Juulikuus sumin on taas

TAMBET KAUGEMA

Äsja lõppenud juuniga võrreldes (rääkimata poolest märtsist, aprillist ja maist, kui istuti nagu käod üldrahvalikult kodus) tõotab alanud juuli tuua hoopis uusi teatrituuli, sumin tuleb taas. Juuni pakkus vaid kaks uuslavastust – Tallinna Linnateatri „Inimese hääl“ ja Paide teatri „Labürint“ –, millest oli otse ja oma silmaga vaadeldav üksnes esimene, ja sedagi juhul, kui läks õnneks hankida pilet Lavaaugu hõrendatud tribüünile. Muidu tuli leppida veebiga, nagu viimastel kuudel kombeks on olnud. Nimetatud kaks lavastust on ka nende väheste kiiduväärt näidete seas, mis lasevad pisutki vaielda vastu Ott Karulini siinses lehes esitatud väitele,* et meie teatrid on olnud kunstiliselt füüsilist kohtumist keelavale eriolukorrale reageerimisel mannetud. „Salvestiste näitamine on ka tänuväärne, aga ma tõesti lootsin, et muutunud olud inspireerivad märksa ulatuslikumaid vormiotsinguid kui mõni üksik lavastus ja etenduskeskkond,“ kirjutab Karulin.

Teatris pakutava osas erineb juuli juunist nagu kalkun kakaduust. Pisut rohkem kui 20 uuslavastust, mis juulis esietenduvad, on tekitanud õigustatud ootuse, et nende sekka lipsab ka mõni kunstiline õnnestumine või suisa tipplavastus, mida jäädakse veel kauaks heldimusega meenutama. Selle lootuse üks sõlmpunkte on praegu Rakveres kestev etenduskunstide festival „Baltoscandal“, mille tavapärasele rahvusvahelisusele tõmbas sel korral suures osas küll kriipsu peale juba jutuks olnud viiruseaeg. Korraldajail tuli festivaliplaanid kiiresti ümber teha ja nii näebki nüüd Rakveres Eesti teatri ärksamate truppide ja loominguliste koosluste esituses koguni üheksat seal esietenduvat uuslavastust. Karl Saks, loominguline platvorm eˉlektron, Liis Vares ja Sõltumatu Tantsu Lava, Jarmo Reha, Anatoli Tafitšuk ja Emer Värk, Andres Noormets ja Rakvere teater, Sveta Grigorjeva, Karl Koppelmaa ja teater Kelm, Valters Sīlis ja Vaba Lava – siit võiks ju midagi põnevat tulla.

Kui jätta kõrvale tavapärane suvine trill-trall, siis teatrite juulikuisest koondkavast hakkavad veel silma kolm-neli uuslavastust, mis vähemalt oma alusmaterjali tõttu äratavad huvi: Ajateatri „Tema taevaliku Õnneküla potitehas“ (autorid Peet Vallak ja Lauris Gundars, lavastaja Peep Maasik), Luunjas etenduv „Keisri usk“ (autorid Henrik Visnapuu ja Loone Ots, lavastaja Raivo Trass), Kuressaare teatri „Õitsev meri“ (autor August Mälk, lavastaja Madis Kalmet) ning Müüdud Naeru „Jaanituli“ (autor Rünno Saaremäe, lavastaja Tarmo Tagamets). Pisut ettevaatlikuks teeb aga ehk see, et nii mõndagi neist tekstidest on ka varem lavastatud ning kunagist õnnestumist korrata ei pruugi olla lihtne.

Pigem teeb aga murelikuks, et suuremate repertuaariteatrite roll meie teatripildi rikastamisel uuslavastustega on juulis enam-vähem olematu – mõni teater vanu lavastusi küll mängib, aga uute tulek on lükatud kõige varem augustisse. Põhjuseks ikka too viiruseaeg ja siis valitsenud segased olud, kui keegi ei teadnud täpselt, millal ja mis tingimustel saavad teatrid oma uksed uuesti lahti teha ja inimesed saali lasta. Suurte teatrite masinavärk on aeglasem ja kohmakam, väiksemad kooslused on suutnud kiiremini ja paindlikumalt reageerida.

Juuniga võrreldes on olukord ka selle võrra lihtsam, et (eriti) siseruumides teatritegemise mõttetuks muutnud 2 + 2 reegel on nüüd asendatud märksa hämarama nõudega hajutada publik. Siseruumides tohib täitumus olla küll maksimaalselt 50 % (ja mitte rohkem kui 500 inimest), ent 2 + 2 ajastuga võrreldes on pooltäis hajutatud saal juba tubli samm helgema tuleviku poole. Ning nõue, et õues ei tohi etendusel olla rohkem kui 1000 inimest, laseb mõistliku publikuhulgaga lavastusi ka täitsa mängida. Nii et juulis on teatripilt juba palju parem.

*Ott Karulin, Loll on see, kes kõnnib vastutuult. – Sirp 3. VII 2020.