Lehise lugu ehk Üks puu Tartu ülikooli botaanikaaia endises asukohas ja sellest lähtuvad loomerajad

HELDUR SANDER

Pärast Tartu ülikooli taasavamist 1802. aastal asutati 1803. aastal ka botaanikaaed.¹ Botaanikaaia rajamine jäi loodusloo professori Gottfried Albrecht Germanni (1773–1809) õlule. Selleks oli leitud praeguse Vanemuise ja Tiigi tänava vahel sobiv koht, mis kuulus kaupmees Jacob Johann Seebachile ja oli tuntud ka varasema omaniku järgi Pistohlkorsi krundina. 1803. aasta septembris sai krunt ülikooli omandiks ja Tähtvere mõisnikult osteti maad koos tiigiga veel juurdegi. Järgnevail aastail aitasid botaanikaaeda rajada aednikud Johann Friedrich Kieser, Johann Peter Bueck ja Johann Anton Weinmann. 1808. aastal vahetati asupaika ja koliti praegusesse kohta Laia tänava ääres. Vana aed läks eraomandisse ja hiljem sai sellest saksa aiandusseltsi aed.

Seal kasvava üksiku vana lehise puhul tekkis küsimus, kui vana see on. Ühest küljest on alust arvata, et Germanni-aegne, seega aastast 1805 või 1806. Teisest küljest: pärast botaanikaaia kolimist 1808. aastal praegusesse asupaika võidi sinna lehiseid istutada ka eravalduses oleku või saksa aiandusseltsi aia ajal. Pöörduti dendrokronoloog Alar Läänelaiu poole. Vanemuise pargi lehist uuris ta juurdekasvu puuriga 27. oktoobril 1991, seega ajal, mil puu oli oma selle aasta juurdekasvu lõpetanud. Proov võeti 190 cm rinnaümbermõõduga puult 1,3 m kõrguselt ja sellelt loeti 170 aastat. Eesti lehiste võrdlusrea järgi täpsustades hõlmas juurdekasv aastaid 1822–1991. See näitas, et puu aastarõngaste laiuste rida on korrektne, ei sisalda puuduvaid või topelt aastarõngaid tulenevalt mõõtmisvigadest või tüve anatoomilistest riketest. Kuid südamik ei ulatunud tüve keskkohta, tüvi oli selles osas juba ka veidi pehkinud, puudu jäi rohkesti aastarõngaid. Arvestades aega, mil puu kasvab 1,3 m kõrguseks, võib väita, et lehis on ülikooli botaanikaaia aegne puu. Kuid analüüsiv vaim ei andnud rahu ning nii tuli Läänelaiul 2017. aastal teha uus uuring. Puurproov pudenes aga tüvemädaniku tõttu juppideks, välimises osas loeti vaid 53 aastarõngast. Eelmisele puurproovile lisandus 26 aastarõngast, kattuvad osad olid sarnased, seega mõõtmisvigu ei olnud. Arvestades siia juurde seemnest 1,3 m kõrguseni kasvanud puu aastad, on see suure tõenäosusega üks neist lehistest, mis kasvas botaanikaaias enne selle ärakolimist ja leidub Germanni koostatud 1807. aasta taimede nimestikus.²³²

Mis liiki see lehis on?

Puule võib läheneda ka teist teed. Germannil kasvas seal 1807. aastal ladinakeelse nimega lehis Pinus larix L. 1753, mis on kuulsa botaaniku Carl Linné antud nimetus. Aastaarv näitab, mis aastal vastava liigi kirjeldus avaldati. Nimetuse andis Linné Kesk-Euroopa areaalist pärit lehisele ning tollal tähistas see kõiki lehiseid. Siiski oli lehiste taksonoomia Germanni ajaks läbi teinud arengutee. Šoti päritolu inglise botaanik Philipp Miller oli aasta pärast Linnéd eristanud eraldi perekonna Larix Miller, seega tõi ta lehise männi (Pinus L. 1753) perekonnast välja. Ta kirjeldas Euroopas kasvavat lehist uue nimega Larix folio deciduo (1759), tänapäeval Larix decidua Miller (liigi kirjeldaja) 1768, maakeeli euroopa lehis. Lehiste perekonda lisas Miller liibanoni seedri (temal Larix cedrus (L.) Mill.) ja sellise harulduse nagu hiina kunningaamia (Larix chinensis Mill.). Tänapäeval tuntakse neid eraldi perekondade liikidena – Cedrus libani A. Rich. ja Cunninghamia lanceolata (Lamb.) Hook.⁴

