Näitusevalvuri päevik – Kõik läheb omasoodu. Nii on määratud

Väikese galerii võlu on ületamatu. Ruum piirab visuaalse stiimuli ülevoolamist: on aega süveneda, aega mõtiskleda.

SIIM LILL

Näitus „Bagage Cabine“ ehk „Käsipagas“ Kogo galeriis kuni 17. X. Kuraatorid Elodie Bernard ja Liina Raus, kunstnikud Jean Baptiste Bonhomme, Émilie Brout ja Maxime Marion, Julien Des Monstiers, Gwendoline Perrigueux, Guilhem Roubichou, Florian Viel ja Thomas Wattebled.

Näitus ja mina valvan. Valvan hoolega ja süvenenult. Ent kelle eest? Nurgast kostab regulaarsete intervallide järel naisterahva naeru, arvutiekraanil mu ees kohtuvad Ameerika Ühendriikide presidendikandidaadid. Kõrval saab restos õues süüa – veab raiskadel, sest enne ei saanud. Tuli minna sisse ja kuulata monotoonset muusikat, pudistada maitsvat toitu taldrikule kinnise ruumi ahastuses.

Olen Kogos olnud ennegi: näitusekülastajana, kohvijooja ja pläkutajana, kuraatoritunni külalisena, isegi kunstnikuna. Tühi valge galerii annab lõputul hulgal mänguruumi. Vahel tõmbab see ruum ligi, vahel pelutab ja tekitab küsimusi. Raske uks, mis on sooja ilmaga avatud, ligitõmbav avar aken – üksik puu galerii ees teeb heameelt.

Seekordne näitus on esmapilgul tagasihoidlik: lõuendid seinal ja põrandal, üksik kohver keset õlilaiku. Prantsusmaa ja Eesti koostöö, koroonaaegne kunstivorm: kunstnikud on saatnud teosed teele ning jäänud ise paigale. Alguses oli küll mõte olnud luua uusi sidemeid näituse formaadis nii, et kunstnikud ja kuraator tulevad kohale näitust installeerima ning avama ja võtavad teosed käsipagasis kaasa.¹ „Ou est le bibliotheque? Voila mon passport Ah … Gerard Depardieu,“ laulis kümmekond aastat tagasi üks meeldiv muusikakollektiiv. Ja kaugelt kostab vastu: „Isa palun tee mulle mõned kiluvõileivad ainult Eestist püütud kilu tahan näha on leival.“ Kas tekib ka dialoog või jäävad kaks heli, mis ei kohtu kunagi, nagu ilulõigutud (ent kus on selles ilu?) vanamehed laua peal ekraanil. Ühtepidi on see duaalsus inimloomuse osa, ent … Askeesi² ja maailmaränduri küsimused, mis praegu pead tõstavad, natsionalismi ja globalismi küsimused. Kultuurivahetus: kaheksa prantsuse kunstnikku siin ja kunagi tulevikus Balti dessant Prantsusmaale.

Üksteist tööd, igaühel oma pealkiri: „Curriculum vitae“, „Add a Splash of Whipped Cream“, „Combler le vide“, „Denim“ jne. Ei pealkirjadest ega üldplaanist paista moodustuvat tervikut, nõnda tekib küsimus, kas pole see äkki taotluslik. Miks ongi vaja näha kõigis maistes asjades tervikut? Kas see pole mitte jumalate mängumaa, too terviklikkus, risoom, juur. Õied on ikka eri nägu.

Näitus sarnaneb ühisnäitusega „Aeg unistada või karta?“. Läbivad iseloomulikud jooned on mitmetahulisus, koroona, ka teatav minimalism. Autorid ei selgita kohapeal oma teoste tausta (selleks tuleb surfata Kogo kodulehel ja lehitseda katalooge). Paavo Matsin on kunstitundlikult nentinud: „Pean ütlema, et ma ei ole eriline kunstnike kirjapanekute lugeja. Mind väga ei huvita näiteks tõsiasi, et taiesed on tehtud taaskasutatud materjalist. Liigagi tihti olen kohanud, et tohutus moodsas kunstikeskuses on kirjutatud seinale midagi näiteks kliimamuutuste kohta, aga maja huugab paari mittemidagiütleva näitusega sadade valvurite, kümnete kunstiteadlaste, kurnatud koristajate, läbi mitme korruse ulatuvate mõttetute fuajeede ja monumentaalsete liftidega lõbusasti nagu tõeline apokalüptiline hiigelradiaator.“³ Sellest on õppust võetud.

