Terasmetsast linnametsaks

Kliimamuutuste, energiakriisi ja linnade laienemise korral on keskkonnaprobleemide lahendamise üks võimalusi vertikaalhaljastus.

AHTI JAKSON

Tallinnas näeb palju hooneid ja taristuobjekte, mis on enamjaolt rajatud roheluse arvelt. Värske näitena on paslik välja tuua Reidi tee lahendus. See tõstatab küsimuse, kas tahame, et Eesti pealinn on betoonlinn või linn, kus ei eelistata sõidukeid, vaid arvestatakse kõigi liiklejatega. Linnaruumi peaks kavandama nii, et inimesed tahaksid seal oma vaba aega veeta – on aeg anda linn tagasi inimestele. Millise linnaruumi me õigupoolest rajada tahame? Kui muudame looduslikud alad nn terasmetsadeks, on vertikaalhaljastus üks võimalusi linnaruumis rohelust kompenseerida ja suurendada.

Vertikaalhaljastuse kasutegurid

Õhusaaste on linnas enamasti suurem kui ümbruskonnas ning taimestikuga kaetud hooned võiksid anda oma panuse õhukvaliteedi parandamisse. On välja toodud, et rikutud õhk ja saastatud vesi tapab aasta jooksul rohkem inimesi kui sõda ja vägivald. Tartu ülikooli teadlased on välja selgitanud, et Eestis kaotab õhusaaste tõttu elu ligikaudu 134 inimest aastas. Haljastus, sealhulgas vertikaalhaljastus, võib koos selliste meetmetega nagu kergliiklejaga arvestava linnaruumi kavandamine ja autokasutuse piiramine kaasa aidata õhusaastest tingitud surmajuhtumite vähendamisele.

Linnakeskkonnas erinevad valgus-, vee-, temperatuuri- ja toitainete režiim tavapärasest, oma osa annab olukorra eripärasse ka heitgaase täis õhk. Neid keskkonnaaspekte saab normaliseerida ja mikrokliimat parandada taimestikuga. Roheseinad on üks paremaid võimalusi luua looduse ja tehnoloogia koostöös uus linnahaljastuse vorm. Uuringud on näidanud, et inimesed eelistavad vertikaalhaljastusega hoonete seinu lagedatele betoonpindadele. Vertikaalhaljastust peetakse kauniks ning see suurendab piirkonna esteetilist väärtust, lähendab inimest ja loodust ning vähendab stressi.

Linnade bioloogilise mitmekesisuse suurendamine on nüüdseks laialdaselt tunnustatud meetod linnade jätkusuutlikkuse parandamiseks ja linnakeskkonna vastupidavamaks muutmiseks. Taimestikuga hoonetel on seejuures oluline roll ning kuna seesugune võte on paljudes riikides üha populaarsem, on oluline arutada selle ökoloogilise tähtsuse üle. Vertikaalhaljastus parandab õhu kvaliteeti, vähendab müra ja soojussaare efekti, seob süsinikku ja vähendab seeläbi kasvuhoonegaase õhus, parandab sademevee kvaliteeti, loob elupaiku, on esteetiline ning parandab tervist. Ühtlasi paraneb sellega elukvaliteet ning tõuseb kinnisvara väärtus. Ehitis on seetõttu ka energiasäästlikum, kuna haljastus vähendab kliimaseadmete elektrienergia tarbimist suveperioodil ja seetõttu ka kommunaalkulusid.

Takistused

Vertikaalhaljastuse rajamisel võib takistuseks saada eelkõige põhjalike teadmiste puudumine. Peljatakse ka õhuniiskuse suurenemist, väikeloomade arvukuse suurenemist, kardetakse, et taimede hoonete fassaadile kinnitamine toob kaasa suured kulud. Vertikaalhaljastuse rajamiseks puuduvad ka vastavad toetused.¹

Vertikaalhaljastuse hooldamine suurendab kinnisvara korrashoiu püsikulusid: taimi on vaja kasta, kuivanud lehed tuleb koristada jms. Seetõttu valitakse peaaegu alati haljastuse rajamiseks mõni lihtsam ja odavam lahendus. Oluline takistus on kindlasti kasvutingimused: sobimatu pinnas, ronitaimede juurtele pole piisavalt ruumi jms. Tihti soovitakse igihaljast haljastust või sellist, mis on kohe n-ö valmis. Pahatihti ei söandata midagi uut proovida, vertikaalhaljastuseks kavandatav koht ei pruugi ka arhitektuuriliselt üldse sobida või ei julgeta taimi seinale kinnitada. Kindlasti takistab vertikaalhaljastuse kasuks otsustamist ka vandalismikartus.