Uuesti kirjeldas euroopa lehist 1796. aastal Richard Anthony Salisbury männi perekonda kuuluvana (Pinus laeta), 1805. aastal Jean Louis Marie Poiret aga nulu perekonda kuuluvana (Abies larix) ning samal aastal Jean Babtiste Antoine Pierre de Monnet de Lamark ja Augustin Pyramus de Candolle veel ka lehiste perekonda kuuluvana (Larix europea). Neist püüdlustest hoolimata ning tänu ka reeglistiku arengule on jäänud nimi Larix decidua Miller püsima. Germann jäi Pinus larix’iga Linnéle truuks, ta kas ei olnud kursis uuemate seisukohtadega või leidis, et neid ei saa veel usaldada. Linné toodud euroopa lehise kõrval kirjeldati 1771. aastal Põhja-Ameerikast pärit uus liik – ameerika lehis (Pinus laricina Du Roi 1777).⁵ Seega oligi Germanni eluajal kirjeldatud kaks lehiseliiki.

Euroopa lehise areaalist idasse jäävad lehised pälvisid Greifswaldi ülikooli botaanikaaiast 1811. aastal TÜ loodusloo (botaanika) professoriks tõusnud Carl Christian Friedrich Ledebouri tähelepanu. Oma teadusambitsioonide teostamiseks korraldas ta ekspeditsiooni kaugele Altaisse ja kirjeldas seal 1833. aastal uue liigi Larix sibirica, siberi lehise. Seega 80 aastat pärast Linnéd ning 60 aastat pärast ameerika lehise kirjeldamist olidki 1833. aastal tuntud kolm lehiseliiki: euroopa, ameerika ja siberi lehis. On väidetud, et Ledebour avastas siberi lehise, kuid nii see ei olnud – need lehised olid ammu tuntud levikuareaali Euroopa osas ja ka Siberis, kuid uue liigina kirjeldamata.

Siberis lehiseid nägi botaanik Johann Georg Gmelin Vitus Jonassen Beringi teisel Kamtšatka ekspeditsioonil 1733–1743 ja tõi esile aastail 1751–1752 avaldatud neljaköitelises „Siberi flooras“. Ledebouri Larix sibirica teadusnimi võeti omaks kogu lehise areaalile, mis ulatub Valge mere äärest loodes kuni kagusse Baikalini. Eriti rohkesti kasvab siberi lehist Altai ja Sajaani mägedes.⁶ Kuni Ledebourini olid lehised Euroopas ja lehised Siberis üks ja sama liik. TÜ endise botaanikaaia lehise seeme ei ole pärit Altaist, sest puu on ekspeditsioonist vanem ja botaanikaaed oli selleks ajaks olnud juba 25 aastat uues asukohas.

Kuidas on muutunud arusaam siberi lehisest?

1945. aastast eraldati Euroopa osas siberi lehisest Sukaczevi lehis (Larix sukaczewii Dylis) kuid seda ei aktsepteeritud rahvusvaheliselt vigase või ebaseaduspärase nime tõttu. Kuid 1949. aastast võeti mitmete kirjeldatud liikide seas⁷ omaks 1884. aastal kirjeldusena avaldatud vene lehis (Larix russica (Endl.) Sabine ex Trautvetter). Selle areaal ulatub Valgest merest läänes Uuralite taha idas Obi jõeni. Kuid siis tekkis imelik olukord, ühest küljest kirjutati siberi lehisest ja mõisteti levikualana 1949. aasta eelset aega, teisest küljest kirjutati vene lehisest, pidades silmas siberi lehise levikuala läänepoolset osa. Sel puhul tuleb käsitleda siberi lehist kitsas (ranges) tähenduses (ld sensu stricto), seega Larix sibirica (s. või s. s.). Kui aga vaadelda siberi lehist laias tähenduses (sensu lato), tuleb see ära märkida L. sibirica (s. l.), sel juhul vene lehist ei tunnustata.

