan Majors, Clarke Peters, Norm Lewis, Isiah Whitlock jr, Mélanie Thierry, Jasper Pääkkönen, Jean Reno, Chadwick Boseman jt.

„Mu südametunnistus ei luba mul minna ja lasta oma venna, tumedanahaliste või vaeste, näljaste inimeste pihta suure ja võimsa Ameerika mudaaugus. Ja lasta nende pihta mille eest? Nad pole mind kunagi negruks kutsunud, lintšinud, mulle koeri kallale ässitanud. Nad ei ole röövinud minult mu rahvust ega vägistanud ja tapnud mu ema ja isa“.

Spike Lee viimase filmi „5 verevenda“ avavad kroonikavõtted Muhammad Ali jõulisest keeldumisest teenida Vietnamis. Tihti on öeldud, et Vietnami sõja puhkemine oli hetk, mil Ameerika kaotas oma süütuse: Ameerika unelma moraalse üleoleku fassaad murenes vägivalla- ja meeleheitelaine käes. Ometi polnud suurel osal afroameeriklastest võimalikki mingit süütust kaotada. Orjanduse üsna hiljutised õudused olid veel värskelt meeles, pealegi olid nüüd lisandunud rassirahutused ja segregatsiooniprobleemid. Mustad ameeriklased teadsid juba ammu enne seda, kui Vietnami sõda šokeeris Ameerika avalikkust, et lipuvande sõnad, mis pakuvad „elu, vabadust ja õiglust kõigile“, kõmisevad õõnsalt. Need, kes sattusid Vietnami sõjakäigule, veendusid peatselt taas, et sõdivad riigi eest, kus neid peetakse teisejärguliseks.

„5 verevennas“ käsitletakse kogu USA lähiajaloo vältel keerukat afroameeriklaste rassiidentiteedi teemat, mis on pakendatud peaaegu B-filmiliku süžeega sõjatrilleri vormi. See on üks segane ja käänuline teos, kus nüansitäpsus on kõrvale jäetud ja mängitud pigem suurte žanritroopide ja poleemilisuse peale. Spike Lee kätes ei pruugi kumbki olla miinusmärgiga.

Vietnami sõja ajal avastavad viis Ameerika mustanahalist sõdurit, kes nimetavad end verevendadeks, kullavaru, mis oli mõeldud kohalikule elanikkonnale tasuks Việt Cộngiga võitlemise eest. Grupp otsustab kulla sinnasamma maha matta ja sellele hiljem järele tulla. Tulevahetuses aga tapetakse nende juht Norman (Chadwoick Boseman) ja maastik on napalmirünnaku tõttu tundmatuseni muutunud, nii et kulla peidukoha leidmine on ilmvõimatu.

Nüüd on aga maalihe paljastanud allakukkunud lennuki saba, mille lähedale nad kulla matsid. Neli verevenda otsustavad naasta Hô Chi Minhi, et tuua ära oma varandus ja Normani säilmed samuti. Neid hakkavad aga segama nii oleviku reetmised kui ka mineviku ilmutused ja reis kujuneb ohtlikumaks, kui oli arvata.

Lee filme on enamasti käsitletud poliitika prisma kaudu ja seetõttu ununeb kergesti, et viimastel aastatel on Lee teinud keskmisest vaatajasõbralikumaid filme, näiteks trillerid „Keegi seestpoolt“ või filmi „Vana poiss“ uusversioon.¹ „5 verevennas“ on need kaks asja kokku pandud ja tulemuseks on toonilt ebaühtlane ja segane film. Melodramaatilistest võitlusstseenidest, mis sobivad igasse Hollywoodi märulifilmi, satume ühtäkki tulisesse vaidlusse selle üle, kes valivad Trumpi. Nende käiguvahetuste peitmisega pole eriti vaeva nähtud ja vaataja tiritakse ühest episoodist teise, nii et tekib kahtlus, kas mitte sellise solgutamise üle siin filmis lausa väikest rõõmu ei tunta.

„5 verevennas“ tuletatakse üsna brechtlikult pidevalt meelde, et tegemist on filmiga. Kui dialoogis mainitakse mõnd Ameerika mustanahalistele ajaloos olulist nime, siis ilmub ekraanile vastav visuaalne tugi koos lüheldase kaastekstiga, nagu on kombeks dokumentaalfilmides. Tagasivaatestseenides on otsustatud näitlejad mis tahes moel noorendamata jätta, hoolimata sellest, et neis episoodides võib täheldada teatud tõetaotlust (need on näiteks üles võetud kaamerate ja filmilindiga, mis oli kasutuses Vietnami sõja ajal). Väga veenvas stseenis näeme posttraumaatilise stressihäire all kannatavat Pauli (Delroy Lindo) läbi džungli kõndimas ja otse kaamerasse segast panemas. Kõik selles stseenis osutab sellele, et tegemist on fiktsiooniga.

