Haiguste ravi. Pole garanteeritud

Arste on filmides kujutatud nii heade kui halbadena, aga kaasaja paranoilises õhkkonnas on filmikunstis siirast ja heatahtlikku arsti järjest keerulisem leida.

TRISTAN PRIIMÄGI

2020. aastal on maailma tähelepanu arusaadavatel põhjustel pöördunud senisest enam arstidele ja meditsiinitöötajatele. Kuidas aga on arste kujutatud filmikunstis ja kas siin on võimalik välja tuua ka mingeid üldistusi? On arst pigem kangelane või psühhopaat?

Teadus ja müstika

Aega ja ajastuid võib jaotada mitut moodi. Ühe võimaliku käsitlusena sai modernne aeg alguse Prantsuse revolutsiooniga 1789. aastal ning kinnistus tööstusrevolutsiooni ja Ameerika kodusõja järgsete muutuste käigus. XIX sajandil kerkis tänu nendele muutustele ja sünkroonis valgustusaja ning positivismi ideedega ühiskondlikus väärtuste hierarhias olulisele kohale teadlane, ja teadlasega koos ka arst.

Varem seostati meditsiini pigem müstikaga. Keskajal Bagdadis ja Damaskuses avatud kõrgetes õppeasutustes õpetati korraga arstiteadust ja astroloogiat. Pärslased ühendasid need kaks otseselt ning teatud taimede raviomadusi seostati kindlate tähtkujude ja planeetidega. Euroopas aga oli meditsiini teenistuses alkeemia, mis püüdis luua nn tarkade kivi (peeti noorenemise ja isegi surematuse allikana kasutatava elueliksiiri põhikomponendiks) või alkahesti, universaalset lahustit, mille mõtles välja Paracelsus ja millel pidi olema arvukalt raviomadusi.

Prantsuse mõtleja Michel Foucault pakub oma raamatus „Kliiniku sünd“,¹ et arstidele hakati XIX sajandil omistama inimese ravimise kõrval ka ühiskonna ravimise võimeid, ja „ühiskonna ravijana“ asendasid arstid vaimulikkonda. Kui varem oli tegeldud hinge päästmisega, siis nüüd muutus keskseks keha päästmine ning olulisimaks sai kõik kehaline, käega katsutav ja faktidega tõestatav. See andis aga arstidele suure võimu, sest kehast teadsid nemad kõige rohkem. Nii sai arstist oluline võimukandja.

Inglid ja kuradid

Loomulikult peegeldas XIX sajandi lõpus leiutatud filmikunst oma aja tõekspidamisi ja seega oli ka arstide autoriteet varases filmikunstis kõigutamatu. Arst oli kogukonna tugisammas, kellele praktiliselt ei saanudki omistada negatiivseid iseloomujooni. Vabalt valitud näitena võib tuua John Fordi filmi „Arrowsmith“² avatiitri nimikangelasest arsti kohta: „Lugu mehest, kes pühendas oma elu teenistusele ja oma südame armastusele ühe naise vastu.“. See lausekatke on ajastule iseloomulik, sest kirjeldab arsti kui pühakut, kes ei ole päris inimene, vaid tugeva sümbolväärtusega tegelaskuju, kes tähistab kogu meditsiini­institutsiooni. Veel ühe näitena võib tuua tõsiasja, et ülipopulaarses telesarjas „Dr Kildare“³ oli keelatud sõna „rase“ kasutamine, kuna sarja keskmes kõrguva idealiseeritud arstikuju (Richard Chamberlain) mainet ei lubatud määrida räpaste viidetega seksuaalsusele.⁴ Arst seisis igal juhul tavainimesest kõrgemal ja oli oma kõrge moraaliga kõigile eeskujuks.

Tüüpkarakterina leidis filmikunstis pühakdoktorile tasakaaluks võrdlemisi ruttu oma koha ka kuri doktor, kes figureeris eeskätt õudusfilmides ja oli tihti üle toodud kirjandusest. Kuigi kuri doktor oli pühakdoktori täielik vastand, teenis ta tegelikult sama eesmärki: rõhutada dualistlikku maailmapilti, mis eristab head halvast ning võimaldab vaatajani viia selge moraaliga sõnumi. Milline siis on nende varaste arstifilmide moraal? Kui kurje tegelasi vaadata, siis tundub nende kõigi hädade põhjus olevat üks. Nad on seadnud teaduse prioriteediks. Halb doktor filmis on keegi, kellele on teaduslik uurimistöö kõigest muust tähtsam. Teadusele tuuakse ohvriks nii inimlikkus kui eetika, ja suure avastuse nimel ollakse valmis kõigeks. Igasugused natsidoktorid ja koomiksite ning koomiksifilmide kurjad meditsiini­geeniused on ju tegelikult idealistid, teaduse jüngrid.