Kuni Peterburi rajamiseni oli Loode-Venemaal Valge mere lähedal Dvina jõel paiknev Arhangelsk Venemaa ainus meresadam. Otsustavaks sai inglise loodusteadlase, aedniku ja taimekogujast reisija John Tradescant vanema viibimine 1618. aasta suvel Arhangelskis ning sellest umbes 20 kilomeetri kaugusele jääval Nikolo-Korelski kloostrisaarel. Arhangelskis paelus Tradescanti neli okaspuud – kuusk, lehis, mänd ja nulg. Ollakse seisukohal, et neid taimi viis ta Inglismaale oma Londoni aeda.⁸ Möödus enam kui kaks sajandit ning inglise botaanik ja puukooli Peter Lawson & Son omanik Charles Lawson nimetas 1836. aastal Arhangelskist pärit lehised uue nimega Larix arhangelica, arhangelski lehis. Kuid see loeti rahvusvaheliselt uue liigina aktsepteerimiseks vigaseks, sest Lawsoni töös puudus liigi kirjeldus. Ta kirjutab:⁹ „Larix arhangelica – arhangelski või vene lehis. Esineb looduslikult Põhja-Venemaal. Tundub vastupidav, kompaktne, kuid mitte jõuline kasvaja.“ Prioriteetseks jäi kolm aastat varem Ledebouri kirjeldatud siberi lehis. Arhangelsk aga muutuski lehiste väljaveo kohaks, sealset seemet soovitas Liivimaale ka August Wilhelm Hupel. XVIII sajandi lõpus kasvatati rohkem just Arhangelski piirkonna lehiste seemnest kasvatatud puid.

Lawsoni nimetatud arhangelski lehis võeti vene teadlaste poolt kasutusele 2000ndatel aastatel ja aktsepteeriti tänapäevase liigina, kuigi vene ja inglise keeles jäi nimetuseks vene lehis.¹⁰ Arhangelski lehiseks osutus ka Tartu Vanemuise pargi lehis. Selle tegi kindlaks Peterburi ülikooli lehiste uurija Larissa Orlova,¹¹ kellele olid saadetud puu pildid.

Meie lähinaabri Soome lehiste uurija Tapio Uusikivi töötas välja mõneti uudse üksikasjaliku morfoloogilise lähenemise lehiste liikidele.¹² Tema järgi on Vanemuise pargi puu euroopa, siberi ja jaapani lehise hübriid.¹³ Euroopa lehist nähtub teise järgu okste rippuvusest, suhteliselt suurtest käbidest ning käbide nähtavatest kattesoomustest. Siberi lehist nähtub käbide lühikestest ja pealesuruvatest vartest, suhteliselt paksudest seemnesoomustest, seemnesoomuste rauarikastest (roostekarva) karvadest ja tugeva tagasipaindega kattesoomustest käbide allosas. Kattesoomused eenduvad seemnesoomustele vastupidises suunas. Jaapani lehist nähtub jooksva aasta võrse vahajasusest ja tuhmusest, karvakestest pika võrse okkajalamil, kumernõgusatest seemnesoomustest ning sälgust seemnesoomuste tipus. Mõõdetud käbid olid eri proovidel erinevad ja kasvuhooajast tingituna võivad käbide ja nende seemnesoomuste kuju aastate lõikes pisut erineda. Siit nähtub, kui keeruline on morfoloogiline lähenemine lehise liikidele eelnimetatud kolme liigi sarnasuse tõttu.

Kust on pärit lehise seeme?

