Maskide võitlus

Vitali Portnikov, Vabadusraadio Vene ja Ukraina toimetuse analüütik

Tuntud Ameerika politoloog Zbignew Brzezinski tõenäoliselt ei naljatanudki, kui väitis mõni aeg tagasi, et demokraatlike vabaduste arengutaseme poolest erineb Ukraina ühiskond teistest postsovetlikest ühiskondadest, sealhulgas Vene omast väga palju. Tõepoolest: Venemaal pole mitte kordagi toimunud presidendivalimisi, mille tulemus ei oleks ette teada olnud. Isegi kui mõningatele Lääne vaatlejatele võis 1996. aastal tunduda, et haige ja populaarsuse kaotanud Boriss Jeltsin võib valimisvõitluses kommunist Gennadi Zjuganovile alla jääda, siis Venemaal kasutas poliitiline ja oligarhiline eliit Zjuganovi ära ühiskonna valijate Jeltsinile orienteerimiseks ning alternatiivide välistamiseks. Putinist, kelle valimisvõiduks loodi vajalikud tingimused aegsasti ja hoolikalt, ma parem üldse ei räägigi. Ukraina valimistel on seevastu alati intriig olemas olnud. Tõsi küll, 1991. aastal oli selge, et valimised võidab Leonid Kravtðuk ja Rahvarinde liidril Vjatðeslav Tðornovilil puudub ðanss asuda äsja loodud riiki juhtima. Ent siiski oli Tðornovil kogu oma süsteemi- ja nomenklatuurivälisuse juures ikkagi tõsine vastane, mitte ehmatamiseks püsti pandud hernehirmutis nagu Zjuganov. 1994. aastal ei olnud kuni viimase minutini selge, kas võidab Leonid Kravtðuk või Leonid Kutðma; isegi häältelugemise ajal tekkis korraks moment, mil Kravtðukki, kes tegelikult kaotas, õnnitleti võidu puhul. Ning lõpuks, 1999. aastal näis Leonid Kutðma võit küll ettemääratuna, ent selleks, et valimised kulgeksid venemaise stsenaariumi kohaselt ning president jääks teises voorus vastakuti kommunistide kandidaadiga, pidi võimuaparaat tegema liberaalidest opositsiooniliste kandidaatide mängust väljalülitamiseks täiesti uskumatuid jõupingutusi.

2004. aasta valimised sarnanevad aga rohkem 1994. kui 1999. aastal toimunuga. Ametitoolil president ei osale, tema poliitilised projektid ja arvestused kipuvad läbi kukkuma; kahe peamise kandidaadi, ?võimupartei? kandidaadiks kuulutatud peaministri Viktor Janukovitði ning opositsioonilise Meie Ukraina bloki juhi, ekspeaministri Viktor Juðtðenko ðansid on aga enam-vähem võrdsed. Tõenäoliselt saame me Ukraina uue presidendi nime teada alles hommikul pärast teist valimisvooru.

 

 

Kutðmal puudub valitud järglane

Ukraina valimiskampaania eripära mõistmiseks on vaja teada asjaolu, mis eristab seda vene valimistest: nimelt seda, et riigijuhiameti peamiste pretendentide hulgas ei ole Leonid Kutðma valitud ?järglast?. Kümne presidendiaasta jooksul ei ole Kutðmal õnnestunud sellist ?järglast? leida ja ?üles kasvatada?. Janukovitð on küll võimu esitatud kandidaat, ent tema kandidatuur on teatavate aparaadisiseste kokkulepete tulemus, ta ei ole riigipeale tõeliselt lähedane inimene. Viimast ennekõike seetõttu, et kogu tema poliitiline karjäär on seotud Donetski klanniga, autonoomse regionaalse grupeeringuga, mis on dnepropetrovskilaste ja Kutðma perekonnaga juba aastaid võimu ja vara pärast konkureerinud.

