Suvemuusikast Hiiumaal: IX Pühalepa muusikafestival

Collegium Musicale on vaimustava tasemega loominguline koor, mille ümber tasub jätkuvalt festivali punuda.

EVI ARUJÄRV

IX Pühalepa muusikafestival 7. – 9. VIII Hiiumaal.

Pühalepa muusikafestival oli seekord pühendusega Veljo Tormise 90. sünni­aastapäevale ja Arvo Pärdi 85. sünnipäevale. Kolm päeva ja neli kontserti. Kavasse tõi põnevust Erkki-Sven Tüüri kooriteose „Canticum Canticorum Caritatis“ maailma esiettekanne. Esimest korda tuli publiku ette ka Hiiumaa kammer­orkester.

Avakontsert Pühalepa kirikus oli austus­avaldus Veljo Tormisele. Esines Tormis Quartet (Kadri Voorand ja Liisi Koikson – hääled, Jaak Sooäär ja Paul Daniel – kitarrid), kes on meie rahva­muusika maagi seadeid esitanud juba aastast 2015 ja plaadigi välja andnud. Rangema või rajuma džässirüü said üksikteoste, valitud osade või terviktsüklina „Lauliku lapsepõli“ „17 eesti pulmalaulu“, „Sõrmemähkimismäng“, „Neli eesti hällilaulu“, „Kadrilaulud“ ja „Ingeri­maa õhtud“. Kuulda ja näha oli kontrastide­rohke muusikaline etendus, milles leidus ehedalt tormislikke tekstuure ja ambientlikku mõtlust, ohjeldamatut tämbrimängu ja rokilikku elementi, laiv­elektroonika efektidest rääkimata.

Kvartett hoidis kõlatasakaalu, jättes kitarridele enamasti toetava rolli ning tuues esile hääle ja tekstisõnumi. Leebema kõla ja rangema maneeriga Liisi Koikson täiendas huvitavalt plahvatusjõulist Kadri Voorandit, kuid näitas kohati ka julgemaid tämbrivärve. Esituse energeetikat suunas paratamatult Kadri Voorand oma eksalteeritud ning traditsioonilise „ilusa“ vokaali esteetilisi piire ületava esituslaadiga. Tormis ja džäss … Olemuselt erinevate kõlaesteetikate ja kompositsioonimeetodite kohtumine tekitab alati ka küsimusi. Näiteks, kui „kaugele“ Tormise süsteemsest ja ratsionaalsest mõtteilmast on sobilik kulgeda, et säiliks põhjus viidata originaalile? Või – kas üle võlli dionüüsiline, kõlajõu piiridel kõndiv töötlus ikka peegeldab ehedalt algallika olemust? Või ka – kas peabki peegeldama? Aga publik ilmselgelt nautis!

Laupäevase kontserdi Kärdla kirikus avas maailma esiettekanne – Erkki-Sven Tüüri „Canticum Canticorum Caritatis“ (2020). Teos on pühendatud selle ettekandjatele – Endrik Üksväravale ja kammerkoorile Collegium Musicale ning selle aluseks on Pauluse esimene kiri korintlastele, sh selle 13. peatükk, tuntud kui „Armastuse ülemlaul“ – hümn tingimusteta, üleinimlikule, kõikehõlmavale armastusele. Tüüri keeruka meloodiajoonisega polüfooniline helikeel kohanes uues teoses eriti hoolikalt teksti rütmi ja tähenduse nüanssidega. Kõlaline topelttabamus oli haarav ja natukene ootamatugi: keerukusest hoolimata oli meloodialiinides loomulikkust ja soojust, aga ka nendest põimuv vertikaal moodustas imelisi sumedalt vibreerivaid kõlavälju. Lühidalt ja kokku võttes: haruldaselt kaunis muusika ja (mõnest ebakindlamast meloodiakäänust hoolimata) kaunis, hingestatud ettekanne. Et koor on salvestanud pea kogu Tüüri koorimuusika, siis jääb vaid põnevusega oodata CD ilmumist. Collegium Musicale on algaegadega võrreldes läbi teinud suure arengukaare, temast on saanud üks isikupäraga esinduskoore, mida iseloomustab klaar ja tasakaalustatud üldkõla, kuid ka dünaamilise skaala nõtkus ning fraseerimise pehmus ja paindlikkus. Kui midagi veel tahta (vähemalt teatud teoste puhul), siis – spontaansust, reljeefsemat dramaturgiat, ka selgemat tekstihääldust (mis, tõsi küll, võib vastu töötada koorile nii iseloomulikule kõlaühtlusele ja -voolavusele). Natukene käivad need lisa­ootused Veljo Tormise „Raua needmise“ (1972/1991) ettekande kohta (solistid Toomas Tohert ja Allan Vurma), milles detailipeenus näis omajagu pärssivat terviku šamanistlikku energiat ja hoogu.

Vastloodud Hiiumaa kammerorkestrilt kõlas Erkki-Sven Tüüri Arvo Pärdile pühendatud ja kreeka kirikulaulust inspireeritud „Rada ja jäljed“ (2005). Selle muusikas saab ülemhelidest alguse autorile nii omane kiirenduste ja aeglustustega kulgev meloodialiinide põiming. Teose fragmentaarne, justkui otsides kulgev, kirglike fraasidena laotuv tekstuur vajab pinge ja sidususe saavu­tamiseks täpseid atakke-lõpetusi ja dramaturgilist sihiseadmist. Seda laadi muusikaliste ülesannete lahendamiseks ja ühtehäälestumiseks vajavad orkester ja dirigent edasist kooskasvamist.

