„Kui armas on see laul end kaugusesse laulda …“

Mis on Ernst Enno loomingu võlu tänases kiires maailmas, kus enese sisse vaatamiseks on harva aega?

SIIM LILL

Ernst Enno päev Haapsalu raamatukogus 8. VII 2020.

Friedebert Tuglas kirjutas 1909. aastal Ernst Enno „Uute luuletuste“ ilmumise puhul tema luuletajatee arengu ja vabavärsi kohta üldisemalt nõnda: „Eestikeelsed „vabad luuletused“ ei ole ka proosa seisukohalt midagi väljapaistvat, elulootust tõotavat pakkunud. See on väga halb proosa olnud: ülesahatud, koomilik-saladuslik oma sisu ja prohvetlikult-räpsakas oma vormi poolest. Kuna Enno töödes veel nende eelsündimise õigus, uudisasja värskus, vahel ka intimlik, unistama panev aine natukene huvitust äratas, siis näitasivad tema järelkäijad – Söötist ja Haawast kuni Hans Pöögelmannini, – mis sarnasest maneerist luule loota võib. Kuid ka Enno „vabad luuletused“ olivad kõigest sellest vabad, mis neid luuletusteks teinud oleks. Nad on ainult näidanud, et „vaba luuletuse“ vorm midagi väljaspool luuletuse vormi on. Värsi progress ei lähe mitte tema kaudu, vaid temast mööda.“¹ Enno uute luuletuste kohta ütleb Tuglas aga lõpetuseks nõnda: „Sarnased tööd võivad vahest päevaraamatutena, psüho­logiliste dokumentidena, aga mitte kunstitöödena huvitust pakkuda.“²

Modernist Tuglas jääb tänaselt päevalt takka vaadates küll naeru alla. Ernst Enno on nii mõneski mõttes nüüdisaegse eesti luule teerajaja, natukene lausa Walt Whitmani mantlipärija siinsel maal. Enno tõuseb järjest jõudsamalt oma kaasaegsete kirjanike kõrvale: suurkujuna aastasaja tagusest maailmast, lugemuselt ja haardelt vahest isegi oma kaasaegsetest peajagu üle olles. Hääks näiteks on Enno jõudmine kaasaegsesse muusikasse: Pärt Uusberg, Riho Esko Maimets jt on tema tekstid viinud kaugemale kui Tuglas oma reisidega iialgi jõudis.³

Kas pangas on võimalik luuletada?

8. juulil peeti Haapsalus Ernst Enno 145. sünniaastapäeva tähistamiseks kirjanduspäev, mis lõppeski Epp Ehasalu suurepärase ülevaatega Ernst Enno sõnade viisistamisest. Klassika kõrvale jäävad kummitama Priit Pedajase, Ruja, Anne Maasiku jt hääled.⁴ Tegu oli ühe õnnestunuma kirjanduspäevaga, millel mul on olnud au osaleda. Haapsalu on praegu mõnus, rahvamassid pole veel viirusejärgsest maailmast kohale jõudnud ning mesilasi ja kasse on kordades rohkem kui Tartus, elurikkus vohab. Kohalikus kunstigaleriis on müügil Peet Areni „Pietà“ ja sünnipäeva puhul on väljas mitu Ennole pühendatud näitust. Raamatukogus on vitriinide all hea hulk Ennole kuulunud asju: müstilis-esoteerilist kirjandust, tema portfell, tarokaardid ja suurätt, mis toob mällu ühe kummalisema arutelu eesti kirjanduskriitikas: kas ja kuidas Enno oma luuletusteni jõudis.

Henrik Visnapuu, kes on üks väheseid Enno loomingut hinnanud tollane suurkuju, kirjeldab, kuidas „poeet seisab keset tuba suure paku otsas, vaip üle pea“.⁵ Nõnda tekivad valgustuslikud kogemused ja luuleread. Et Enno töötas tolle kirjelduse ajal Valgas pangaametnikuna, ei suuda Karl Eduard Sööt seda uskuda ja väidab, et „Enno suurema osa oma luuletisi ometi „hariliku sureliku“ kombel maha kirjutas, s.t ilma iseäralise inspiratsiooni resp. ilma hämarusmeeleolu uima taotlemiseta. Sest: ei saa oletada, et tal võimalik oleks olnud pangas – olgugi kas või kõrvalruumis – vaiba all inspiratsiooni tuletada, enne kui luuletama hakkas. Ei ole mõeldav, et teotsedes rahaasutises, kus inimesed alaliselt eksitamas, Ennol oleks kunagi võimalus avanenud oma luuletiste juures pikemalt peatuda, liiati seks veel mingisuguseid ettevalmistusi teha ilma kaasametnik­kude tähelepanekuta.“⁶ Loodetavasti on pangatöö tänapäeval inimlikum.