Kuni Kutðma okupeerib presidendi kabinetti, võib ta veel pretendeerida arbiitri rollile võitlevate klannide suhetes, ent niipea kui ta võimu kaotab, saab temast vaid juht klannis, mis on küll mõjukas, ent kaugeltki mitte suutlik teisi alla suruma. Just seetõttu ei ole Kutðma ja tema lähikond Janukovitði võidust üldse liiga huvitatud; teatavatel tingimustel võiks presidendi perekond väga vabalt leida ühise keele ka opositsionäär Juðtðenkoga.

Presidendi ainus tõsine siht oli tulevase presidendi volituste nõrgendamine vastuolulise põhiseadusmuudatuse kaudu. Ent Kutðma lähikond oli samal ajal ametis ka presidendi liitlaste vara endale ahmimisega, lootes sellega veel enne ennustamatu tulemusega presidendivalimisi ühele poole jõuda; selle tulemusel aga kukkus kokku niigi vankuv valitsusmeelne enamus ülemraadas. Nii et mingit põhiseadusreformi tõenäoliselt enam ei tule ja Ukraina uus president pärib oma eelkäija kõik volitused.

Kui president ei ole Janukovitði võidust ilmtingimata huvitatud, miks pole tal siis õnnestunud leida ühist keelt Juðtðenkoga, kes võiks võimu esitatud alternatiivse kandidaadi puudumisel kergesti need valimised võita? Siin on põhjuseks klannidevahelise kokkuleppe puudumine. Juðtðenkol ei ole õnnestunud saada kõiki võistlevaid grupeeringuid rahuldavaks kompromisskandidaadiks. Ta ei tekita allergiat presidendi perekonnas ega ka Donetski klannis, mille esindaja on Janukovitð, ent tema lepitamatuks vastaseks on presidendi odioosne administratsioonijuht Viktor Medvedtðuk ja viimase juhitav grupeering.

Medvedtðukil on administratsioonijuhi ametit pidades õnnestunud paigutada ?oma inimesi? mitmetesse võtmeametistesse nii pealinnas kui provintsides; samuti on ta ilmutanud täielikku valimatust vahendite osas, mida kasutada valimiskampaaniates. Näiteks see, mil moel ta püüdis saavutada oma kandidaadi valimist Karpaatide-taguse Mukatðevo linnapeaks, ei kutsunud esile skandaali mitte üksnes Ukrainas, vaid ka rahvusvahelisel tasandil. Ent arvestades Kutðma lähedust Medvedtðukiga ning viimase kaadri- ja meediaressursse, ei ole potentsiaalsel võimupartei presidendikandidaadil võimalik tema arvamusega mitte arvestada. Ka Janukovitðit ei toetanud Medvedtðuk kohe: ta tegi alguses mitu tulemusetut katset teda erru saata, siis aga püüdis teostada põhiseadusreformi, mis kärbiks tulevase presidendi volitusi ? ning taas edutult. Ent, nagu öeldud, Medvedtðuki osatähtsust võimu toetatava kandidaadi valikul ei tohi alahinnata.

 

 

Võitlus käib klannide vahel

Samuti väärib märkimist Juðtðenko väga ettevaatlik suhtumine Venemaasse. Kremlis peetakse ekspeaministrit läänemeelseks kandidaadiks, Janukovitðit aga venemeelseks. Teatav roll sellise maine kujundamisel on taas olnud Viktor Medvedtðukil, kes on eesseisvaid valimisi mitmeid kordi arutanud nii president Vladimir Putiniga kui ka oma kolleegidega presidendi administratsioonis ? kelleks varem oli Aleksandr Voloðin, pärast viimase erruminekut aga Dmitri Medvedev.