Esmalt jääb silma võigas näritud nätsudest kokku mätsitud kujuke, mis sobib hästi õlilaigu taustaks. See sobitub hästi äsja toimunud maailmakoristuspäevaga: naftalaik voolab vaikselt närimiskummi poole, et moodustada järgmine nätsukiht: „Põhilised komponendid on sünteetilised plastikud-polümeerid (närimiskummi alus), erinevad suhkrud või suhkruasendajad ning maitse- ja lisaained.“⁴

Seejärel püüab kohe pilku Guilhem Roubichou kahest samblik-maalist koosnev „Brise Vue“ (taimne glütseriin, samblik lõuendil) – võib öelda, et see on näituse kese, briljant. Teos köidab, tõmbab autori poole, kes muutub sama köitvaks, kui vaadata tema kodulehte.⁵

Mäng tehismaailma ja looduse, mulla, samblike, juhtmete, lõuendite, rehvide, metallikärakate ja muuga tekitab paraja õõva. Detailid loovad peanurka kummitusliku terviku lagunenud maailmast, mille loodus vaikselt jälle üle võtab. Pildid ulmeromaanist „Häving“, ajast, mil Vikipeediat enam pole ja me ei saa lugeda sinna Sammalhabeme kohta kirja pandud sõnu: „Tema motoks võib pidada lauset „Looduses peab valitsema tasakaal“.“⁶

Seejärel on hää vaadata kohe vasakul käel asuvat Émilie Brouti ja Maxime Marioni teost „Denim“ ning mõelda, et need vaakumpakendisse pakitud kusagilt leitud teksad, mis on pandud tahvelarvuti hoidja külge, kaovad kunagi maailmapildist ja inimesed saavad taas Tarzani moodi riietuda. (Palun vabandust, kui minu arusaam inimese arengust pärineb Burroughsi fantaasiamaailmast; evolutsioonipastorite sõnad on tühja jooksnud.)

Ja hakkabki moodustuma tervik: Thomas Wattebledi vesivärvidel jalutav inimfiguur, käes auguline kohver, millest voolab naftat, üksik õline kummitus taganurgas, hetkeline naerupahvak. See on hoiatus! Hoog maha, hoog maha, või loodus võtab ise hoo maha. Ajab jäsemed rõveda plastiku ümber, toob kunstlindude asemele päris tiivad, jätab kaugete maade kunstnikud isolatsiooni, kukutab taevast lennukid ja meredest üleilmsed esemed pilla-palla laiali. Tervik moodustub meie kiuste, inimese kiuste. Tervik neelab meie fragmendid, voolab sujuvalt üle mõrade, katab need.

Väikese galerii võlu on ületamatu. Ruum piirab visuaalse stiimuli ülevoolamist: on aega süveneda, aega mõtiskleda. Inimesi kipub galeriisse vähe: astuvad läbi, piiluvad korra ja lahkuvad. Kõigil on jalas teksad. Panen Youtube’i video pausile, mis jääbki kandma. Vaatan korraks näituse värve, neid on tõesti erinevaid (aitäh, Peeter Krosmann, et oled õpetanud mind näitusi vaatlema), loen 5G kohta.⁷ Selgub, et see ei levitagi koroonat, ent pidevalt võrgusolemise varjupool on sellest suurem. Selle ilma isand, kuri demiurg, on kaval: „Ma annan sulle pimeduse varjust varandusi ja peidupaikadest aardeid, selleks et sa teaksid, et see olen mina, Issand!“ (Js 45:3). Maha, maha kisendab üksik puu galerii ukse ees, samblik seinal – maha, maha, hüppa maha, põgene metsa, jäta maha oma uhkus ja pettekujutelmad. Aga siis ongi aeg lahkuda, annan valvekorra üle. Õues lokkab suvi, kuigi on juba sügis. Kusagil istub üks ametnik ja higistab Mondriani teoste ees – no ei saa aru – ja ongi keeruline.⁸ Peas hakkab ketrama poplugu: „Mulle tundub, et täna elan hetkes [—] Sa oled nagu Friida Arrak / Mina olen Rein / meil läeb füüsiliseks / nagu Galileo Galilei.“⁹ Lähen ostan nätsu.

1 https://www.kogogallery.ee/ee/naitused/bagage-cabine/

2 Kaisa Ling, Tänapäeva askeet, kes ei ole loobunud millestki. Intervjuu Hasso Krulliga. – Müürileht 9. IX 2020.

3 Paavo Matsin, Vanamoeline külaskäik vahva rüütli näitusele. – Sirp 20. IX 2019.

4 https://www.remedyway.ee/blog/narimiskummi_pimedam_pool/

5 https://cargocollective.com/guilhemroubichou

6 https://et.wikipedia.org/wiki/Sammalhabe

7 Jeremy Naydler, The Stuggle for a Human Future: 5G, Augmented Reality and the Internet of Things. Temple Lodge, 2020.

8 Vt nt Okkultismus und Avantgarde. Von Munch bis Mondrian 1900–1915. Hrsg. Hellmut Seemann, Veit Loers. Edition Tertium, 1995.

9 Clicherik & Mäx. „Ei Skoori“ – https://www.youtube.com/watch?v=ZxAtr5Oza8Q