Kui kisub reivile

Kuigi „Biidid“ on üsna uimane film, ja seda isegi vägivaldsete stseenide ajal, on see siiski mõjukas ning siin kõlab suurepärane ajastutruu reivimuusika.

ERIK MORNA

Mängufilm „Biidid“ („Beats“, Suurbritannia 2019, 101 min), režissöör Brian Welsh, stsenaristid Kieran Hurley ja Brian Welsh, operaator Benjamin Kracun, heliloojad Stephen Hindman ja Penelope Trappes. Osades Cristian Ortega, Lorn Macdonald, Laura Fraser, Ross Mann, Amy Manson jt.

Kujutage ette, et me oleme Šotimaal, on aasta 1994 ja Suurbritannia parlament valmistub välja kuulutama seadusemuudatust, mis teeks elu väga keeruliseks kõigil, kes armastavad skvottida, ja ka neil, keda kisub tantsima mahajäetud laohoonetesse või põllule – kisub reivile. Eelnõus on ka kirjeldatud, millist laadi muusikat ei tohi inimesed hulgakaupa koos olles kuulata: sellist, mida iseloomustavad korduvad löögid (repetitive beats). Aga kui ükskõik kes midagi sellist kusagil ära keelab, siis on see ju kutse tantsule!

Võib juhtuda, et keegi kinnitab teile, et see film on komöödia, aga kindlasti pole see mina. Samuti ei ütle ma, et see on muusikafilm. Jah, siin kõlab suurepärane ajastutruu reivilaks (koostajaks Glasgow’ legend JD Twitch) ja siin on ulmelised kaadrid tantsupeost, kuhu noored kõiki reegleid rikkudes kihutavad. Ka muusika on hea, aga kõrvalosas. Pigem on see lugu algavast keelatud sõprusest ja selle tugevnemisest. Lõpuks ka teadmatusest, mis saab edasi. Sekka on natuke ahistamist ja palju põgenemist – igas mõttes.

Mustvalge lugu

Johnno (Cristian Ortega) on korralik 15-aastane poiss, keda tema kontrolli­friigist ema moraalselt ahistab. Kasuisa, kohalik politseinik, hoiab distantsi, kuid mõne sõna ütleb ikka sekka. Tema silmis on Johnno kutt, keda võib vanusest hoolimata endiselt koduaresti panna. Johnno parim sõber on Spanner (Lorn Macdonald), kaagi välimusega hea­südamlik vigurimees, keda kontrollib, peksab ja alandab tema vanem vend Fido, tuntud ja kardetud rets ning väikese gängi juht. Spannerit ei panda koduaresti, pigem heidetakse ta trussaaride väel õue, visatakse riided järele ja karjutakse, et enne ööd tagasi tulla ei tohi.

Johnno vanematel on kinnisidee kolida vaesemast kandist rikkamasse rajooni, kinkida poisile võimalus käia uues koolis ja leida paremad sõbrad ja nii edasi. Spanneril, kes kuulab pidevalt kodeeritud teateid piraat­raadiojaama sagedustelt, on kinnisidee minna reivile. Pärast telefonikõnet, kus ta kuulutab Johnno surnuks, ja pärast veel mõnda kordasaadetud jama, pole ka viisakal poisil enam teist teed kui kaasa minna.

Film on mustvalge, kui välja arvata hallutsinogeenide mõju all olevate tüüpide POV-kaadrid. Ja tegelikult on suhteliselt mustvalge ka süžee. Kogu filmi jooksul näeme vaid ühte eluohtlikku olukorda ja seegi tekib tegelastel osaliselt tahtmatult. Puudub suuremat sorti armulugu, küll aga on kõvasti jauramist ja vaidlemist. Soovitan kindlasti vaadata subtiitritega versiooni, sest tõlkija on teinud suurepärase töö, muidu ilmselt ei saaks ka pooled inglise filoloogid šotikeelsest jutust aru.

Päris inimesed ja päris reiv

Lavastaja Brian Welsh, kes dirigeeris sellise vägeva Netflixi-sarja nagu „Tume peegeldus“¹ esimese hooaja viimase osa „Kogu sinu lugu“ („The Entire History Of You“), sattus teatris nägema Kieran Hurley ühemehelavastust „Biidid“ („Beats“) ja tundis end seal loos kusagil ära. Ka tema noorpõlves oli rohkelt vägivalda, erinevaid keelatud kemikaale, haussi, teknot ja breikbiite ning seega illegaalseid reive. Talle sattus teele produtsent ja režiimees Steven Soderbergh („Seks, valed ja videolint“ ning „Oceani“ filmi­sarja paremad osad)² ning koostöös näidendi autori Hurleyga mõeldigi filmilugu välja.

Hurley lavastuses olid laval ka DJ ja visuaalid, Welsh soovis tegelased täita päris inimestega. Üks mõjuvamaid lahendusi, mis Welsh filmistoorisse sisse tõi, on tantsupeo dialoogid. Kõigepealt kutsus ta kohale umbes 1500 noort (Kappa, Sergio Tacchini või Reebok seljas-jalas või siis mitte) ja korraldaski päris reivi. Üldjuhul mõjuvad suvalises populaarses filmis kõige kummastavamalt need stseenid, kus inimesed suudavad kõrvulukustava muusika saatel meeldivalt vestelda või isegi sosistada. „Biidid“ on selles osas aus: siin on autentne ja higine näkku karjumine.

Mis saab Johnno perekonnast ja mõnest nõrgast pereisast, poisi sõprusest Spanneriga, sõpruskonna staarist Catist ja jubedatest gängsteritest, saab vaataja teada enne lõputiitreid.

Kuigi „Biidid“ on üsna uimane film, ja seda isegi vägivaldsete stseenide ajal, on see siiski mõjukas.

Aastal 2020 kehtestati mitmel pool maailmas (ka Suurbritannias) üleüldine koduarest. Sellele järgnes hulk illegaalseid reive. Kui keegi hüüab praegu kusagil eetris: „Tõstkem mässu!“ („Revolt!“), nagu „Biitide“ filmi piraatraadio saatejuht D-Man, siis saame kunagi ehk parema filmi.

PS. „Biitide“ heliriba ehk soundtrack ilmus duubelvinüülina ja on igati väärikas dokument muusikast, mille järgi võnguti ja vedrutati 90ndate alguses. Võtke alustuseks näiteks Human Resource’i „Dominaator“ („Dominator“). Selle kinnisilmi kuulamine viib filmi parimate kaadrite juurde tagasi. Või siis hoopis kaadriteni oma minevikust.

1 „Black Mirror“, Suurbritannia 2011–…

2 „Sex, Lies and Videotapes“, USA 1989; „Ocean’s Eleven“, USA 2001; „Ocean’s Twelve“, USA 2004.