Teadusliku uurimistöö käigus Jumala, Looja rolli võtmise eest ootab muidugi ees hukatus. Jumala poolt paika pandud loodusseadustele esitasid väljakutse nii dr Frankenstein kui dr Moreau, aga üliinimlik võim ei too kellelegi õnne. Päikesele liiga lähedale jõudes kõrvetatakse tiivad.

Usalduskriis

1960. aastatel kerkis filmikunstis esile postmodernism ja katsetuste näol hakati lõhkuma kõiki seni kinnistunud arusaamasid nii filmi struktuurist, koodidest, narratiivist kui ka karakteritest. Arsti tegelaskuju, kelle üheplaanilisust olid varem rõhutanud nii „hea arsti“ kui „halva doktori“ tüüpkarakterid, muutus nüüd mitmekesisemaks. Alates 1960ndatest sai klassikaliseks arstikujuks keegi, kes äratab esmapilgul usaldust (nagu oli ka varem kombeks), aga kelle juures ilmneb hiljem mõni varjatud tagamõte või saladus, mis teda diskrediteerib. Muutused olid ilmselt tingitud süvenevast paranoiaõhkkonnast: Ameerikas tõid Vietnami sõda ja Watergate kaasa 1970ndate nn konspiratsioonitrillerite laine, kus kangelane pidi võitlema süsteemi vastu, mis üritas teda purustada või diskrediteerida („Kondori kolm päeva“, „Kõik presidendi mehed“, „Kõnelus“ jne).⁵

Meditsiinivallast meenub samaväärse näitena mängufilm „Haigla“,⁶ kus üdini ebausaldusväärse süsteemina näeme Ameerika haiglabürokraatiat ja tervishoiusüsteemi, mille vastu võitleb enesetapu äärel doktor Bock (George C. Scott), ja kogu valitsev absurd (meile Nõukogude Liidustki hästi tuttav) on pakitud musta komöödia formaati. Oma rolli eest Oscarile nomineeritud Scott on siingi erandlik, sest enamik filmide arstikujusid on pigem probleemiks kui lahenduseks.

Arsti kui tavakodanikust kõrgemal seisvat jõudu hakati nägema osana „süsteemist“, mille vastu oli tekkinud tõsine usalduskriis. Arstile omistati inimlikke nõrkusi, võimalikku kõrvalekaldumist õigelt teelt, konfliktiminekut arstieetikaga. Umbusaldus meditsiinitöötajate vastu kulmineerus „Maratonijooksjas“⁷ õudusdoktori koondkujuna – Laurence Olivier’ kehastatud Christian Szell, hüüdnimega Valge Ingel, on endine natsi­kurjategija ja koonduslaagri eksperimentaaldoktor ning lisaks hambaarst. Kõik hirmsad asjad korraga. Eurooplane pealekauba. Halastus ja piin moodustavad edaspidi arstikuvandi hõrgu kombinatsiooni. Ka Stephen Kingi „Misery“⁸ peategelane Annie Wilkes on ju tegelikult meditsiiniõe väljaõppega. Sellest ajast on siira ja heatahtliku arsti kuvand kolinud pigem meditsiiniteemalistesse telesarjadesse ning filmides on tõenäolisem kohata arsti, kellel on enam kui üks nägu. Ilmselt avaldab selline kuvandi muutumine mõju ka päriselule. „Kuna arstide negatiivne kujutamine filmis on tõusuteel, võib see mõjutada ka patsientide ootusi ja arsti-patsiendi suhet,“ on öelnud Glenn Flores.⁹