Tegelikult aga tasuks Ukraina valimiste üleideologiseerimisest pigem hoiduda. Venemaa ja Lääs teevad mõlemad sama vea, nähes neid valimisi endale harjumuspärastes kategooriates. Tegelikult ei ole Ukrainas praegu vastakuti demokraatlik ja nomenklatuuri lähetatud kandidaat, läänemeelne ja venemeelne kandidaat, isegi mitte maa lääneosa esindaja ja maa idaosa esindaja. See, mida me näeme, on kahe nomenklatuurse grupeeringu omavaheline võitlus. Üks neist gruppidest, Donetski oma, püüab laiendada oma võimu riigi mastaapideni, kasutades selleks ära teiste, Juðtðenko võimuletulekut mitte soovivate klannide abi. Teise grupeeringusse on koondunud aga poliitikud ja ettevõtjad, kes ei ole Kutðma võimuloleku aastakümne jooksul suutnud tugevneda ? või kes ei usu selle reziimi elujõudu pärast presidendi lahkumist. Mõistagi püüab see grupeering oma edukamaid vastaseid nüüd võimu lähedalt eemale tõrjuda. Huvitaval kombel pole aga Donetski grupp üldse vaenlane, Donetski grupi territooriumile ja varale Juðtðenkot toetavad ärimehed enamasti ei pretendeeri. See-eest aga võivad klannidel, kes praegu toetavad Janukovitðit, Juðtðenko võimuletuleku korral tekkida probleemid. Samuti aga võivad need tekkida Janukovitði võidu korral, sest pole ju mingit garantiid, et presidendina ametisse asudes hakkab Janukovitð arvestama inimestega, kes praegu on sunnitud teda toetama.

Mõistagi ei soovi kumbki kandidaat oma tegelikke kavatsusi valijatele selgitada. Seetõttu ongi siin käivitunud postsovetlikele maadele iseloomulik maskeraad. Juðtðenko, kes on peaaegu kogu Kutðma valitsusaja töötanud riigi keskpanga juhina ning kes nimetati peaministriks pärast tema ?poliitilise isa? (just selle tiitli on Juðtðenko ise Kutðmale andnud) mitte just liiga ausat valimisvõitu 1999. aastal, sama Juðtðenko osutub nüüd korraga opositsionääriks, demokraadiks, Venemaa vastaseks ja Ameerika toetajaks. Kusjuures samal ajal kutsub ta väsimatult üles Ukraina rahuvalvajaid Iraagist välja tooma, põhjendades seda sellega, et Iraagi nimel ei tohi ohverdada Ukraina demokraatiat.

Janukovitð, kes esindab klanni, mille huvides on agressiivse Vene kapitali Ukrainast väljatõrjumine ning presidendi perekonna tegevusvõimaluste piiramine, osutub aga korraga võimu poolt väljavalituks, Kutðma soovitavaks järglaseks, Vene-sõbralikuks ja Ameerika-vastaseks. Sealjuures räägib ka tema ? ent palju pehmemas vormis kui Juðtðenko ? vajadusest Ukraina rahukaitsjad Iraagist kui mitte välja tuua, siis vähemalt neid vähendada.

 

 

Konkurents käib riigi keskosa pärast

Peatun Iraagil nii põhjalikult ainult sellepärast, et Ukraina avalikkus suhtub oma vägede sealviibimisse äärmiselt negatiivselt ? ning me näeme, kuidas mõlemad võimupretendendid üritavad avalikkuse meeleoludele järele kiita. Ning nõnda pole see ainult Iraagi asjus. Seega, me oleme tunnistajaks kahele populistlikule valimiskampaaniale, mille põhjal ei saa teha mingeid järeldusi selle kohta, milline hakkab Ukraina olema Janukovitði või Juðtðenko tegeliku võimu ajal. Samal ajal aga ? tõepoolest ? on Juðtðenko stabiilselt ülipopulaarne maa lääneosas, Janukovitð idaosas ning reaalne võitlus käib riigi keskosa pärast, mis ei juhindu oma valikutes niipalju poliitilistest kui majanduslikest huvidest.