Aga oli ka teine näitus, mis haaras rohkemgi. Haapsalu kunstikooli hoovi­galeriis olid väljas rühmituse Valge Daami Kirjastus illustratsioonid pealkirjaga „Ernst Enno ja teised luuletajad“.⁷ See oli üdinisti haarav väljapanek, kus sai nautida rühmituse liikmete karantiiniaegseid meditatsioone Enno (ent ka mõne teise luuletaja) tekstide üle. Kunsti­sõprade ette toodud eri tehnikates teostest kiirgab Ennole nii iseloomulikku igatsust, ida filosoofia mõjusid, Haapsalu maastikke ja toda religioossust, põimununa loodusega, millega praegu kuigipalju tegemist teha ei taheta. Nood tööd jõuavad fotodena ka Ennole pühendatud äsja valminud koduleheküljele.⁸

Enno päev algas selge taevaga, ent kui alguseks koguneti luuletaja hauale, et sinna kirsipuu istutada, hakkas sadama tugevat vihma. Sellest hoolimata oli kohal küllalt rahvast ja kuna kirsipuu uue kasvukoha ümbert oli eemaldatud mõned pehkinud puud, paistis istutamise ajal hauale päike. „Matke mind päikesepaistelisele kohale,“ oli Enno soov enne teisele poole minekut, kust ta veel korra tagasi tuli, et oma abikaasale Ellale öelda, et „kõik on hoopis teisiti“.⁹

Maises maailmas on aga kõik ikka sama. Haualt liiguti Enno mälestussamba juurde, kaunile platsile, kus kasvavad lilled ja on merehõngu. „Ja ainult kest sul mänguks lainetele jäi nii,“ kirjutas Enno. Mälestussammas hävitati teadupoolest aastal 1950, aga Enno büst jõudis Narva kaudu oma vanale kohale tagasi. Valamisvorm olevat olnud Elva koduloomuuseumis, mille asemel on nüüd korterid ja kinnisvaraäri. Kuidagi kindlam on olla, kui kodulugu ei ole. Elvas elab Ott Tänaku kaardilugeja ja Arbi järve ääres sai sel suvel nubluga selfisid teha, asi seegi.

Maailmahaardega unistaja

Ernst Enno päeva teise poole täitis ettekannetega salongiõhtu, mille muusikalist lõpuosa juba mainisin. Rein Veidemann kõneles Haapsalu raamatukogus Enno Eesti-igatsusest, paigutades ta kusagile Liivi ja Suitsu vahele, võttes tema mitmepalgelise igatsuse (religioosne, nostalgilis-kurblik, kodumaa radadel rändav) kirjeldamiseks appi Arvo Pärdi teose „Peegel peeglis“ kirjelduse: „Pealkiri kajastab otseselt muusikas toimuvat: igale tõusvale meloodiakäigule järgneb peegelpildis laskuv fraas. Meloodia on esialgu vaid kahenoodiline, kuid iga järgmine fraas lisab ühe noodi juurde, tekitades nõnda lõputuna näiva kontiinumi. Iga kaugenemise järel jõuab meloodia ikka ja jälle tagasi kesksele helile, a-noodile, mis on helilooja sõnul justkui „suubumine, kojutulek pärast eemalviibimist“.“¹⁰ Loodetavasti ilmub see ettekanne ka trükis, sest see oli köitev, pikitud hästivalitud ja sisenduslikult loetud luulenäidetega.

Veidemannile järgnes Mathura, kes tutvustas aega ja paika Ernst Enno ja Kunwar Naraini luules. Ta luges mõlema luuletaja loomingust väikese valimiku, võrreldes näiteks mõlema luuletaja teada­olevalt viimasena kirja pandud teksti. Ja kui köitev see kõik oli: võtta esmapilgul teineteisest geograafiliselt kaugel asuvad loojad, kelle olemuses on midagi sarnast ja lasta neil omavahel kõneleda. Muidugi andis siin oma osa juurde Mathura tasane ja läbitunnetatud ettelugemine. Kunwar Naraini uus tõlkekogumik peaks varsti poelettidele jõudma – on, mida oodata.

Salongiõhtu teine osa keskendus Enno müstilisele poolele. Siinkirjutaja ja Gennadi Noa ettekanded lähtusid samast eeldusest, et Enno luulet ja kogu olemust ei saa vaadelda eraldi tema religioossest teest.

Siinkirjutaja kõneles roosiristlikust impulsist Ernst Enno elus ja loomingus. Too XVII sajandi alguse protestantliku tiiva alt välja kasvanud müstilis-esoteeriline ja universaalne salavennaskond, mis pürgis maailmareformatsiooni poole, on tänaseni leidnud palju lihast ja luust järgijaid. Ernst Enno käsikirjade seast mahukam on Ameerika Ühendriikides Roosiristliku Ühingu loonud Max Heindeli „Müstilise ristiusu ehk Roosiristilise ilmavaate“ autoriseeritud tõlge.¹¹ Enno elus ja loomingus võib leida mitmeid ühisjooni roosiristlikes kirjutistes välja toodud põhimõtete ja sümboolikaga.