Arst kui pooljumal

Mütoloogiliselt on arstil – nagu ka šamaanidel ja ravitsejatel – olnud ühiskonnas eriline roll. Arst asub „maa ja taeva vahel“, olles ühendussillaks kõrgemate jõudude ja lihtsurelike vahel. Sageli rõhutab seda ka elupaik (meenub „Välek Vibulase“¹⁰ omakasupüüdlik nõid oma kõrges majas), aga kindlasti on üks tunnusmärk nn musta kasti efekt. Ravitseja teab midagi enamat kui teised. Tal on informatsiooni, mida ta (tihti oma äranägemise järgi) teistele vahendab. Selline positsioon on korruptiivseks tegutsemiseks lausa loodud („Pool saagist kotkale!“ nõuab filmis nõid) ja võimaldab rakendada päris laialdast kontrolli kogukonna üle. Kuigi kaasajal jäetakse meditsiinis oskuslikult mulje, et mäng käib lahtiste kaartidega ja kogu informatsioon on avalik, on müstifikatsioonil endiselt väga oluline osa. Vaadake kasvõi arstisarju, kus pingelisel hetkel lülitub kogu meditsiinilise personali kõne salapärasele „inglite keelele“, milles hõigutakse üksteisele peaaegu alkeemilisena kõlavaid ühendite ja medikamentide nimesid ning ravimimanustamise viise. Vaataja ei saa midagi aru ja ei peagi saama. Oluline on tajumine, et toimumas on midagi eluolulist, mida igaüks ei taipa. Omavahelise salakeele kasutamisega näitavad arstid tavakodanikust ja ka vaatajast kõrgemat staatust. Tänapäeval on umbusaldus meditsiiniinstitutsioonide vastu viinud selleni, et enam ei usuta arstide ilmeksimatut ülemuslikkust ja kahtluse alla pannakse nende varasemalt enesestmõistetavaks peetud vahemehe roll. Meditsiinisüsteem küll üritab kinnitada inimese ravimise ainuõigust, tembeldades kõik sellest väljapoole jäävad praktikad alternatiivmeditsiiniks, ometi pole probleem lahendatud, sest kõikvõimalikke ravidistsipliine kerkib nagu seeni pärast vihma ning pendlite ja kristallidega relvastatud ravitsejad üritavad läbi viia midagi reformatsioonisarnast. Kui Luther väitis, et inimese ja Jumala vahelises suhtluses ei ole vahemehena kirikut tarvis, siis ravimise eesmärk on viia läbi samasugune ümberkorraldus: vahemees välja puksida ja hakata ise otsustama. Paraku on aga sellise suure vastutuse võtmiseks inimestel väga erinev kvalifikatsioon, õigemini pole selle olemasolu üldse võimalik kontrollida. Kes ilusamini räägib, seda usutakse.

Arstide pooljumalik staatus tuleb arstifilmides kõne alla läbivalt. Tundub, et negatiivsed tegelased omistavad selle staatuse endale ise. Filmis „Kurjus“¹¹ ütleb geniaalne kirurg dr Jed Hill (Alec Baldwin): „Te küsite, kas mul on jumala­kompleks. Las ma ütlen teine midagi: mina olengi Jumal.“ David Duchovny kehastab aga allakäinud narkosõltuvuses kirurgi küsitava väärtusega, kuid kõneka pealkirjaga rämpstrilleris „Kõikvõimas“.¹²

Hea doktor ei võtagi endale ise pooljumala staatust, vaid see omistatakse talle sümboolselt väljastpoolt. Eraldi valdkonna meditsiiniteemalistes filmides moodustavad nn pühakufilmid, mis enamasti põhinevad ajaloolistel sündmustel-tegelastel ning mille kangelastele on juba mõnda aega tagasi aset leidnud sündmuste meenutamiseks – humanistlike teenete eest – antud pühaku staatus. Tõsielul põhinevaid tegelasi iseloomustavad lunastajalikud jooned: Jeesus Kristusele omane südameheadus ja empaatiavõime, oskus seada ühiskondlikud huvid enda omadest ettepoole. Neil võib olla nõrkusi, aga need pannakse tööle eesmärgi nimel. Film „Miski, mille Jumal on loonud“¹³ on ajalooline jutustus südamekirurgia loojast Alfred Blalockist (Alan Rickman) ja tema mustanahalisest assistendist Vivien Thomasest (Mos Def). Filmi pealkiri viitab Thomase geniaalsele õmblemisoskusele, aga tegelikult ka talle endale. Andeka kirurgina on ta kui „Jumala looming“ – keegi, kes asub tavakodanikust kõrgemal. Siia sobivad näitena ka Robin Williamsi kehastatud tegelaskujud filmides „Ärkamised“ ja „Patch Adams“.¹⁴ Hea doktori prioriteet on alati inimlikkus, humanism, patsiendi-ligimese mõistmine. Niisiis paigutub filmidoktori keskne konflikt enamasti inimlikkuse-teaduslikkuse skaalale, kus kaks väärtust on omavahel vastandatud. Patch Adams pakub filmis vastuse: „Mis on teadlase ja arsti vahe? Inimesed.“