Žanriklišeedega siin kokku ei hoita ja need on vabalt kasutusel. Kõik, kes teavad midagi sellistest filmidest nagu „Kelly kangelased“ või „Kolm kuningat“,² tunnevad ära loo, kus sõdurid naasevad sõjatsooni kulla järele. Filmis kasutatakse läbivalt viiteid teistele spetsiifilistele Vietnami sõja filmidele. DJ selja taga näeme filmi „Tänapäeva apokalüpsis“³ kirjatüüpi kombinatsioonis Budweiseri logoga. Sõjast on saanud tarbeese. Hiljem näeme viidet samale filmile ja veel ka „Rühmale“,⁴ kui verevennad sõidavad kaatriga jõge mööda üles. Taustaks kostab Wagneri „Valküüride lend“.

Need hetked on samuti distantseerivad. Kedagi pole kutsutud sellesse filmi end unustama, vaid seda väljastpoolt vaatama – metafoori ja moraaliga mõistuloona. Klišeelik sisu ja B-filmide võtted on kasutusel ainult filmi poliitilise sõnumi edastamiseks.

Vähem võimeka filmitegija käes võinuks selline kooslus laguneda vaatamiskõlbmatuks. Lee on muidugi kasutanud talle omaselt üsna rohmakalt sümboleid: ühel hetkel näeme vigastatud tegelast lamamas ja pomisemas „Hullumeelsus, hullumeelsus“ („Tänapäeva apokalüpsise“ kaja), kõhu peal punane MAGA-nokkmüts. Ja kuigi tulemus on ikkagi paras segadus, on film tehtud sellise häbitu innu ja energiaga, et see ületab vead tonaalsuses ja narratiivis. Sama kehtib ka näitlejatööde kohta. Kõik osatäitjad on lähenenud ettevõtmisele erakordse pühendumusega – eriti tõuseb esile Lindo.

Filmis uuritakse, kuidas on Ameerika võimuhierarhia järjekindlalt pannud mustanahalised ameeriklased kahtlema oma identiteedis, surunud „jaga ja valitse“ loosungi toel maha iga vastuhakukatse rõhumisele. Paul toetab Trumpi kõigi „emigrantidest sissetungijate“ pärast. Juhuslik kohtumine Euroopa matkajatega paljastab halvustava suhtumise ameeriklastesse nende välispoliitika tõttu. Filmi mustanahalised kangelased pole enam rõhutud, vaid rõhujad, nende võitlus oma rassi õiguste eest on aga sulanud kokku Ameerika ühiskonna suure narratiiviga.

„5 verevenna“ kohati metatasandiline olemus annab ka võimaluse näha, kuidas räägitakse mustanahaliste ajaloost ja nende võitlusest rõhumise vastu. Sellest räägitakse kui olnust, 16mm filmilindi ajastust, kui New Yorgi tänavatel marssisid Mustad Pantrid ja teised protestijad. Rõhumise ja sellevastase võitluse asetamine minevikku on aga pisendava loomuga, asetades probleemid justkui minevikku ja andes võimaluse mugavalt öelda, et olukord on nüüd palju parem. Võtame Lee eelmise filmi „Must mees klannis“.⁵ Seda filmi tabas negatiivne kriitika ajaloolise tõe väänamise pärast, aga ka heakskiit ajakohase rassiteemalise sõnumi eest. „5 verevenda“ tuletab meelde, et need võitlused ei kuulu minevikku ega ole seotud pelgalt konkreetse ajaloolise aegruumiga, nagu Vietnami sõda. Need kestavad tänapäevalgi ja on ka praegu enam kui aktuaalsed.

Loomulikult on USAs ilmselgelt näha, et rassiline rõhumine pole mingi minevikuteema. „5 verevenda“ jõuab kunstliku, aga ometi siira lõpplahenduseni, kuhu on kaasatud ka sellised liikumised nagu Black Lives Matter, näitamaks, et võitlus jätkub. „5 verevenda“ valgub küll igatepidi laiali, aga tundub siiski olevat oluline ajakohane teos, mis nõuab vaatamist.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Inside Man“, Spike Lee, 2006; „Oldboy“, Spike Lee, 2013.

2 „Kelly’s Heroes”, Brian G. Hutton, 1970; „Three Kings”, David O. Russell, 1999.

3 „Apocalypse, Now“, Francis Ford Coppola, 1979.

4 „Platoon“, Oliver Stone, 1986.

5 „Black Klansman“, Spike Lee, 2018.