Vertikaalhaljastuse eelised

Rohefassaadi puhul peab arvestama sellega, et istutusjärgsel esimesel aastal ronitaim alles juurdub ning roheluse efekt saadakse paari-kolme aasta pärast. Taime tarvis peab olema piisavalt sügav, lai ning sobiliku pinnasega istutuskoht. Meeles tuleb pidada, et igihaljaid ronitaimi on vähe ning talvel rohelust pole. Ronitaimedega vertikaalhaljastus on siiski märkimisväärselt odavam kui nn elav sein, kus taimed kinnituvad seina kasvupinnasesse. Elava seina suur eelis on see, et roheluse efekt saadakse kohe. Kui mullapinda ronitaimede istutamiseks pole, ongi ainuke võimalus vertikaalhaljastuse rajamiseks just elav sein. Paraku puuduvad Tallinnas elava seina välisfassaadid. Kindlasti on üks põhjus nende kallidus: ligikaudu 580 eurot ruutmeetri eest, lisaks hoolduskulu 25 eurot ruutmeeter.

Tallinna kliima ei takista üldlevinud arvamusele vaatamata siiski elava seina kasutamist. Võrdluseks võib tuua näite Lõuna-Rootsi linnast Malmöst, kus kliima on Tallinna omaga sarnane. Rootsi põllumajandusülikooli teadlased uurisid, kas Skandinaavia maade kliima on sobilik mitmeaastaste taimede kasvatamiseks elava seina lahenduse korral, ja leidsid, et mitmeaastased taimed võivad ellu jääda ja elujõulisedki olla.² Vaatluse all oli kaks elava seina süsteemi: moodulsüsteem ja taimestikuga matisein.

Elava seina moodulsüsteem koosneb ristkülikukujulistest või ruudukujulistest paneelidest, kus on taimedele eluks vajalik kasvukeskkond. Moodulid on tavaliselt ette kasvatatud. See tähendab, et roheline efekt saavutatakse kohe. Kasvukeskkonnas hoiab niiskust vastav süsteem, kuid vaja võib minna väetisi ja valgustussüsteeme.

Taimestikuga matisein ehk Mur Vegetal on Patrick Blanci välja töötatud rohelise seina vorm. See koosneb kahest sünteetilise kanga kihist, mille taskud toetavad taimi ja kasvukeskkonda. Riidest seina toetab raam ja selle mooduli suure niiskusesisalduse tõttu toetub hoone seinale veekindel membraan. Toitaineid jaotatakse peamiselt niisutussüsteemi kaudu, mis juhib vee süsteemi ülaosast allapoole.

Elava seina moodulsüsteemi ning taimestikuga matiseinale istutati rootslaste katses järgmised taimeliigid: harilik raudrohi (Achillea millefolia), harilik kassikäpp (Antennaria dioica), harilik merikann (Armeria maritima), aedaubrieeta (Aubretia cultorum), südajalehine bergeenia (Bergenia cordifolia), jaapani tarn (Carex morrowii), nurmnelk (Dianthus deltoides), metsmaasikas (Fragaria vesca), igihaljas ibeeris (Iberis sempervirens), siberi võhumõõk (Iris sibirica), harilik sinihelmikas (Molinia caerulea), Faasseni naistenõges (Nepeta faassenii), punane karutubakas (Pilosella aurantiaca), metssalvei (Salvia nemorosa), rohelubikas (Sesleria heufleriana) ja villane nõianõges (Stachys byzantina). Enne taimede istutamist elava seina moodulsüsteemi pesti taime juured, et nood võtaksid paremini uue pinnase omaks.