Tihti moodustab arsti tegelaskuju lookaare just ümbersünd halvast doktorist heaks doktoriks. Halb doktor ei pea tingimata proovima surnukehi üles äratada. Ta võib olla hoolimatu, materialistlik, kalestunud, apaatne – kõike seda, mis kutsub esile kaugenemise inimlikkusest. Filmi käigus võivad mingi sündmused (tihti force majeure) panna teda uues olukorras oma väärtusi ümber hindama ja kasvama heaks arstiks. „Doktor Hollywoodis“¹⁵ asub ninakas noor arst Ben Stone (Michael J. Fox) teele California suunas, et hakata seal prestiižseks ilukirurgiks, aga avarii tõttu tuleb tal jääda mõneks ajaks väikelinna arstiks. Stone mõistab oma senise ellusuhtumise pealiskaudsust ja jääb ravima kohalikku elanikkonda. Filmis „Doktor“¹⁶ tabab elu ootamatu õppetund andekat, aga ülbet kirurgi Jacki (William Hurt), kui tal diagnoositakse vähk ja ta on sunnitud läbi tegema kogu meditsiiniliste protseduuride kadalipu vastu­pidisest positsioonist

Meditsiinisarjad

Üks audiovisuaalne valdkond, kus arsti kuvand on säilinud üsna muutumatuna, on huvitaval kombel telesari. Tundub, nagu oleks film loovutanud lihtsa humanistliku käsitluse meditsiinitöötajatest täielikult televisioonile. Arstisarjad said hoogu enam-vähem kohe pärast televisiooni populaarseks muutumist. Sarjade erilist staatust rõhutas isegi juhtiv meediateoreetik Marshall McLuhan, kelle sõnul olid mitmed algajad arstitudengid talle väitnud, et operatsioonil passiivse pealtvaatajana osaledes tekkis neil transferents ehk neil oli tunne, nagu ei vaataks nad operatsiooni pealt, vaid osaleks selles ise, skalpell käes. McLuhan väitis, et arstisarjade populaarsus on paratamatu, sest need tekitavad „kehalise heaolu sõltuvust“ (obsession with bodily welfare).¹⁷ „Me oleme lummatud sellest, kuidas meie kehad funktsioneerivad või ei funktsioneeri,“ lisab Philippa Roxby BBC Newsi artiklis.¹⁸ Arstisarjade temaatika puudutab meie surmahirmu ja kartust kaotada oma lähedased. Kehalised ebakõlad või vead saab vaataja hõlpsalt projitseerida ka iseendale. Kuna keskne mudel toimib üsna ajatult, puuduvad arstisarjades suuremad ideoloogilised muudatused ning meditsiiniline teledraama on leidnud endale täiesti autonoomse tsooni kuskil tõsiseltvõetava telesarja ja päevase seebiseriaali vahepeal. Pisut on muutunud kesksete tegelaste konfiguratsioon, aga mitte ülemäära palju.

Dorothy Phillips on arstisarju vaadelnud soolisest aspektist ning jõudnud etteaimatavale järeldusele, et läbi aegade on 90 protsenti kujutatud arstidest olnud mehed.¹⁹ Naistele on selles universumis antud ennekõike meditsiiniõe roll, mis võimaldab rakendada emalikke instinkte ja teiste eest hoolitsemist, aga ei anna arstiga võrdväärset õigust langetada olulisi otsuseid, pealegi allutakse üheselt arstile ja tema käskudele. Arstifiguur on sarja keskmes kumav pühakuju, kellele on suunatud vahel lihaliku, vahel pühaliku iseloomuga armastussoovide katkematu voog nii õdedelt kui ka naissoost patsientidelt. Phillips toob nutikalt välja, et arstiseriaalide kasuks mängib selliste tundeliinide kontrollimisel haiglakeskkond. Kui mõni suhe kipub liialt lendu minema ja Arsti ähvardab tõsisem suhe, või, hoidku jumal, lihalik eksisamm, on stsenaristidel võimalik üsna pingevabalt tegelane ära tappa ja uuega asendada. Kalli inimese surmaga kaasnev märtri­oreool süvendab aga veelgi peategelase omakasupüüdmatut kangelaslikkust.