TÜ endise botaanikaaia asukohta külvatud seeme pärineb Arhangelski või Jekaterinburgi piirkonnast, kuid võib olla ka sekundaarne, seega pärineda Liivimaal mõnes mõisas kasvava selgusetu päritoluga lehise seemnest. Ja nii see arvatavasti ongi, eelkõige tänu Gottfried Albrecht Germannile, kes sündis Riias, õppis 1792. aastast Jena, Würzburgi, Berliini ja Kieli ülikoolis, viimases kaitses doktori kraadi. Tulnud tagasi Venemaale ja andnud uuesti arstieksami, viis elutee ta kokku Rakveres sündinud krahv Jacob Johann Sieversiga ja Germannist sai tema perekonnaarst. Sieversi kodumõis oli Põhja-Lätis Bauņi (Bauenhof), ta oli laialdaste huvide ja võimetega mees ning üheks tema huvialaks oli võõrpuude, eriti lehiste kasvatamine. Neid istutati või külvati mõisa tuhandeid ning esmalt registreeriti need Germanni poolt kui Pinus Larix L. Ilmselt on Bauņi lehiseseemet kasutatud ka Vana-Vigala, Haimre ja teistegi mõisate parkide ja puiesteede lehiste istutusel. Sest krahv Sievers oli nende mõisate omaniku Berend (Bernhard) Johann von Uexkülli äi.

Bauņis leidub lehiseid ka praegugi, alles on isegi umbes 230aastasi istutusi.¹⁴ Krahv Sieversi tütar Katharina oli abielus Karl Johann von Güntzeliga, kelle eelmine abikaasa suri noorelt ja tütar Juliane (Julie) Catharina von Güntzel jäi emata. Krahv Sievers ja tema tütar Katharina võtsid Julie omaks ja ta jäi neile lähedaseks. Arsti kutsega Germann ravis Julie tundmatust haigusest terveks ja armastus aitas neil luua perekonna – 1801. aastal abiellus Julie Bauņis Germanniga.

Botaanikaaia rajamise algaastal saatis krahv Sievers Tartusse lehiste seemneid ja Julie on kirjeldanud 1803. aasta kirjas Johann Karl Simon Morgensternile, kuidas neid peab maha külvama. Küllap seda tegi ka Germann või mõni botaanikaaia aednik. Külvatud seemnest kasvanud taimed kolis Weinmann 1808. aastal üle praegusesse botaanikaaeda Laial tänaval. Vanasse asupaika on alles jäänud üksik lehis.

Aastail 1973 ja 1991 registreeriti Bauņis viie euroopa lehise kõrval uudse nimega 431 Ledebouri lehist (Larix ledebourii (Rupr.) Cin.).¹³ Selle kirjeldas 1976. aastal läti dendroloog Raimonds Cinovskis. Ladina keeles on nimetus combinatio nova (c. n. või comb. nov.), uus nimi, mis moodustati varasemalt kasutusel olnud nime Abies ledebourii Ruprecht 1845 alusel.¹⁵ Uue liigi nimetus oli õigustatud, sest viimane oli taksoni vanim reeglipäraselt publitseeritud esmanimetus (basionüüm).

Omaette ja iseseisva liigina vene lehise käsitluse kõrval valiti Eestis ka teine tee. Algatajaks oli botaanikadoktor (varases tähenduses) Haide Rebassoo, kes pööras tähelepanu kuulsa Poola botaaniku, paleobotaaniku ja kvaternaarigeoloogi Władysław Szaferi seisukohtadele otseselt¹⁶ või kasutas sekundaarset allikat. Szafer käsitles oma 1913. aasta artiklis siberi lehise kolme vormi typica, culta ja rossica. Rebassoo vaatles neid 1957. aasta herbaarmaterjalis (ilmselt originaalartiklit tundmata) teisenditena, kasutades kohati uusi nimesid, seega kui Larix sibirica var. rossica ja L. sibirica var. altaica. Kuid antud juhul tuleb neid vaadelda kui comb. nov. Rahvusvaheliselt on Szaferi artikkel ja käsitlus täiesti unustatud ja siberi lehist kahe teisendina ei tunnustata. Ligi 50 aastat hiljem läks sama teed dendroloog Eino Laas ja kirjeldas 2004. aastal eelnimetatud teisendid nagu Rebassoogi. Millest ta lähtus, ei tea, Laasi monograafias Szaferi artiklit kirjanduses ei leidu ja Rebassood ei mainita,¹⁷ ilmselt on tallegi algartikkel tundmatu.