Kontserdi lõpetas Arvo Pärdi emotsionaalselt võimas „Aadama itk“ (2010, koorile ja orkestrile), milles munk Siluani (1866–1938) kirikuslaavikeelne tekst vahendab kurbust ja valu pattulangemise ja kaotatud paradiisi pärast. Autor on raamjutustust ja otsekõnet eristades fragmenteerinud muusikalist aega, hoolikalt värvides ja kujundades ka iga üksikut fraasi ja sõna. Mõneti meenutab teos oma rõhutatud katkestustega ja ilmekate, isegi maneerlike teksti­illustratsioonidega barokkooperi stilistikat. „Aadama itku“ esitus oli värvi­küllane ja energeetiliselt laetud just tänu sellele, mis „Raua needmise“ hoogu ja energiat pisut kärpis – tänu koori erilisele kõla- ja detailitundlikkusele.

Laupäeva hilisõhtul pakkus Lauka kultuuriveskis muusikalist vaatemängu Lauri-Dag Tüür (1981, lõpetanud muusika­akadeemias elektronmuusika ja kompositsiooni eriala, loonud teatri- ja filmimuusikat, mänginud kitarri bändides). Õieti võiks elektroonilist kõlavoogu, videopilti ja autori kitarrisoolosid ühendavat kooslust nimetada audiovisuaalseks nägemuseks või lausa tähendamissõnaks. Ekraanil kulgesid unenäoliseks võõritatud mustvalged maismaa- ja meremaastikud, virvendas ürgelement vesi, pärilikkusaine ahel ning eri informatsiooni kandvate vöötkoodide triibustikud. Pildivoogu valitses liikumine. Otsekui sügavikust võrsuvatele tugihelidele toetudes kasvasid minimalistlikest kitarrisoolodest välja ohutunnet tekitavad, kõrgpunktides halastamatult – või saatusliku kiretusega – pulseerivad kõlamassiivid. Sümbolikeelest ja muusikast aimus eksistentsiaalset ängi või vähemalt imestust: mis on maastike „taga“ ja kes on koodi autor? Kahtlane, kas ka Lauka küla elanikud ja muu publik seda just nii tajus, aga kohavaim – vana viljakuivati, avatud uksest sisse hoovamas Hiiumaa lõhnav suvehämarik – juhtis kujutluse Suure Saladuse poole küll.

Lõppkontserdile Pühalepa kirikus tõid noore muusika värskust märtsis katkenud konkursi „Klassikatähed“ osalised Triinu Piirsalu (viiul), Siret Sui (flööt) ja Toomas Oskar Kahur (tuuba) ning (haigestunud interpreedi asendajana) Lea Valiulina (klaver). Kavas oli Erkki-Sven Tüüri ekstsentrilist ja helimaalingulist muusikat („Dick ja Doff imedemaal“ flöödile ja tuubale, „Tuulepööriste mäng“ viiulile ja klaverile), aga ka kõrva paitavat klassikat, sealhulgas Mozarti Rondo C-duur viiulile ja klaverile, J. S. Bachi Partiita a-moll flöödile ja Es-duur flöödisonaadi seade tuubale. Viimases näitas märkimisväärset intoneerimispaindlikkust üles Toomas Oskar Kahur. Silmanähtavalt võlus publikut Ester Mägi „Kadents ja teema“ (1984, viiulile ja orelile), mille improvisatsiooniline stiihia rahuneb helges soome rahvalaulus „Üks roos kasvas orus“. Põnevalt vastandusid unistuslik eepika ja karedamad rahvatoonis viisid Eduard Tubina „Capriccios nr 2“ (1945, viiulile ja klaverile). Septembris seisavad noortel ees „Klassikatähtede“ ära jäänud voorud. Ees on tükk tööd, et tehnilisi muresid maha jättes saavutada muusiku ülim eesmärk – artistlik spontaansus ja veenmisjõud.

Eesti festivali- ja kontserdielu oli vähemasti enne koroonat külluslik. Lisades virtuaalsed ja digitaalsed paljundus- ja levitusvõimalused, võib öelda, et muusikat on tänapäeval palju – liiga palju! Nagu lõputule kasvule ja kasule orienteeritud majandusse keskkonnareostus ja kvaliteedilangus, nii on ka (loome)-majandusena mõtestatud ja turgutatud (muusika)kultuuri sisse kirjutatud ületootmine ja lamestumine. Kõlab kurjalt, aga märkimisväärne osa sellest vääriks toetuste asemel filtreid ja kärpeid.

Collegium Musicale on vaimustava tasemega loominguline koor, mille ümber tasub jätkuvalt festivali punuda. Peale muusikaliste väärtuste hoiab ja edendab Pühalepa festival ka kohavaimu ja pärimust. Pärast koroonapausi on eriti selge, et „mitte ainult leivast“ … Sellest kõneles ka festivali publikurohkus.