Hilisemal ajal on arstirollide näitlejakoosseisu komplekteerimisel levinud nn masala-miks ehk välja on mindud võimalikult tasakaalustatud rassilise ja soolise koosluse peale. Negatiivse kõrvalmõjuna põhinevad eri rasside esindajate karakterid lähemal vaatlusel vaid etnilistest klišeedest ja ei millestki muust. Huvitaval kombel on pühaklikust peaarstist tihti saanud ekstravagantne hull, kellele on lubatud eksistents väljaspool hea tava ja valitseva korra piire. Masala-sarjade peaarstile on lubatud rohkem kui tavaarstile ning tihti vaadatakse tema šovinistlikule veiderdamisele läbi sõrmede, sest mis seal ikka teha. Aivar Mäed ümbritsevate sündmuste kontekstis on ka selliseid arste neis sarjades huvitav uue pilguga vaadata.

Ringiga Foucault’ni tagasi jõudes ei saa ära unustada ka tema nägemust meditsiinist, mis viib arsti hea ja halva teljelt üleüldse välja. Foucault’ võimuteooria kohaselt on haiglad (eriti vaimuhaiglad) koos vanglate ja koolidega uut tüüpi süsteemse võimu rakendamise institutsioonid. Selles kontekstis on arstid pelgalt võimu instrumendid, täideviijad. Säärase süsteemi instrumendi tuntuimaks kehastuseks on ehk õde Ratched kuulsas raamatus-näidendis-filmis „Lendas üle käopesa“.²⁰ Tema ülimat truudust süsteemile võib võtta täieliku kurjusena, aga sama hästi ka lihtsalt ülearenenud kohusetundena, sest vaimuhaigla esmane funktsioon ei pruugigi olla ravi, vaid tuimestamine, tasalülitamine.

2020. aasta ja koroonaviirus on andnud arstidele avalikus ruumis ja meedias tagasi oma hääle. Tundub, et üle pika aja on avaliku arvamuse kujundamisel oma sõna kaasa rääkida ka spetsialistidel, mitte ainult poliitikutel, kelle motivatsioon on alati pehmelt öeldes ebausaldusväärne. Kas aga meditsiiniteema esilekerkimine meie igapäevaelus hakkab mingis suunas mõjutama ka arstide kuvandit filmis, saab näha lähemate aastate jooksul.

1 Michel Foucault, Naissance de la clinique. Presses universitaires de France, 1963.

2 „Arrowsmith“, John Ford, 1931.

3 „Dr. Kildare“, NBC, 1961–1966.

4 Dorothy Phillips, Medicated Soap: The Woman Doctor in Television – Frames and Fictions on Television: The Politics of Identity Within Drama. Intellect Books, 2000.

5 „3 Days of the Condor“, Sydney Pollack, 1975; „All the President’s Men“, Alan J. Pakula, 1976; „The Conversation“, Francis Ford Coppola, 1974.

6 „The Hospital“, Arthur Hiller, 1971.

7 „Marathon Man“, John Schlesinger, 1976.

8 „Misery“, Rob Reiner, 1990.

9 Glenn Flores, Doctors in the Movies. – Archives of Disease in Childhood, jaanuar 2005.

10 „Välek Vibulane“, Heino Pars, 1980.

11 „Malice“, Harold Becker, 1993.

12 „Playing God“, Andy Wilson, 1997.

13 „Something the Lord Made“, Jospeh Sargent, 2004.

14 „Awakenings“, Penny Marshall, 1990; „Patch Adams“, Tom Shadyac, 1998.

15 „Doc Hollywood“, Michael Caton-Jones, 1991.

16 „The Doctor“, Randa Haines, 1991.

17 Marshall McLuhan, Understanding Media: The Extensions of Man. McGraw-Hill, 1964.

18 Philippa Roxby, Why are Medical Dramas So Popular? – BBC News 10. XI 2012.

19 Vt viidet 4.

20 „One Flew Over the Cuckoo’s Nest“, Ken Kesey, 1962; Dale Wasserman, 1963; Miloš Forman, 1975.