Puu lugu

Tartu Vanemuise pargi lehis on pärit seal aastail 1803–1808 olnud ülikooli botaanikaaiast. Umbes 215aastane lehis on üks Eesti vanemaid. Luues puust mitmefaktorilise mustri ja uurides puuga seotud isikuid, näeme hoopis mitmekesisemat pilti. Lehis on seotud algse botaanikaaia asupaiga ja selle rajamisega, ülikooli esimese loodusloo professori Germanniga, Põhja-Läti Bauņi mõisaomaniku ja TÜ kuraatori krahv Sieversiga. Samuti tema suguvõsa ühe liikme von Güntzeli tütre Juliega.

Puu on seotud lehise introduktsiooni ja taksonoomiaga ning näitab, kui mitmekesine võib olla teadusuurijate lähenemine eri liikidele. Antud juhul on ta Venemaa teadusfääris Larix arhangelica C. Lawson 1836, Soome kaasaegse lehiste uurija järgi hübriidne Larix decidua Miller ssp. decidua 1753 × L. sibirica Ledebour 1833 × L. kaempferi (Lambert) Carrière 1856, Eesti dendroloogide järgi 1949. aastast Larix russica (Endl.) Sabine ex Trautvetter 1884, 1957. aastast paralleelnimetusena Larix sibirica var. rossica Szafer 1913. Naabermaal Lätis aga Ledebouri lehis (Larix ledebourii (Ruprecht) Cinovskis 1977). Kusjuures rahvusvaheliselt loetakse see ekslikult Gmelini või dauuria lehise (Larix gmelinii (Ruprecht) Kuseneva 1920) sünonüümiks. Sealjuures Lätis (ka Eestis) on seda lehiseliiki käsitletud veidi teisiti, ühe autori nimega – L. gmelinii (Ruprecht) Ruprecht. Mujal maailmas vaadeldakse Tartu lehist kui Larix sibirica Ledebour 1833 (s. l.).

Kui nüüd lugeja suutis süveneda, sai ta aru, et lehiste ja üldse paljude liikide taksonoomia on küllaltki segane ja raskesti jälgitav.

Seetõttu ongi hakatud käsitlema looduslikes ökosüsteemides liike rohkem funktsionaalsete tunnuste järgi, kuidas nad käituvad kogu ökosüsteemi keerulistes suhetes. Kuid iluaianduses ja kultuurkooslustes on taksonoomia korrektsus ikka oluline ja seega on otstarbekas lähtuda vastavates rahvusvahelistes (olemas on ka kodumaine) andmebaasides aktsepteeritud taimenimedest ja vastavatest liikide kirjeldustest. Ei sobi vähese pädevuse korral liike või väiksemaid üksusi ise kirjeldada või välja mõtelda, kui pole selget alust või seisukohta.

Autor tänab kauaaegse meeldiva koostöö ja artikli valmimiseks osutatud abi eest TÜ emeriitdotsenti Alar Läänelaidu.

1 Heldur Sander, The life and activities of professor Gottfried Albrecht Germann, the first Natural History Professor at the University of Tartu. – Acta Baltica Historiae et Philosophiae Scientiarum 2019, 7(3): 58-124.

2 Gottfried Albrecht Germann, Verzeichniss der Pflanzen des botanischen Gartens der kaiserlichen Universität zu Dorpat im Jahr 1807. M. G. Grenzius, Dorpat 1807.

3 The Plant List. A working list of all pland species. http://www.theplantlist.org/. Seda Inglismaa kuulsa Kew’ botaanikaaia andmebaasi on kasutatud artiklis käsitletud lehiste taksonoomias.

4 Kuid siingi oli segadust ja erinevaid arusaamasid, näiteks kirjeldas botaanik Aylmer Bourke Lambert (1761–1842) sama lehise nimega Pinus microcarpa Lambert 1803 ja Andre Michaux (1746–1803) kui Larix americana Michaux 1803. See leidus 1810. aastal TÜ botaanikaaia praeguses asupaigas, küll veidi vigaselt kirjeldaja lühinimega Lamp. Praegu kannab see nime Larix laricina (Du Roi) K. Koch 1873. Kokku on sel liigil antud 40 sünonüümi liikide, hübriidide, teisendite ja vormidena. https://www.gbif.org