Gennadi Noa, hoomamatu hulga Bô Yin Râ raamatute tõlkija ja õpetaja, kõneles Ernst Enno luule printsiipidest ja tollest õrnast helinast, mille kuulmisest Ennol oli õnn osa saada, ehk helinast, „millega tahaks kaasa minna, aga kuna seda ei suuda kaua taluda, tuleb see katkestada“. Katkestamine loob aga koduigatsuse, mis võib vahel olla liigagi valus, nagu seda Noa arvates võib täheldada Juhan Liivi puhul. Noa rääkis sarnaselt Veidemanniga maagilisest luulest ja sellele iseloomulikest kordusmomentidest, mida Ennole on sageli ette heidetud. Ta analüüsis mitmeid Enno luuletusi, viidates nende teraapilisusele, ent ka erinevate müstikateede kirjeldustele, mida luuletaja meile kirjeldab (õiged teed ja eksiteed). Noa ettekande lõpuks ei olnud kellelgi enam kahtlust, et Enno luule põhineb kogemusel (too Visnapuud vaevanud küsimus, kas Enno jõudis „valgustuseni“ või mitte). Ent nagu Noa seda kogemuseni jõudmise teed kirjeldas: „See on tõeline võitlus, siin ei kingita mitte midagi!“.

Raamatukogu saal oli rahvast täis, nii mõnelgi olid kaasas Enno valikkogud – huvi oli ehe, kannustamata muudest teguritest. Mis on siis Enno loomingu võlu tänases kiires maailmas, kus enese sisse vaatamiseks on harva aega? Marju Lepajõe oli pärast Friedebert Tuglase ja Artur Adsoni kirjavahetuse¹² lugemist vaimustatud sellest, milline võim oli kirjasõnal noile kahele suurkujule: maailmas möllas sõda, aga nemad suutsid omavahel kirjutada vaid trükkimisest ja raamatutest. Elin Toona on oma vanaisa kohta kirjutanud, et sageli jäid söögilaud ja küttepuuvaru raamatuostu tõttu kesiseks. Praegu, mil mõningates seltskondades räägitakse sellest, et maailm vajab isafiguure, ei oska ma paremat arhetüüpset isafiguuri soovitada – too unistav poeet, kellel on maailmahaaret ja kes teab, et kui torm käib üle maa, on temas see miski leek, millelt uut ühiskonda saab üles ehitada.

Ah jaa, Ernst Enno päeval sai käia ka kirjaniku toas tema kunagises kodumajas Lahe tänav 8a. Mõnus vaikne ruum, mille kaminasimsil troonis Enno suure lemmiku Bô Yin Râ maalitud Jeesus, kitsa habemes näo ja hüpnootiliste silmadega. Seda tuba saigi näha viimast korda, sest sinna tulevad riigiametnikud. Küllap on too väike ruum riigitööks just hindamatu väärtusega. Tuppa tuuakse laud ja paberid ja arvutiekraan. Ja eks ta sobilik olegi. Enno ise kurtis kord Läänemaa koolinõunikuna töötades: „Arvate, et Enno võtab kuue seljast ja hakkab luuletama. Ei. Enno ei luuleta enam, sest ta muusa puges Läänemaa koolivalitsuse paberivirnade alla ja sealt ta enam välja ei tulegi.“¹³ Vahest satub riigiametnike töövahendite hulka siiski ka mõni vaip, mille alla jumalikel inspiratsioonihetkedel pugeda saaks.

1 Fr. Mihkelson, Ernst Enno. Uued luuletused. – Eesti Kirjandus 1909, nr 6, lk 245.

2 Samas, lk 252.

3 Vt nt Saale Kareda, Aegadeülene sild. – Sirp 15. III 2019.

4 Epp Ehasalu on Youtube’ist kättesaadavad teosed ühte kohta koondanud: https://www.youtube.com/playlist?list=PLVFzftINOcMTYCbZVfaEAP3acCEBwvxub.

5 Henrik Visnapuu, Ernst Enno luuletajana. – Vanad ja vastsed poeedid. Noor-Eesti, 1921, lk 126.

6 Karl Eduard Sööt, Pilk luuletaja Ernst Enno elusse tema kirjade tähistusel. – Eesti Kirjandus 1934, nr 7, lk 301.

7 Vt ka Malle-Liisa Raigla, Galerii: kunstikoolis on Ernst Enno luulest inspireeritud näitus. – Lääne Elu 27. VI 2020. https://online.le.ee/2020/06/27/galerii-kunstikoolis-on-ernst-enno-luulest-inspireeritud-naitus/.

8 https://ernstennoveebinaitus.wordpress.com/.

9 Elin Toona, Rõõm teeb taeva taga tuld. Ernst Enno. Ilmamaa, 2000, lk 286.

10 https://www.arvopart.ee/arvo-part/teos/546/.

11 Eesti Kirjandusmuuseum, EKLA, f 28, m 3:1, 4:1.

12 Artur Adson, Friedebert Tuglas. Paaži ja Felixi kirjavahetus 1917–1944. Koost August Eelmäe. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2011.

13 Elin Toona, Rõõm teeb taeva taga tuld, lk 218.