Siin aga võib koostöö Medvedtðukiga osutuda Janukovitðile karuteeneks. Peaministri valimisstaapi on ilmunud Vene poliittehnikud, kes on veendunud ? Moskvas valitsevate meeleolude loogikale vastavalt ?, et ukrainlaste suurim unistus on taasühinemine põhjanaabriga. Vaatlejad on juba märkinud, et Janukovitði portreteerimine Vene-sõbraliku poliitikuna on tema positsioone riigi keskosas märgatavalt nõrgendanud. Mitte et seal Venemaad vihataks ? pigem ollakse selles suhtes ükskõiksed ?, aga tulevaselt presidendilt oodatakse konkreetseid majanduslikke ?präänikuid?. Kui need ?präänikud? kõlavad Juðtðenko suust, kes, nagu Kutðmagi, on alati olnud meister lubama, siis võib Janukovitði Vene-meelne positsioon saada talle hukatuslikuks. Juðtðenko on oma valijate jaoks lootuste kandidaat. Janukovitð peab tegema suuri jõupingutusi, et omandada veel mitte otsustanud valijate silmis samasugune maine.

 

 

Muutusi tuleb vähe

See aga, milliseks muutub Ukraina pärast ühe või teise kandidaadi võitu, on juba küsimus, millel presidendivalimistega üldse väga suurt pistmist ei ole. Riskin aga oletada, et nii ehk teisiti muutub vähe. Nomenklatuurne juhtimissüsteem, mis eeldab võistlevate gruppide konsensust, ignoreerib aga ühiskonna ja riigi huve, jääb igal juhul alles. Mõnel pool regioonides võivad võim ja opositsioon kohad vahetada, kusjuures paljud neist, kes on praegu võimul, jäävad sinna ikkagi ning mitmed praegused opositsionäärid ka jätkavad opositsioonis. Praegu näiteks ei pane ju kedagi väga imestama, et Juðtðenko valimiskampaaniat juhivad Kutðma endine esindaja parlamendis Roman Bessmertnõi ning Medvedtðuki endine lähedane kaaslane Aleksandr Zintðenko, kes läks oma kodugrupeeringuga hiljuti tülli. Mõlemad mainitud inimesed andsid 1999. aastal suure panuse Kutðma võidu ja tema reziimi tugevnemise heaks. Sarnased metamorfoosid jäävad toimuma nii Juðtðenko kui Janukovitði võidu puhul.

Mitte kummastki kandidaadist ei saaks Ukrainale Lääne-vastast presidenti ? sõltub puhtalt ainult Läänest endast, kui tõsiselt ta võtab uut administratsiooni ja kui tõsised on tema püüded sellega lävida. Ukraina allub väljast tulevatele mõjudele palju suuremal määral kui Venemaa või Valgevene, nii et kui Läänel on selleks tahtmist, siis on täiesti võimalik, et juba Leonid Kutðma järeltulija esimesel ametiajal liitub riik NATOga, mis paneb ühtlasi punkti kõikidele juttudele Vene ?mõjusfäärist? Ida-Euroopas.

Samal ajal aga ei ole ükski kandidaat meelestatud ka Vene-vastaselt. Ainult Kreml ise saab otsustada, kas ta hakkab suhtuma Juðtðenkosse kui Vene-vastasesse presidenti ? ning sellel juhul on see juba Venemaa ise, mis võtab kursi suhete halvendamisele ? või kas ta süleleb Janukovitðit kui Vene-sõbralikku presidenti, millisel juhul ootab teda ränk pettumine.

Peamine on aga see, et kes ka ei võidaks, ei saa ta isegi nomenklatuurse riigijuhtimisstiili säilides Ukraina poliitilise arengu vektorit muuta. See areng võib küll toimuda aeglasemalt kui mujal Euroopas, seda võivad pidurdada ühiskonna ükskõiksus ja eliidi küünilisus, samuti võime me näha pidevat välispoliitilist kõikumist; ent sellest kõigest hoolimata jääb suund ise ? ning see on läände, mitte itta ? muutumatult samaks, mis tahes tulemus eelseisvatel valimistel ka poleks.