5 Metsateadlane Ülo Erik kirjutas, et 1950. aastal saadeti ministeeriumist Altai kraist pärit siberi lehise seemneid, mida külvati Purdi metskonna Kuusiku taimeaeda Järvamaal. Taimed olid ilusad ja järgmisel aastal pandi nad mulda üsna suurel pindalal Kalmaste vahtkonnas. Lehised kasvasid mõne aasta jooksul võimsalt, kuid äkki kolletusid ning kadusid, viimane kui üks. Miks? Põhjus ei olnud niivõrd kliimaoludes kui selles, et Altai krais areaali südamealal on looduslik kooslus haigustele vastupidavam ja lehisevähk (Lachnellula willkommii) puudus või oli alla surutud. Eestis hukkusid rajatud lehiste puhtpuistuses puud lehisevähi tagajärjel. Ülo Erik, Mälestusi minu eluteelt, 2016; Mälestusi Eesti metsaloo radadelt. Koostaja Lembitu Twerdianski, Kullamaa Kihelkonnamuuseum. Vali Press, Põltsamaa 2016.

6 Pinus larix Linnaeus var. russica Endlicher. Pinus larix var. russica Endlicher, Larix decidua var. russica Henkel & Hockstetter. Toome siin mõned näited: Larix archangelica Lawson 1836, L. europaea var. sibirica (Ledebour) Loudon 1838, Larix europaea Middendorff 1845, Pinus larix var. russica Endlicher 1847, Larix decidua ß. rossica Henk. et Höchst., pro part. (1865), Larix russica (Endlicher) Sabine ex Trautvetter 1884.

7 Чекмарёв Владимир Михайлович, Влияние английской художественной культуры на становление и развитие русского садово-паркового искусства (до середины XIX в.) Moskovskiy Gosudarstvennyi Universitet imeni M. V. Lomanossova. Dissertatsiya na soiskanie uch. st. doktora iskusstvovedeniya. – 2015, Tom 1. Samas on harilik mänd looduslik Šotimaal, harilik kuusk introdutseeriti Inglismaale 1548., siberi nulg 1827. Vene ja siberi lehise kohta puuduvad andmed.

8 Peter Lawson & Son, The agriculturist’s manual; being a familar decription of the agricultural plants cultivated in Europe. W. Blackwood and Sons, Edinburgh 1836, lk. 389.

9 Mikhail Kozhin, & Alexander Sennikov, The Russian larch (Larix archangelica, Pinaceae) in the Kola Peninsula. – Memoranda Soc. Fauna Flora Fennica 2016, 92: 79-91. Eesti keeles on siinse autori poolt kasutatud nime arhangelski lehis.

10 Tema üks oluline töö on: Larissa Orlova, The synopsis of wild and some introduced species of the genus Larix Mill. (Pinaceae) in the flora of East Europe. – Novosti Sistematiki Vysshih Rastenii 2011, 43: 5–19.

11 Tema olulisem töö on: Tapio Uusikivi, Suomessa viljellyt lehtikuuset (Larix) ja niiden taksonomia. – Sorbifolia 2001, 32(4): 147–170.

12 Larix decidua Miller ssp. decidua 1753 × L. sibirica Ledebour 1833 × L. kaempferi (Lambert) Carrière 1856. Selle leidumusest Eestis on avaldatud: Heldur Sander, Tapio Uusikivi, Alar Läänelaid, Henn Pärn, Uusi lehtikuusen risteymä Virossa. – Sorbifolia 2007 38(3), 99-107. Reaalselt ei saa see hübriid olemas olla, sest 200 aastat tagasi ei saanud nad omavahel ristuda ja looduses ei ole see võimalik. Kuid see näitab, kui mitmekesised võivad ollas kolme liigi morfoloogilised tunnused.

13 M. Bice, I. Knape, D. Šmite, Trees and shrubs of the dendrological objects in Valmiera Districts. – Latvijas Veģetācija 2007, 15: 75-76.

14 Raimonds Cinovskis, Taxa nova. – Index seminum 1976, 20: 67.

15 Władysław Szafer, Przyczynek do znajomości modrzewi eurazjatyckich ze szczególnem uwzględnieniem modrzewia w Polsce. – Kosmos 1913, 10–12: 1281–1322.

16 Eino Laas, Okaspuud. Atlex, Tartu 2004.