Harri Tiido ja saladuste kamber

Eesti diplomaatia argipäevast teab avalikkus liiga vähe. Aeg on suu puhtaks rääkida!

KAAREL TARAND

Kui USA suursaadik Eestis James D. Melville kahe aasta eest oma ametist enne tähtaega ja aplombiga lahkus, jäi see ametikoht pikaks ajaks tühjaks ja seda hoolimata Eesti väidetavast süvasuhtest USAga. Melville eelistas meelsamini pensioneeruda kui teenida valitsust, mille vaated ja tegevus olid talle täiesti vastuvõetamatud. Keegi siin ei arvanud toona, et samalaadne intsident võiks tabada ka Eesti välisteenistust. Sest tegu oli ikkagi Ühendriikidega, kus täidesaatval (presidendi)võimul on väga laialdased välispoliitilised volitused, diplomaatide ametisse määramisel pahatihti parteipoliitiline taust ja tundlikule tööle võib sattuda selleks täiesti sobimatuid, kuid partei ees rahaliste teenetega inimesi. Nende musterkuju oli hiljutine USA suursaadik Euroopa Liidu juures Gordon Sondland, kes riigi välispoliitika esindamise asemel korraldas hoopis hapras Ukrainas presidendile tulusaid suhtekorralduslikke avantüüre ja väljapressimist.

Ometi läks nii, et Eesti sai oma Melville’i koopia, kui teenekas diplomaat ja suursaadik Soomes Harri Tiido otsustas ennemini pensioneeruda kui teha naaberriigis valitsuse nimel seda, millega südames kuidagi nõustuda ei saanud. Tiido lahkumine ja selgitused, mida ta väga leebes ja diplomaatilises vormis avalikkusele on jaganud, kergitavad rea põhimõttelisi küsimusi nii valitsuse välispoliitilise kursi kui ka välisteenistuse enda ning sealsete kõvade ja pehmete teemade tasakaalu kohta.

Alustuseks üks kaudne järeldus. Kui ükski Eesti diplomaat Tiido eeskuju ei järgi ega tema seisukohtade toetuseks häält ei tee, siis peab eeldama, et nad kas ei jaga Tiido vaateid või siis on valmis ametikoha säilitamise nimel moraalitut mooramehe tööd tegema. See puudutab eriti järgmist suursaadikut Soomes, kes Tiidolt kontaktid üle võtab, ning eeldades, et eelkäija on olnud vestlustes avameelne, peab juba lähiajal hakkama musta valgeks rääkima. Vaevalt et valitsus talle selle lihtsaks teeb, sest kuigi Soome peaminister Sanna Marin on valitsuskoalitsiooni kokkuleppel kassapidaja madalast staatusest kõrgemale nihutatud ja võiks näiteks müügijuhi või brigadiri mõõdu välja anda, ei saa sugugi välistada, et väiksemaid sõnumipomme naabri pihta lihtsalt lustist edaspidigi pillutakse.

Kas nõustuda opositsioonijuhtide avaldustega, et praegune koalitsioon lõhub kõike, mis kolmekümne aastaga üles ehitatud, sest tal on mingi oma uus välispoliitika? Mitte tingimata, sest rahvusvahelise suhtluse põhisuundadel sõidavad juhid rutiinselt seniseid rööpaid mööda ja kuigi riigisiseseks tarbimiseks mõeldud purtsatusi meie partnerriikide juures jälgitakse, oleks suurusehullustus arvata, et neist seal väga tõsiseid järeldusi tehakse ning Eesti riik kuidagi isolatsiooni määratakse. Meie võimukoalitsioonide ajutine iseloom võrreldes välissuhtluse ja julgeoleku­poliitika strateegiaga ning Eesti pikaajalise käitumisega rahvusvahelistes organisatsioonides on küllap kõigis saatkondades ja nende ettekannete järgi välisministeeriumide vastavates büroodes hästi teada.

Aga kas praegusel valitsuskoalitsioonil või siis ka juba selle paaril-kolmel eelkäijal on üleüldse mingi välispoliitika? Mitut ministrit see teema üldse huvitab? Tiido vihjab, et meie poliitikutel puuduvad piisavad teadmised Hiina ja Venemaa, aga ka süvaliitlase USA kohta. Samasse nimekirja võib kõhklusteta lisada Saksamaa ja Prantsusmaa, miks ka mitte Euroopa Liidu tervikuna. Pädevaid ametnikke ja muid informaatoreid leidub küllaldaselt, aga et midagi teada saada, selleks peab uudishimu tundma, lõputult lugema ja mõtisklema, ent sellistes pattudes enamikku valitsuse liikmeskonnast küll süüdistada ei maksa.