Läänenaabrite tehtud katse näitas, et mitmeaastased taimed võivad Lõuna-Rootsi kliimas elavas seinas ellu jääda. Katse viidi läbi hoone lõunapoolsel küljel. Enamik taimeliike pidas mõlemas kasvusüsteemis hästi vastu, nende väljanägemine oli hea ja nad katsid suurt pinda. Parem kvaliteet saadi kohe pärast rajamist ning esimesel kasvuperioodil elava seina moodulsüsteemis. Seda võib seletada sellega, et taimede juured said kasvupinnasega parema kontakti ning vee paremini kätte. Hiljem vahe tasandus ning mõlema vertikaalhaljastuse variandi puhul oli taimestuse kvaliteet samasugune.

Selle katsega selgitati ka välja, et elavasse seina sobisid kõige paremini sellised liigid nagu harilik raudrohi, südajalehine bergeenia, nurmnelk, harilik sinihelmikas, Faasseni naistenõges, metssalvei ja rohelubikas. Järeldus tehti peamiselt taimede väljanägemise ja taimestikuga kaetud ala suuruse alusel. Vähese leviku ja katvuse, kuid hea väljanägemisega olid sellised liigid nagu harilik kassikäpp, harilik merikann, igihaljas ibeeris ja punane karutubakas. Needki taimed sobivad elava seina süsteemi, kuid nendega koos tuleks kasutada ka suurema katvusega taimeliike.

Elav sein on üks võimalus tuua linna rohkem rohelust, eriti tihedasti asustatud aladel. Elava seina süsteemis kasutatavad taimed peavad ellu jääma ekstreemsetes tingimustes, nagu temperatuuri kõikumine, intensiivne päikesekiirgus ja kuivaperioodid. Seega on ülioluline kasutada ressursitõhusaid konstruktsioone, mis on igas mõttes jätku­suutlikud.

Kuidas edasi?

Uurimistulemustest lähtuvalt oleks ka meil siin vaja vertikaalhaljastuse teadmiste suurendamiseks läbi viia koolitus. Koolitust võiks koorineerida näiteks maastikuarhitektide liit koostöös kohaliku omavalitsuse või korteriühistutega. Koolitusel võiksid peale elanike osaleda arhitektid, et teadmised vertikaalhaljastuse kohta leviksid laiemalt ka erialaringkonnas. Oleks vaja ka vertikaalhaljastuse käsiraamatut, kus on esitatud info selle rajamiseks sobilike taimede, vertikaalhaljastuse rajamise ja hoolduse kohta jms.

Efektne kõigile avatud ja näha vertikaalhaljastatud kortermaja fassaad aitaks hajutada kõhklusi ja kahtlusi. Selle kortermaja raamatupidamises tuleks eraldi luua fond vertikaalhaljastuse rajamiseks ja hooldamiseks, et elanikud saaksid sellesse panustada vastavalt oma võimalustele nii raha kui ka ajaga. Lisavõimalus on kindlasti kirjutada projekt ning taotleda toetust Euroopa Liidult vastavalt Euroopa Liidu tingimustele, linna keskkonnasäästliku arengu printsiibist lähtuvalt. Juba projekteerimisel tuleks vertikaalhaljastuse loomisesse kaasata maastikuarhitekt, kes näeb haljastuse võimalusi ning saab välja pakkuda mitmeid just nendesse oludesse sobivaid lahendusi. Näidis aitab muuta ka inimeste suhtumist, sest loob tervikpildi nii vertikaalhaljastusest kui ka võimalustest, mida see pakub, ning näitab, kuidas võiks haljastusest mõelda väljaspool harjumuspäraseid piire.

1 Aini Jasmin Ghazalli, Cris Brack, Xuemei Bai, Ismail Said, Physical and Non-Physical Benefits of Vertical Greenery Systems: A Review. – Journal of Urban Technology 2019, nr 26 (4), lk 53–78.

2 Linda-Maria Mårtensson, Annika Wuolo, Ann-Mari Fransson, Tobias Emilsson, Plant performance in living wall systems in the Scandinavian climate. – Ecological Engineering 2014, nr 71, lk 610–614.