See kõik ei takistanud valitsust 9. juuli istungil kinnitamast välispoliitika arengukava aastani 2030. Dokumendi järgi tehakse Eesti välispoliitikat kolmel strateegilisel suunal, milleks on julgeolek, rahvusvaheliste suhete stabiilsus ja kestlik areng, välismajandus ning eestlaskond võõrsil. Eesmärgiks kestmine üle aegade, rahva heaolu kasv ja huvikaitse võõrsil. Nagu peaminister on avalikkusele korduvalt kinnitanud, langetatakse koalitsioonis otsuseid konsensuslikult. Järelikult olid kõik võimuerakonnad neile esitatud tekstiga nõus. Arengukavas ei ole iseenesest midagi üllatavat, kuid selle selgroo moodustab ootuspäraselt sõnum, et rohkem ja paremat välispoliitikat, mis kõigi kodanike ja riigi stabiilse arengu huvides, saab teha vaid juhul, kui selleks on kasutada praegusest tunduvalt rohkem inimesi ja raha. Arengukavas nenditakse: „Viimasel kümnendil on välispoliitika valdkonna rahastamine vähenenud (osakaal riigieelarvest) ning valdkonna rahastamine ei ole jätkusuutlik. Kahjuks ei ole see kooskõlas välispoliitika kasvava osatähtsusega.“

Arengukavas esitatud andmete järgi jääb välisteenistuse rahastamine lähiaastatel hea õnne korral nominaalselt 2017. aasta tasemele, kuid osakaaluna SKTst kahaneb. Eesti leival on vähem diplomaate kui 2008. aastal ja arengukava realiseerimiseks on algava kümnendi eri aastatel lisarahastust vaja kolmandiku kuni poole ulatuses praegusega võrreldes ning kümnendi peale kokku umbes miljard eurot. Seda ei ole ega tule. Kui just rahandusminister koos oma peente võõramaiste advokaatidega välisteenistusele vajalikku summat USA rahapesukohtutest välja ei nõuta.

Et just selline ongi valitsuskoalitsiooni tahe, kinnitab ka valimiste järel sõlmitud koalitsioonileping, mille välis- ja julgeolekupoliitika peatükis pole välisteenistuse tugevdamise vajadusest silpigi. Ja nagu koalitsioonis öeldakse, tehakse ainult seda, milles kokku lepitud ja mis kirja pandud. Aga kumb valitsuse kokkulepe siis kehtib? Kas koalitsioonileping või arengukava? Mõlemad korraga seda teha ei saa. Muidugi võib maakera kumeruse taha ehk 2023. aasta riigikogu valimise järgseteks aastateks joonistada kui tahes optimistlikke prognoose teadmises, et tõenäoliselt nende eest vastutama niikuinii ei pea.

See hullumeelne olukord seab erakorralisi ülesandeid ka iga aasta augustis toimuvale kõigi Eesti diplomaatide kogunemisele ja arutelupäevadele. Valitsuse hoiakuid ei mõjuta pensionär Tiido avaldused karvavõrdki. Ka opositsiooni kriitikat ei võeta arvesse, sest arutelu asemel on ju hoopis mugavam peituda protseduurireeglite taha, nagu tehti juba viidatud probleemi puhul rahandusministri palgatud advokaadibüroo asjus. Kuulekad koalitsioonikaaslased riigi­kogus lihtsalt ei ilmunud koosolekule ja see andis ministrile võimaluse oma tööandja pikalt saata. Tiido avaldused kuulutas siseminister aga „väga inetuks ja madalaks punktiks“, millega diplomaat oma karjääri oli lõpetanud.

Üht sõnumitoojat on lihtne hukata, kuid kas seesama võiks juhtuda, kui sõnumi toob kogu diplomaatiline korpus samasuguses üksmeeles nagu alles hiljaaegu välisministrile oma olmeprobleemidest kirjutades? Kui Eesti valitsuse välispoliitilise tööga on midagi üldiselt mäda, siis on kõigi diplomaatide kohus sellest avalikult teada anda. Alustades mainekahjust, mille kogu elanikkond saamata jäänud tulu kujul kinni maksab. Ja tingimata on vaja olla detailne riigi kaupa. Kuidas näevad Eesti suhteid oma asukohariigiga saadikud Riias, Stockholmis, Berliinis, Pariisis, Londonis ja Washingtonis? Millised on head ja vead? Millal veel rääkida kui mitte nüüd, kui ekskolleeg on teema püstitanud ja tee lahti lükanud?

Ma loodan väga, et saadikute suvepäevad saavad tavapärasest laiema meediakajastuse ja annavad piisavat ainest selleks, et septembris taas kogunev parlamentki ei saaks probleemidest, kui neid on, lihtsalt mööda vaadata. Ka selle, kuidas valitsus enda heaks kiidetud välispoliitika arengukavasse suhtub, saame selgeks juba septembriks, sest tõsiseid kavatsusi peegeldab alati ka rahastuse kasv riigieelarve eelnõus, mille täitevvõim põhiseaduse järgi septembri lõpuks riigikogule peab esitama. Räägitagu, kuni pole hilja!